Kollane

Jälle vaateid Kaisaniemi botaanikaaiast, seekord kollase põhitooniga.

Päeva huumorikild

Olen vaadanud seda muuhulgas maailma kõige kehvemaks võitlusstseeniks nimetatud lõiku juba mitu korda, aga ikka ei suuda naeru pidada. Uskumatu kiirus ja põnevus!

A darker shade of green

Juhhei, esimene õige postitus uuel laiendatud blogipõhjal. Värviks roheline, teemaks tekstuur ja allikaks Kaisaniemi botaanikaaed.

Uuendatud blogitemplate

Nonii, peale pikka sättimist ja testimist sain blogipõhja laiendatud. Hea fotoblogi ja hea tekstiblogi kombineerimine (väljanägemise mõttes, mitte sisu :)) on alati kompromiss. Fotodele optimaalne laius oleks umbes 700-800 pikslit, pikemale tekstile on see aga liialt lai. Teoreetiliselt pead sellise lugemiseks pead vasakult paremale liigutama.

Samuti oleks piltidele ideaalne taust kas must või tumehall, ent selliselt taustalt väikest valget teksti lugeda on üks silmade piinamine. Nii et praegu jäi tulemuseks 640 pikslit laiad pildid valgel taustal. Eraldi pildiblogi peale olen ka mõelnud, aga kuna ma nagunii jahun nii palju ja tahan teksti piltidega illustreerida, siis sel vähemalt hetkel erilist mõtet ei ole.

Järgmine postitus tuleb siis juba SUURTE piltidega :)

Kaisaniemis

Pidin täna elutoa uued kardinad pikkusest parajaks õmblema, aga olen eelmisel nädalal ostetud sobivat tooni niidirulli kasside eest nii hästi ära peitnud, et ei leidnud seda enam isegi üles. Teine võimalus on muidugi see, et ma peitnud seda kuigi hästi ära ja niidirull on kuskil diivani all pimedas nurgas.

Õnneks mul on olnud ka asendustegevus - piltide sorteerimine. Käisime eile botaanikaaias, või täpsemalt selle Kaisaniemis asuvas filiaalis. See oli hea otsus, mis sest, et mul jäi hommikul piima puudumise tõttu kohvi joomata ja uimerdasin ringi nagu oleksin keset ööd ärganud. Uskumatu, milline koht! Esmalt saime erineva temperatuuri ja niiskusastmega kasvuhoonetes vaadelda nii troopika-, kõrbe- kui ka muude tsoonide taimi. Mitte et ma nüüd nii taimehuviline oleks, aga kaktuste teravad okkad, palmide korrapärased lehed ning mitmed rohelise värvi erinevad toonid andsid kaamerasilmale palju tegevust.

Väljast leidus veelgi enam inspiratsiooni. Värvikirevad lilled õitsesid üksteise võidu ja ma üritasin ahnelt seda kõike kaamera abil talletada. Mulle tundub, et sain sealt pildistamiseks uusi ideid ja vaatenurki ja jäin osade tulemustega lausa rahule. Nn. harrastuspildistajana on minuarust keeruline areneda. Teed neid samu klõpse, üritad valgustingimustega sina peale saada, püüad leida aega ja sobivaid kohti pildistamiseks - aga puudu jäävad progressi jaoks olulised asjad. Asjatundja tagasiside näiteks. Endale väljakutsete esitamine ja endast parima andmine. Pühendumine teisisõnu. Teed oma mingid klõpsud ära, võib-olla keskmisest digifotokast natuke parema kaameraga, ja loodad pärast pilte üle vaadates, et neist mõni ka välja oleks tulnud. Seepärast ongi nii eriline, et mõni pildistamisobjekt paneb sind pildistades mõtlema, käsib sul vaatenurka muuta või üllatab uue värvi või tekstuuriga. Ja lilled on muidu ka pildistajale armulised - nad näevad iseenesest juba nii ilusad välja, et tihti piisab heaks võtteks vaid fotoka nupule vajutamisest.

Selline näeb välja botaanikaaed ja selle ehitised; lillede ja taimedeni jõuan järgmistes postitustes (nüüd kui olen oma jutuga lati nii kõrgele ajanud, siis pilte ei näitagi :))


Vaade botaanikaaia eest Kaisaniemi lahele

Täitsa dorka

Kunagi kirjutasin sellest, kuidas töölt rongiga koju tulles oma mõtetesse süvenenult sujuvalt peatusest mööda sõitsin. Nonii, nüüd mul on pisut teistmoodi hajameelsus ette näidata.

Sõidan mina hommikul tööle, rongiga muidugi jälle, ja loen raamatut. Kusjuures tegemist on ühe tööalase kirjandusega, mille sisu mind pisut ärritab. Ühes peatuses tõstan pilgu raamatust ja vaatan põgusalt aknast välja. Tõden endamisi, et tegemist on Pasilaga - ehk siis üks peatus enne kesklinna. Loen edasi, uksed sulguvad, ent rong sõitma ei hakka. Jõuan juba mõelda, et jälle VR (riigi raudtee) jupsib ja rongid ei ole graafikus, kuni äkki jõuab minuni tõdemus, et vagunis ei ole kedagi peale minu. Kiire pilk aknast välja kinnitab seda, mida juba aimasingi - Pasila on ammu möödas ja rong on saabunud kesklinna ehk lõpp-peatusse. Ja mina loen ikka raamatut!

Edasi tegin kiirelt hüpped ukseni, pressisin nuppu ja minu kergenduseks need veel avanesid. Irvitasin omaette, et mida küll teised reisijad on arvanud - mingi jobukakk istub aga rongis ja maha ei suvatse tulla. Sellise inimese kohta on soomes ka eriliselt sobilik sõna - dorka - mis on tuletatud muidugi inglisekeelsest vastavast variandist (vähemalt ma oletan nii). Nii et olin hommikul üks räige dorka.

Tänane õhtupoolik aga sujus palju meeldivamalt. Nimelt leidsin meie lähedal asuvast poest neli (!) erinevat sorti Saaremaa Lihatööstuse vorsti. Küll oli suitsusinki ja rulaadi ja teab mis hääd asja. Ühe Nõo lihatööstuse viilutatud vorsti täheldasin ka üles, eriti seetõttu et pakendile oli kirjutatud NOO. Ja muide Saaremaa juustu saab samast poest ka juba ammu, tõsi küll, ainult viilutatuna.

Aga kohukesi pole enam selles "meie poes" olnud. See teeb mulle erilist muret seetõttu, et mõtlesin reedel tööl taasiseseisvumispäeva puhul ikka midagi head ja eestipärast pakkuda. Nüüd pean siis kuhugi mujale kohukestejahile minema.

Küüslauk

Korilushooaeg on alanud. Vähemalt minul. Kuigi pean mainima, et saagi korjamine toimus poes. Aga ikkagi ise valisin 15 ilusat küüslauku välja. Seejärel läks kodus lahti Suur Küüslaugukoorimise Operatsioon. Sel tegevusel oli muide selline huvitav kõrvalefekt, et kätel oli meeldiv aroom veel järgmisel hommikul.

Aga paari nädala pärast on mul ilgelt häid marineeritud küüslauke! (Kui maitse on halb, siis salgan selle maha ja blogis sel teemal enam juttu ei tee ;))

Õhtust lugemist

Puhkus on selleks korraks läbi ja tööpäevad on juba nõudnud 1,5 nädalat minu isiklikust ajast. Sellega kohanemine on ikka raske. Ei mäleta, mida enne puhkust on räägitud ja kokku lepitud, ei jaksa hommikul vara üles tõusta, ei viitsi midagi teha jne. Nagu näha, on ka blogis vaikus valitsenud. Tundub võimatu leppida sellega, et järgmised 11 kuud on elu jälle nädalalõpust järgmiseni elamist, uniseid hommikuid ja rongisõite, projekte ja järgmisi projekte ning et enam ei ole mingit päevasel ajal tukastamist, oma vaba voli järgi koostatud ajagraafikuid (või graafikute tühjaks jätmist) või üldse palju vaba aega.

Siiski olen sellisel kriitilisel ajal raamatuid lugenud. Nii ilukirjanduslikke kui ka tööalaseid. Muuhulgas ühe pingviinidest rääkiva muutuste läbiviimise protsessi raamatu pealkirjaga Meie jäämägi sulab (minu vaba tõlge). Pingviinid olid muide kõik äärmiselt arukad ja kolisid uuele jäämäele. Isegi NoNo ja tema sõbrad, kes alguses mõttele vastu olid.
Ka Rehepapiga sain tuttavaks. Kivirähul on olnud ikka annet kirjutada eestlaste sahkerdamisest, teiste ülekavaldamisest ja ärapanemisest. Eriliselt tuleb pätsata mõisnikelt, aga muidugi ka teistelt omasugustelt. Isegi Vanakurat mängitakse lolliks. Kuid kui kõikide soovide täitumine saabki võimalikuks, siis ei osata sellega midagi erilist peale hakata.

Pooleli on veel Bulgakovi Meister ja Margarita ning Dawkinsi The greatest show on Earth: The evidence for evolution. Lisaks kerge lugemisena võtsin läbi Minu Taani ning ees ootab veel Minu Ugrimugri. Lugemisvara igatahes mõneks ajaks jätkub - on, millega sügisesse veerevaid õhtuid mööda saata.