Täitsa dorka

Kunagi kirjutasin sellest, kuidas töölt rongiga koju tulles oma mõtetesse süvenenult sujuvalt peatusest mööda sõitsin. Nonii, nüüd mul on pisut teistmoodi hajameelsus ette näidata.

Sõidan mina hommikul tööle, rongiga muidugi jälle, ja loen raamatut. Kusjuures tegemist on ühe tööalase kirjandusega, mille sisu mind pisut ärritab. Ühes peatuses tõstan pilgu raamatust ja vaatan põgusalt aknast välja. Tõden endamisi, et tegemist on Pasilaga - ehk siis üks peatus enne kesklinna. Loen edasi, uksed sulguvad, ent rong sõitma ei hakka. Jõuan juba mõelda, et jälle VR (riigi raudtee) jupsib ja rongid ei ole graafikus, kuni äkki jõuab minuni tõdemus, et vagunis ei ole kedagi peale minu. Kiire pilk aknast välja kinnitab seda, mida juba aimasingi - Pasila on ammu möödas ja rong on saabunud kesklinna ehk lõpp-peatusse. Ja mina loen ikka raamatut!

Edasi tegin kiirelt hüpped ukseni, pressisin nuppu ja minu kergenduseks need veel avanesid. Irvitasin omaette, et mida küll teised reisijad on arvanud - mingi jobukakk istub aga rongis ja maha ei suvatse tulla. Sellise inimese kohta on soomes ka eriliselt sobilik sõna - dorka - mis on tuletatud muidugi inglisekeelsest vastavast variandist (vähemalt ma oletan nii). Nii et olin hommikul üks räige dorka.

Tänane õhtupoolik aga sujus palju meeldivamalt. Nimelt leidsin meie lähedal asuvast poest neli (!) erinevat sorti Saaremaa Lihatööstuse vorsti. Küll oli suitsusinki ja rulaadi ja teab mis hääd asja. Ühe Nõo lihatööstuse viilutatud vorsti täheldasin ka üles, eriti seetõttu et pakendile oli kirjutatud NOO. Ja muide Saaremaa juustu saab samast poest ka juba ammu, tõsi küll, ainult viilutatuna.

Aga kohukesi pole enam selles "meie poes" olnud. See teeb mulle erilist muret seetõttu, et mõtlesin reedel tööl taasiseseisvumispäeva puhul ikka midagi head ja eestipärast pakkuda. Nüüd pean siis kuhugi mujale kohukestejahile minema.