Jätkasin täna eelmise nädalavahetuse koristusaktsiooni, seekord tutvusin lähemalt voodiriide- ja rätikukapiga. Meil on ikka uskumatult palju rätikuid... Suur osa on kingiks saadud, nii töölt kui ka sugulastelt-tuttavatelt. Ma isegi ei mäleta, et ma ise kordagi saunalinu oleks ostnud. Päris vanad ja kulunud variandid said ära visatud, aga hunnikute viisi jäi rätikuid ikkagi alles. No vähemalt jagub neid siis igaks tarbeks: trennirätikuks, külalistele, kassidele kandmisboksidesse jne jne.
Natuke kiikasin ka riidekappi, täpsemalt uurisin kapi allosas olevaid kingakarpe. Mul on komme säilitada kingi karpides, mis on muidugi suhteliselt mõttetu, sest ma kunagi ei mäleta, mis karpidest leiduda võiks. Aga karbid saab ilusti teineteise peale laduda - hea säilitamisviis minuarust ja pealegi on need niimoodi kasside eest peidus. Mitte et nad mingid kingasööjad oleks, aga vahel kondavad omaette riidekapis, ja mine tea kuhu oma küüned tahtlikult või kogemata sisse lükkavad. Jõudsin lausa niikaugele, et tõstsin ühed saapad ja ühed kingad UFFi kotti. Kumbagi paari pole ma aastaid kasutanud, nii et põhjust neid kriitilise pilguga vaadata muidugi oli. Niimoodi tasapisi ma üritan kraami vähendada, parem vähe kui mitte üldse!
Trenni suhtes läks nädal keskmisest kehvemalt, jõudsin ainult kaks korda välja pulssi tõstma. Neljapäeval oli tööüritus, mis graafiku segamini lõi. Reedelgi olin selle tõttu veel niivõrd väsinud, et jäin diivanile magama. Aga eks siis uuel nädalal jälle uue hooga, peamine on ikkagi pikas perspektiivis mingit regulaarsust säilitada. Muide nüüd olen juba talvesaapad nurka visanud ja jooksutossudega õue läinud, väga äge on ja jalg tõuseb palju kergemini!
Järgmisel nädalavahetusel müttan maastikufotograafia kursusel, panin end millalgi sellele mingis meeltesegaduses kirja ja nüüd ongi kursus varsti käes. Reedest pühapäevani tangime nii teooriat kui praktikat, nii et osaliselt ma ootan seda ikkagi põnevusega. Horror on see, et osalejad peavad kursuse pidajale kaks fotot saatma - ühe õnnestunud kaadri ja teise sellise, kus valgus või situatsioon oli võrratu, aga pildile seda miskipärast ei saanud. Nüüd põen siin, et minu omast arust hea foto on kindlasti mingi täielik jura :D Aga ega enne arengut ei toimu, kui konstruktiivset kriitikat vastu ei võta. Panen pildid siia ka üles, ja võite muidugi nende kohta sõna võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar