Kas olete millalgi interneti suurtes avarustes näinud videoid Maru-nimelisest kassist? Kui mitte, siis siin paar stiilinäidet:
Marule meeldivad eriti pappkastid. Graatsilisi hüppeid võib imetleda siit:
Noh, kui ma nüüd olen alustuseks näidanud maailmaklassi kassivideoid, siis peale neid on muidugi mõistlik demonstreerida omi amatöörpusserdisi. Kus mitte midagi erilist ei toimu. Lubage esitleda, Laku ja mänguasi:
pühapäev, 29. mai 2011
Maikuu müttamised
Viimasest postitusest on lausa kaks nädalat mööda vuhisenud ja vahepeal ka aastajagu vanust juurde tulnud. Mingisugust suurt tähistamist ei olnud, eks järgmisel aastal peab seda kompenseerima. Kingituseks sain muide smoothie-retseptiraamatu, kus on nii lihtsaid (banaanid + piim ja valmis) kui ka keerulisemaid juhiseid. Varsti hakkan neid kõiki proovima!
Maikuus on tööalaselt olnud räigelt kiire, nagu ka alati varasematel aastatel. Seda olen kompenseerinud totaalse laisklemisega nädalavahetustel. Ei mingit planeerimist ega kohustusi, ainult täielik lebotamine. Ja mõned huvitavad ettevõtmised. Eile näiteks käisime Hämeenlinnas (u 100km Helsingist põhja poole, enne Tamperet) stand-up-komöödiafestivalil üht esitust vaatamas. Neljast esinejast üks oli kehv ja kolm suhteliselt head. Üks esinejatest oskas publiku seast hõigatud kommentaare nii hästi ära kasutada, et tekkis täiesti hulle situatsioonikomöödia stseene, mille peale naerdes pisarad täiesti voolasid. Üks esinejatest oli soomerootslane - ja muidugi kasutas esituses ära sellega seonduvaid stereotüüpe; ning Briti saartelt pärit mustanahaline koomik rääkis lausa ühe Nelson Mandela sketsi. Publik oli minuarust isegi hämmeldunud, et kas tõesti tohib selliste asjade üle nalja visata. Noh, valge mees poleks tohtinud..
Eelmisel nädalavahetusel see-eest proovisime uut harrastust. Geopeitus on selline asi, mille kohta ma aeg-ajalt internetis olen lugenud, aga ise pole siiski teoks teinud. Sama asja oli ka Aki minu teadmata millalgi uurinud ja ühel päeval käis välja, et peaks äkki mõne geoaarde välja otsima. Mõeldud-tehtud!
Kui telefonis on GPS, siis pole ka mingisuguseid erilisi lisavidinaid vaja - aarde koordinaadid saab teatud applicationi abil telefoni laadida ja siis mobiili kompassina kasutada. Muidugi päris huupi pole mõtet otsima minna - geocaching.com -leheküljel on kõik Soome geoaarded olemas ja kaardil nähtavad (Eesti omad on ilmselt enamus geopeitus.ee -lehel).
Vaatasime ka meie lähiümbruses asuvad mõned aarded välja ja läksime mobiilid näpus neid uurima. Peamine on ka see, et keegi kõrvalseisja sind geoaaret leidmas ei näeks. Meie õnneks olid esimesed aarded suhteliselt rahulikes kohtades, sörkijaid või koerapissitajaid polnud näha. Kõigepealt ei osanud otsidagi, sest kuigi ma teadsin, et "aare" on tavaliselt mingisugune plastpurk, kus sees logiraamat ja pliiats, siis tegelikult on need muidugi suhteliselt hästi ära peidetud ja leidmiseks pead vahtima kas kivide alla, üles puude okste vahele või mistahes muusse peidupaika. Esialgu ongi meil nüüd kirjas neli aaret, minuarust esimese paari päeva kohta üsna hea. Ja kui ilm tiba paremaks läheb, siis tuleb juba järgmiseid otsima minna! Igatahes päris huvitav harrastus, saab märkamatult palju jalutatud ja erilisi paiku nähtud (aarded peidetakse üldiselt alati mingis mõttes huvitavatesse kohtadesse) ning muidugi ka leidmisrõõmu kogetud.
Maikuus on tööalaselt olnud räigelt kiire, nagu ka alati varasematel aastatel. Seda olen kompenseerinud totaalse laisklemisega nädalavahetustel. Ei mingit planeerimist ega kohustusi, ainult täielik lebotamine. Ja mõned huvitavad ettevõtmised. Eile näiteks käisime Hämeenlinnas (u 100km Helsingist põhja poole, enne Tamperet) stand-up-komöödiafestivalil üht esitust vaatamas. Neljast esinejast üks oli kehv ja kolm suhteliselt head. Üks esinejatest oskas publiku seast hõigatud kommentaare nii hästi ära kasutada, et tekkis täiesti hulle situatsioonikomöödia stseene, mille peale naerdes pisarad täiesti voolasid. Üks esinejatest oli soomerootslane - ja muidugi kasutas esituses ära sellega seonduvaid stereotüüpe; ning Briti saartelt pärit mustanahaline koomik rääkis lausa ühe Nelson Mandela sketsi. Publik oli minuarust isegi hämmeldunud, et kas tõesti tohib selliste asjade üle nalja visata. Noh, valge mees poleks tohtinud..
Eelmisel nädalavahetusel see-eest proovisime uut harrastust. Geopeitus on selline asi, mille kohta ma aeg-ajalt internetis olen lugenud, aga ise pole siiski teoks teinud. Sama asja oli ka Aki minu teadmata millalgi uurinud ja ühel päeval käis välja, et peaks äkki mõne geoaarde välja otsima. Mõeldud-tehtud!
Kui telefonis on GPS, siis pole ka mingisuguseid erilisi lisavidinaid vaja - aarde koordinaadid saab teatud applicationi abil telefoni laadida ja siis mobiili kompassina kasutada. Muidugi päris huupi pole mõtet otsima minna - geocaching.com -leheküljel on kõik Soome geoaarded olemas ja kaardil nähtavad (Eesti omad on ilmselt enamus geopeitus.ee -lehel).
Vaatasime ka meie lähiümbruses asuvad mõned aarded välja ja läksime mobiilid näpus neid uurima. Peamine on ka see, et keegi kõrvalseisja sind geoaaret leidmas ei näeks. Meie õnneks olid esimesed aarded suhteliselt rahulikes kohtades, sörkijaid või koerapissitajaid polnud näha. Kõigepealt ei osanud otsidagi, sest kuigi ma teadsin, et "aare" on tavaliselt mingisugune plastpurk, kus sees logiraamat ja pliiats, siis tegelikult on need muidugi suhteliselt hästi ära peidetud ja leidmiseks pead vahtima kas kivide alla, üles puude okste vahele või mistahes muusse peidupaika. Esialgu ongi meil nüüd kirjas neli aaret, minuarust esimese paari päeva kohta üsna hea. Ja kui ilm tiba paremaks läheb, siis tuleb juba järgmiseid otsima minna! Igatahes päris huvitav harrastus, saab märkamatult palju jalutatud ja erilisi paiku nähtud (aarded peidetakse üldiselt alati mingis mõttes huvitavatesse kohtadesse) ning muidugi ka leidmisrõõmu kogetud.
pühapäev, 15. mai 2011
Keukenhofi orhideed
Võin praegu täiesti kindlalt väita, et mitu miljonit soomlast on tardunud teleekraanide ette Suurt Mängu jälgima. Soome vs. Rootsi, jäähoki MM-finaal. Aki istub siinsamas kõrval diivanil, puhiseb ja ohkab vahetevahel, sest pulss on suurest ärevusest nii kõrgel :)
Niisiin ma leidsin, et see on mulle sobilik hetk järjekordseid Keukenhofi pilte töödelda ja blogipostitust nikerdada. Tulbiväljakuid olen juba kirjeldanud, samuti röövlindude showd. Kuid ka see ei olnud veel kõik - pargis oli ka mõningaid paviljone, kus sai veel eksootilisemaid lilli näha. Neist Beatrixi paviljonis oli orhideede väljapanek, millest see postitus ka räägib. Või pigem on rääkimise asemel ikkagi pildid, sest juba vanarahvas teadis, et üks pilt (või kümme..) ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Siin nad on, Keukenhofi orhideed:
>
Ja nüüd vast pean minagi mängu vaatama hakkama ja Soome poolt pöialt hoidma, sest seis on ikka veel 0:0!
Niisiin ma leidsin, et see on mulle sobilik hetk järjekordseid Keukenhofi pilte töödelda ja blogipostitust nikerdada. Tulbiväljakuid olen juba kirjeldanud, samuti röövlindude showd. Kuid ka see ei olnud veel kõik - pargis oli ka mõningaid paviljone, kus sai veel eksootilisemaid lilli näha. Neist Beatrixi paviljonis oli orhideede väljapanek, millest see postitus ka räägib. Või pigem on rääkimise asemel ikkagi pildid, sest juba vanarahvas teadis, et üks pilt (või kümme..) ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Siin nad on, Keukenhofi orhideed:
>Ja nüüd vast pean minagi mängu vaatama hakkama ja Soome poolt pöialt hoidma, sest seis on ikka veel 0:0!
pühapäev, 8. mai 2011
Röövlindude show Keukenhofis
Nagu Keukenhofi tulbipostituses mainisin, ei piirdunud pargi võlu mitte ainult lilledega. Sattusime õnnelikul kombel Keukenhofi sellisel nädalavahetusel, mil korraldati külastajatele väikest sorti röövlindude etendus. Loomulikult sai kohe kaamerale pikem objektiiv vahetatud ja publiku sekka linde ootama jäädud.
Kõigepealt lasti publiku ette muruplatsile pisike kakk. Või noh, võib-olla välimuselt väike, aga hingelt suur.
Tüüp passis natuke keset muru ja siis äkki lendas vuhh! minu ees istuva mehe sülle. Oleks eriti hea pildi saanud, kui ainult seda nööri seal poleks olnud..
Show iseenesest seisnes selles, et väljavalitud publiku seast said kätte nahkkinda ja linnud lendasidki siis kindalt kindale ning said koolitajalt tasuks ilmselt mingit maitsvat liha.
Järgmiseks esines selline jooksev lind:
Lippas mööda muruplatsi ringi nagu Peemot, natuke vänderdades. Internetis guugeldamise tulemusel võin öelda, et lindu kutsutakse põhja-tuttkarakaaraks. Päeva fakt.
Kolmandaks linnuks oli ilmselt rabapistrik. Nägi natuke vihane välja, aga mitte kaugeltki nii vihane kui järgmised isendid!
Linnud läksid aga suuremaks ja suuremaks. Järgmine oli kassikakk, väga vihase ilmega! Muide koolitajamehel oli koguaeg üks silm kinni. Pidin lausa kodus piltide pealt järgi vaatama ja silm ei ole kordagi lahti. See pani mind kahtlema, et kas mõni tibuke on äkki küünega virutanud..?
Naisterahvas oli tiba ehmunud, kui lind tiivad välja sirutas:
Viimasena pidi välja toodama kõige suurim lind, aga enne seda saime näha veel huvitavat ussitapjat. Päeva teine fakt - linnu nimi on tuttserieema.
Looduses pidavat siis tõepoolest osavalt ussidel kaela kahekorra keerama, mida ka mingisuguse kummimaoga meile demonstreeriti:
Show viimane lind oli valgepea-merikotkas ehk bald eagle, Ameerika rahvuslind. Etenduses esinenud isendil küll valget pead ei olnud, ilmselt oli tegemist veel noore linnuga.
Tüüp oli muide suur! Ja märkimisväärse nokaga, ei tahaks sellisele väga ette jääda.
Lennates võimas, maal natuke kohmakas:
Ja tasuks toores liha:
Sellised nad olid - röövlinnud. Kuigi taltsad, siiski suhteliselt ähvardava väljanägemisega. Ilmselt ainukordne kogemus neid võimsaid linde oma silmaga nii lähedalt näha, ilme et mingit võret või muud vahel oleks. Võimas!
Kõigepealt lasti publiku ette muruplatsile pisike kakk. Või noh, võib-olla välimuselt väike, aga hingelt suur.
Tüüp passis natuke keset muru ja siis äkki lendas vuhh! minu ees istuva mehe sülle. Oleks eriti hea pildi saanud, kui ainult seda nööri seal poleks olnud..
Show iseenesest seisnes selles, et väljavalitud publiku seast said kätte nahkkinda ja linnud lendasidki siis kindalt kindale ning said koolitajalt tasuks ilmselt mingit maitsvat liha.
Järgmiseks esines selline jooksev lind:
Lippas mööda muruplatsi ringi nagu Peemot, natuke vänderdades. Internetis guugeldamise tulemusel võin öelda, et lindu kutsutakse põhja-tuttkarakaaraks. Päeva fakt.
Kolmandaks linnuks oli ilmselt rabapistrik. Nägi natuke vihane välja, aga mitte kaugeltki nii vihane kui järgmised isendid!
Linnud läksid aga suuremaks ja suuremaks. Järgmine oli kassikakk, väga vihase ilmega! Muide koolitajamehel oli koguaeg üks silm kinni. Pidin lausa kodus piltide pealt järgi vaatama ja silm ei ole kordagi lahti. See pani mind kahtlema, et kas mõni tibuke on äkki küünega virutanud..?
Naisterahvas oli tiba ehmunud, kui lind tiivad välja sirutas:
Viimasena pidi välja toodama kõige suurim lind, aga enne seda saime näha veel huvitavat ussitapjat. Päeva teine fakt - linnu nimi on tuttserieema.
Looduses pidavat siis tõepoolest osavalt ussidel kaela kahekorra keerama, mida ka mingisuguse kummimaoga meile demonstreeriti:
Show viimane lind oli valgepea-merikotkas ehk bald eagle, Ameerika rahvuslind. Etenduses esinenud isendil küll valget pead ei olnud, ilmselt oli tegemist veel noore linnuga.
Tüüp oli muide suur! Ja märkimisväärse nokaga, ei tahaks sellisele väga ette jääda.
Lennates võimas, maal natuke kohmakas:
Ja tasuks toores liha:
Sellised nad olid - röövlinnud. Kuigi taltsad, siiski suhteliselt ähvardava väljanägemisega. Ilmselt ainukordne kogemus neid võimsaid linde oma silmaga nii lähedalt näha, ilme et mingit võret või muud vahel oleks. Võimas!
laupäev, 7. mai 2011
Loetud ja lugemata
Jaanuaris võtsin suure innuga ette plaani, et loen oma pooleliolevad raamatud läbi. Nimekiri nägi siis välja selline:
1. Jeremy Clarkson - Driven to Distraction. Oli pooleli, nüüd on juba ammu loetud. Meeldiv ja naljakas lugemine, eriti hästi sobib autohuvilistele.
2. Richard Dawkins - The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution. Oli pooleli ja pole ühtegi lehekülge edenenud.
3. Iain Banks - Transition. Oli pooleli, nüüd loetud. Algas aeglaselt, aga tempo tõusis, mida rohkem loetud sai. Kuulub ilmselt sci-fi-kategooriasse või midagi taolist. Ütleme nii, et raamat oli hea, aga olen Banksilt ka palju paremaid teoseid lugenud. Võib-olla oli viga ka inglisekeelses tekstis, tundus, et vahepeal ma ei saanud üldse pihta, mis toimub ja miks.
4. Terry Pratchett - Nähtamatud akadeemikud. Polnud alustatud, nüüd aga olen läbi lugenud. Pratchett tuntud headuses. Raamatu alguses tundub, et johhaidii, jälle need samad vanad Pratchetti naljad, aga kui storyline hoo sisse sai, siis ei tahtnud raamatut käest lastagi.
5. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Oli pooleli ja on seda jätkuvalt.
6. Alexandre Dumas - Punainen Sfinksi. Pole alustatud.
7. Aleksander Turovski - Loomalood. Pole alustatud.
8. John Berendt - Langevate inglite linn. Jätkuvalt pooleli.
Vahepeal olen aga nimekirja lisanud uued kandidaadid:
9. Ian McEwan - Solar. Schipholi lennuväljalt kaasa haaratud raamat reisiigavuse peletamiseks. Ja seda see raamat tõesti tegi! Tõeline huumoriromaan ja põnev süzee. Erinevalt Pratchettist, kes viskab nalja nö palju ja tihedalt, kasutades näiteks huvitavaid keeleväljendeid, seisneb McEwani huumor pikkades satiirilistes kirjeldustes, mida lugedes pidin vahel lausa hirnumist tagasi hoidma. Pole veel päris lõpuni jõudnud, aga teen seda kindlasti asap. Raamat muide räägib suhteliselt õnnetusehunnikust professorist, kes üritab nii iseenda kui oma naissuhetega hakkama saada ja samal ajal maailma päästvat uut tehnolooiat edendada. Soovitan.
10. Minu Eesti 2. Läbi loetud. Läks käbedalt, aga võib-olla lugesin selle liigagi kiirelt läbi, sest sisust ei mäleta palju midagi. Külmad ööd Kalamajas, ameeriklastest vanemate kergekoeline hukkamõist (või mõistmatus?) autori otsuse suhtes Eestisse jääda, nö elu mõtte otsingud. Tegelikult jäi mulle raamatust positiivne mulje, parem kui esimesest osast. Ja mäletan ka seda, et lubasin endale raamatu veel teist korda kätte võtta ja seda mõttega lugeda.
11. Roy Strider - Himaalaja jutud. Pole alustatud.
Lisaks hankis Aki samuti Schipholist mingisuguse uue Dan Browni raamatu, millele võiksin ka millalgi pilgu peale visata. Ja kui keegi oskab midagi muud head soovitada (mitte midagi masendavat paluks), siis laske käia. Huumor, fantaasia, chick-lit on teretulnud. Ajude väänamine a la Kafka mitte.
Lähengi vast hetkel McEwani Solarit lõpuni lugema, telekast tuleb mingisugune jäähoki (jälle!) ja ma selle mänguga eriti hingelähedust ei tunne.
1. Jeremy Clarkson - Driven to Distraction. Oli pooleli, nüüd on juba ammu loetud. Meeldiv ja naljakas lugemine, eriti hästi sobib autohuvilistele.
2. Richard Dawkins - The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution. Oli pooleli ja pole ühtegi lehekülge edenenud.
3. Iain Banks - Transition. Oli pooleli, nüüd loetud. Algas aeglaselt, aga tempo tõusis, mida rohkem loetud sai. Kuulub ilmselt sci-fi-kategooriasse või midagi taolist. Ütleme nii, et raamat oli hea, aga olen Banksilt ka palju paremaid teoseid lugenud. Võib-olla oli viga ka inglisekeelses tekstis, tundus, et vahepeal ma ei saanud üldse pihta, mis toimub ja miks.
4. Terry Pratchett - Nähtamatud akadeemikud. Polnud alustatud, nüüd aga olen läbi lugenud. Pratchett tuntud headuses. Raamatu alguses tundub, et johhaidii, jälle need samad vanad Pratchetti naljad, aga kui storyline hoo sisse sai, siis ei tahtnud raamatut käest lastagi.
5. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Oli pooleli ja on seda jätkuvalt.
6. Alexandre Dumas - Punainen Sfinksi. Pole alustatud.
7. Aleksander Turovski - Loomalood. Pole alustatud.
8. John Berendt - Langevate inglite linn. Jätkuvalt pooleli.
Vahepeal olen aga nimekirja lisanud uued kandidaadid:
9. Ian McEwan - Solar. Schipholi lennuväljalt kaasa haaratud raamat reisiigavuse peletamiseks. Ja seda see raamat tõesti tegi! Tõeline huumoriromaan ja põnev süzee. Erinevalt Pratchettist, kes viskab nalja nö palju ja tihedalt, kasutades näiteks huvitavaid keeleväljendeid, seisneb McEwani huumor pikkades satiirilistes kirjeldustes, mida lugedes pidin vahel lausa hirnumist tagasi hoidma. Pole veel päris lõpuni jõudnud, aga teen seda kindlasti asap. Raamat muide räägib suhteliselt õnnetusehunnikust professorist, kes üritab nii iseenda kui oma naissuhetega hakkama saada ja samal ajal maailma päästvat uut tehnolooiat edendada. Soovitan.
10. Minu Eesti 2. Läbi loetud. Läks käbedalt, aga võib-olla lugesin selle liigagi kiirelt läbi, sest sisust ei mäleta palju midagi. Külmad ööd Kalamajas, ameeriklastest vanemate kergekoeline hukkamõist (või mõistmatus?) autori otsuse suhtes Eestisse jääda, nö elu mõtte otsingud. Tegelikult jäi mulle raamatust positiivne mulje, parem kui esimesest osast. Ja mäletan ka seda, et lubasin endale raamatu veel teist korda kätte võtta ja seda mõttega lugeda.
11. Roy Strider - Himaalaja jutud. Pole alustatud.
Lisaks hankis Aki samuti Schipholist mingisuguse uue Dan Browni raamatu, millele võiksin ka millalgi pilgu peale visata. Ja kui keegi oskab midagi muud head soovitada (mitte midagi masendavat paluks), siis laske käia. Huumor, fantaasia, chick-lit on teretulnud. Ajude väänamine a la Kafka mitte.
Lähengi vast hetkel McEwani Solarit lõpuni lugema, telekast tuleb mingisugune jäähoki (jälle!) ja ma selle mänguga eriti hingelähedust ei tunne.
Keukenhofi tulbid
Keukenhofiga on selline lugu, et mul on sellelt päevalt miljon pilti ja mu kriitikasilm on kehv, ehk teisisõnu ma ei oska kuigi paljudest võtetest loobuda. Sellepärast tuleb postitus kolmes osas. Kõigepealt pargist üldiselt (sisaldab massiliselt tulbipilte), siis teiseks kaadrid pargis toimunud röövlindude show'st ja kolmandaks Keukenhofi orhideemaja parimad isendid.
Keukenhofist kõigepealt üldisemalt, tegemist on Hollandis Lisse lähedal asuva megasuure pargiga, Wikipeedia järgi lausa maailma suurima lillepargiga. Veel fakte: maad on seal 32 hektarit, iga aasta istutatakse käsitsi 7 miljonit lillesibulat, tulpe on sada eri liiki ja park on avatud vaid kaks kuud (märtsi lõpust mai lõpuni). Keukenhof oli tegelikult ka peamine põhjus, miks üldse Amsterdami suundusime.
Liikvele läksime laupäeva hommikul varakult. Dami väljak oli turistimassidest veel tühi ja meeletult prügine.
Pidime suunduma tagasi Schipholi lennuväljale, kust läksid bussid Keukenhofi. Teel rongijaama oli juba Keukenhofi reklaame näha:
Peagi olime hommikujaheduses Amsterdami Centraalis ja istusime lausa juba kiirrongis, mis meid kohale oleks pidanud viima, aga mingisuguste raudteetööde tõttu umbes pooled rongid ei liikunudki kuhugi või tegid seda graafikust tükk maad hiljem. Meiegi vahetasime rongi lausa kolm korda, enne kui üks neist liikuma hakkas. Schipholis polnud enam probleemi, sealt läksid bussid Keukenhofi suunas 8x tunnis, nii et istu ainult peale. Umbes pooletunnise sõidu järel olime kohal, olles teel möödunud nii mõnestki värvikirevast tulbipõllust.
Pargis ootasid meid ees muidugi tulbid - mitut värvi ja sorti ja mitmel eri viisil istutatud.
Pargi kõrval olid tulbipõllud:
Kuna kõiki Keukenhofi pilte ei ole võimalik (või vähemalt mitte mõistlik) blogipostitusse lükata, siis tegin neist Flickrisse eraldi albumi. Sadakond värvikirevat pilti leiab siit.
Päev möödus Keukenhofis üsna kiirelt, jalutasime piki lõputuid jalgteid ja jõudsime aina uute tulbirivide juurde. Vahepeal puhkasime, tankisime vett, värsket apelsinimahla või kohalikke võileibu (kukkel, mille vahele korralikult praetud sinki ja sinepit topitud) mugides. Jalad huugasid, aga kaamera muudkui laulis. Kui lõpuks hakkasid kõik tulbikompositsioonid üsna ühetaolistena välja paistma, otsustasime tagasi Amsterdami liikuda. Vahepeatuses Schipholis olime lausa sunnitud Starbucksi maha istuma ja suured kohvid ja muffinsid konsumeerima. Nende jõul jõudsime tagasi hotelli ja jäime koheselt paariks tunniks magama. Aga kuna teen veel paar postitust Keukenhofi päevast, siis ei hakka ka siinkohal reisiteemadel edasi ruttama. Järgmiseks tuleb Keukenhofi röövlinnuetendus, kohe kui pildid saavad töödeldud ...
Keukenhofist kõigepealt üldisemalt, tegemist on Hollandis Lisse lähedal asuva megasuure pargiga, Wikipeedia järgi lausa maailma suurima lillepargiga. Veel fakte: maad on seal 32 hektarit, iga aasta istutatakse käsitsi 7 miljonit lillesibulat, tulpe on sada eri liiki ja park on avatud vaid kaks kuud (märtsi lõpust mai lõpuni). Keukenhof oli tegelikult ka peamine põhjus, miks üldse Amsterdami suundusime.
Liikvele läksime laupäeva hommikul varakult. Dami väljak oli turistimassidest veel tühi ja meeletult prügine.
Pidime suunduma tagasi Schipholi lennuväljale, kust läksid bussid Keukenhofi. Teel rongijaama oli juba Keukenhofi reklaame näha:
Peagi olime hommikujaheduses Amsterdami Centraalis ja istusime lausa juba kiirrongis, mis meid kohale oleks pidanud viima, aga mingisuguste raudteetööde tõttu umbes pooled rongid ei liikunudki kuhugi või tegid seda graafikust tükk maad hiljem. Meiegi vahetasime rongi lausa kolm korda, enne kui üks neist liikuma hakkas. Schipholis polnud enam probleemi, sealt läksid bussid Keukenhofi suunas 8x tunnis, nii et istu ainult peale. Umbes pooletunnise sõidu järel olime kohal, olles teel möödunud nii mõnestki värvikirevast tulbipõllust.
Pargis ootasid meid ees muidugi tulbid - mitut värvi ja sorti ja mitmel eri viisil istutatud.
Pargi kõrval olid tulbipõllud:
Kuna kõiki Keukenhofi pilte ei ole võimalik (või vähemalt mitte mõistlik) blogipostitusse lükata, siis tegin neist Flickrisse eraldi albumi. Sadakond värvikirevat pilti leiab siit.
Päev möödus Keukenhofis üsna kiirelt, jalutasime piki lõputuid jalgteid ja jõudsime aina uute tulbirivide juurde. Vahepeal puhkasime, tankisime vett, värsket apelsinimahla või kohalikke võileibu (kukkel, mille vahele korralikult praetud sinki ja sinepit topitud) mugides. Jalad huugasid, aga kaamera muudkui laulis. Kui lõpuks hakkasid kõik tulbikompositsioonid üsna ühetaolistena välja paistma, otsustasime tagasi Amsterdami liikuda. Vahepeatuses Schipholis olime lausa sunnitud Starbucksi maha istuma ja suured kohvid ja muffinsid konsumeerima. Nende jõul jõudsime tagasi hotelli ja jäime koheselt paariks tunniks magama. Aga kuna teen veel paar postitust Keukenhofi päevast, siis ei hakka ka siinkohal reisiteemadel edasi ruttama. Järgmiseks tuleb Keukenhofi röövlinnuetendus, kohe kui pildid saavad töödeldud ...
Tellimine:
Postitused (Atom)