Jätkan Soome-teemadel. Autor kirjutab "Minu Soome" raamatus nii: "Soomes elades olen selle asja küll väga ruttu ja väga selgeks õppinud, et peab oskama tänada, tänulik olla. Kui sa seda ei ole, siis sinust ei arvata hästi."
See on minuarust täitsa huvitav tähelepanek ja mulle tundub, et ma nõustun sellega. Hästi palju tänatakse nimelt pisiasjade eest. Kui keegi sulle ukse avab näiteks. Ja tänatakse selgesõnaliselt ja võiks lausa öelda, et tõsiselt. Võib-olla see on ka osaliselt keelest tulenev - eestikeelset aitähhi on hoopis kergem lõbusalt visata kui siinset kiitost. Sellest on ka tekitatud kõnekeelne variant "kiitti!", aga seda eriti laialt ei kasutata. Pigem vaid lähedaste inimestega. Samuti minuarust Eestis ollakse harjutud näiteks võõrastele inimestele tänu avaldama noogutades suud avamata, siin aga alati öeldakse kiitos selgelt välja.
Ma möönan, et vahel on situatsioone, kus tänamine mind üllatab. Ja ma pean ennast siiski veel suhteliselt viisakaks inimeseks. Aga ju ma siis siin olen kohati tõeline mühkam.
Teine asi, mida autor raamatus mainib, on et soomlased on koonrid. Et nad ajavad sõrmega reklaamidest odavamaid pakkumisi taga ja mõtlevad alati enne raha väljakäimist. Ning et neil on tagasihoidlikud ja mõistlikud autod.
See on küll üks asi, millegi mina ei ole kokku puutunud. Aga võib-olla siin tulebki esile erinevus pealinlaste ja muu Soome vahel. Ma tunnen näiteks inimesi, kes elavad palgast palgani - kuigi nad ei teeni mitte vähe. Neil ei ole lihtsalt midagi kõrvale pandud. Samuti tean inimesi, kes käivad Stockmannis raha laristamas ja endale suhteliselt mõttetut kraami ja bling-blingi hankimas. Tihti veel krediidile.
Samuti tunnen soomlasi, kes ostavad tuleva puhkusereisi krediitkaardi abil, kuna hetkel pole selle jaoks raha säästetud. Kuna krediiti pead iga kuu tagasi plekkima, siis on see nende viis "säästa" - kui sundi maksta ei oleks, siis ei suudaks nad ka reisi raha kokku ajada, kuna kulutaksid millegi muu peale.
Ma olen pidevalt üllatunud, kui palju raha mu töökaaslased kulutavad riiete peale. Noh ma pean muidugi ka mainima, et ma ise olen üks eriline kooner ja ei raatsi kalleid asju osta. Ehk siis mu enda vaatepunkt on üpris subjektiivne. Aga ma ei kujuta siiski ette, et ma maksaks näiteks tavalise argipäevase seeliku eest 60 euri. Samas ma ei ole muidugi ka nii stiilne kui teised ega kanna tuntud kaubamärke. Aga muidugi kui muid rahakasutuse prioriteete pole, siis laske käia.
Autode suhtes olen vist siiski autoriga nõus. Sellist autopornot nagu Eestis ma ei ole siin kohanud. Teisest küljest jälle siin kantakse autode eest väga head hoolt - auto ei ole pelgalt sõiduvahend, vaid pigem investeering, mille väärtust tuleb säilitada.
neljapäev, 29. oktoober 2009
kolmapäev, 28. oktoober 2009
Minu Soomest
Mainisin varem, et lugesin läbi Minu Soome raamatu. Nüüd on viimaks mahti seda uuesti rahulikult sirvida ja omi raamatu ajel tärganud mõtteid üles tähendada. Kuigi mu blogi tutvustavas tekstis on kirjas, et "Jahun elust Soomes", siis tegelikult seda Soomet siin ju palju polegi. Et rohkem ikkagi rõhk on minul ja minu elul, enesekeskne nagu ma siin blogis olen. Ma arvan, et nüüd on hea hetk seda asja parandada ja rääkida - Minu Soome raamatu toel - minu Soomest.
Esiteks pean ära mainima, et raamat oli minuarust hästi positiivses võtmes kirjutatud. Inimene, kes niimoodi kirjutab, peab olema ikka hästi avatud maailmavaatega. Mitte nagu mina, kes alati kriitikanooli loobib. Autoriks on Jyväskylä ülikooli külalisõppejõud ja raamat keskendubki loomulikult Kesk-Soomele. Ma arvan, et juba sellest tuleb palju erinevusi minu ja autori kogetu vahel. Siin Helsingis (või no täpsemalt pääkaupunkiseutul) on eluviis tiba teistsugune. Samuti on muidugi maailmavaated erinevad, ma ikkagi noor ja roheline ju :) Ja no mul oli tulles keel suhteliselt hästi suus ja tähtis inimene ees ootamas. Osaliselt minu tulek Soome oli nagu saabumine koju.
Ma mõtlesin nüüd asjale läheneda nii, et räägin asjadest, mis Minu Soome raamatut lugedes hirmus tuttavad või siis vastupidi hoopis erinevad tundusid.
Autor mainib peaaegu alguses, et Soome loodus on pea et kaunim kui Eestis. See on üks asi, millest ma juba varemgi blogis juttu olen teinud. Minuarust Soomes on võimas loodus - see on kaljune ja metsane järvede maa, ent Eesti mitmekülgsusele see ikkagi vastu ei saa. No mitte kuidagi ei saa. Ma olen loomulikult hoopis rohkem Eesti metsades ja põldudel ringi konnanud, aga no ega ka siin pole päris klapid silmadel ringi käinud. Mulle tundub, et soomlased võtavad loodust nagu midagi iseenesestmõistetavat. Need kaljud ja järved ja metsad on siin alati olnud ja iga soomlane käib alati kuskil mökkil seda nautimas. Ka linnas on alati metsatukad ja pargid ja valgustatud teerajad, et loodusesse pääseda. Aga samas sellest ka neile piisab. Ei ole sellist põlengut või innukust, nagu minuarust on eestlastel, kui minnakse kuhugi mereranda või metsa. Või näiteks see, kuidas eestlased räägivad Saaremaast, Lõuna-Eesti kuplitest, Peipsi rannast, Põhja-Eesti mererandadest - ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, aga minuarust seal on mingi sügav austus ja uhkus oma maa üle. Ma loodan, et see ka püsib niimoodi - ja et seda osataks ka edaspidi rikkuseks pidada.
Teine asi, mida autor mainib, on soomlaste "kommid", nagu nad seda salmiakkit ise kutsuvad. Võeh see on ikka kole, selles suhtes olen ma autoriga täiesti nõus. Nende lemmikmaius on just salmiakki ja siis ka teised puuviljamaitsega kummikommid. Mina keeldun neid asju kommideks kutsuma. Üks õige kompvek on ikka šokolaadiga. Poest tegelikult selliseid korralikke paberis šokolaadikomme ei saagi. Aga ma olen leidnud endale asendusvariandi (kuidas siis muidu) - šokolaadi kastetud pähklid.
Olemas on ka jook nimega salmiakkikossu - liköör Koskenkorva viinast ja salmiakkikommidest. See, ma ütlen, on üks hull tökat ja maitseb umbes nagu suuloputusvedelik. Ma olen joonud seda kolmel korral. Esiteks pakuti mulle seda musta värvi shotti eelmise töökoha lahkumispeol - ja kuna oli välja tehtud siis ma ei tahtnud viisakusest keelduda ka. Teisel korral sain lausa juba terve pudeli omanikuks. Saavutasime nimelt töökoha "olümpiamängudel" meie tiimiga mingi hea koha (vist lausa esimese!) ja igaüks sai pihku salmiakkikossu pudeli. Selle panin kodus sügavkülma ja nautisin koos sõpradega ühel mõnusalt öösse veninud koosistumisel. Võeh oli ikka :)
Hetkel mul on kolmas pudel külmkapis. Ma ei saa aru, kuidas neid mulle koguaeg sigineb. Selle isendi tõi mulle üks koostööpartner, pudelile on nende logo peale kleebitud ja puha. Aga maitse suhtes see ei aita eriti.
Ma olen mõelnud, et mida jubedat eestimaist asja võiks siinsetele tuttavatele pakkuda, aga ei ole veel millegi hea peale tulnud. Ideid võtan vastu.
Aga tänaseks vast kõik, jätkan samal Soome-teemal jälle millalgi hiljem.
Esiteks pean ära mainima, et raamat oli minuarust hästi positiivses võtmes kirjutatud. Inimene, kes niimoodi kirjutab, peab olema ikka hästi avatud maailmavaatega. Mitte nagu mina, kes alati kriitikanooli loobib. Autoriks on Jyväskylä ülikooli külalisõppejõud ja raamat keskendubki loomulikult Kesk-Soomele. Ma arvan, et juba sellest tuleb palju erinevusi minu ja autori kogetu vahel. Siin Helsingis (või no täpsemalt pääkaupunkiseutul) on eluviis tiba teistsugune. Samuti on muidugi maailmavaated erinevad, ma ikkagi noor ja roheline ju :) Ja no mul oli tulles keel suhteliselt hästi suus ja tähtis inimene ees ootamas. Osaliselt minu tulek Soome oli nagu saabumine koju.
Ma mõtlesin nüüd asjale läheneda nii, et räägin asjadest, mis Minu Soome raamatut lugedes hirmus tuttavad või siis vastupidi hoopis erinevad tundusid.
Autor mainib peaaegu alguses, et Soome loodus on pea et kaunim kui Eestis. See on üks asi, millest ma juba varemgi blogis juttu olen teinud. Minuarust Soomes on võimas loodus - see on kaljune ja metsane järvede maa, ent Eesti mitmekülgsusele see ikkagi vastu ei saa. No mitte kuidagi ei saa. Ma olen loomulikult hoopis rohkem Eesti metsades ja põldudel ringi konnanud, aga no ega ka siin pole päris klapid silmadel ringi käinud. Mulle tundub, et soomlased võtavad loodust nagu midagi iseenesestmõistetavat. Need kaljud ja järved ja metsad on siin alati olnud ja iga soomlane käib alati kuskil mökkil seda nautimas. Ka linnas on alati metsatukad ja pargid ja valgustatud teerajad, et loodusesse pääseda. Aga samas sellest ka neile piisab. Ei ole sellist põlengut või innukust, nagu minuarust on eestlastel, kui minnakse kuhugi mereranda või metsa. Või näiteks see, kuidas eestlased räägivad Saaremaast, Lõuna-Eesti kuplitest, Peipsi rannast, Põhja-Eesti mererandadest - ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, aga minuarust seal on mingi sügav austus ja uhkus oma maa üle. Ma loodan, et see ka püsib niimoodi - ja et seda osataks ka edaspidi rikkuseks pidada.
Teine asi, mida autor mainib, on soomlaste "kommid", nagu nad seda salmiakkit ise kutsuvad. Võeh see on ikka kole, selles suhtes olen ma autoriga täiesti nõus. Nende lemmikmaius on just salmiakki ja siis ka teised puuviljamaitsega kummikommid. Mina keeldun neid asju kommideks kutsuma. Üks õige kompvek on ikka šokolaadiga. Poest tegelikult selliseid korralikke paberis šokolaadikomme ei saagi. Aga ma olen leidnud endale asendusvariandi (kuidas siis muidu) - šokolaadi kastetud pähklid.
Olemas on ka jook nimega salmiakkikossu - liköör Koskenkorva viinast ja salmiakkikommidest. See, ma ütlen, on üks hull tökat ja maitseb umbes nagu suuloputusvedelik. Ma olen joonud seda kolmel korral. Esiteks pakuti mulle seda musta värvi shotti eelmise töökoha lahkumispeol - ja kuna oli välja tehtud siis ma ei tahtnud viisakusest keelduda ka. Teisel korral sain lausa juba terve pudeli omanikuks. Saavutasime nimelt töökoha "olümpiamängudel" meie tiimiga mingi hea koha (vist lausa esimese!) ja igaüks sai pihku salmiakkikossu pudeli. Selle panin kodus sügavkülma ja nautisin koos sõpradega ühel mõnusalt öösse veninud koosistumisel. Võeh oli ikka :)
Hetkel mul on kolmas pudel külmkapis. Ma ei saa aru, kuidas neid mulle koguaeg sigineb. Selle isendi tõi mulle üks koostööpartner, pudelile on nende logo peale kleebitud ja puha. Aga maitse suhtes see ei aita eriti.
Ma olen mõelnud, et mida jubedat eestimaist asja võiks siinsetele tuttavatele pakkuda, aga ei ole veel millegi hea peale tulnud. Ideid võtan vastu.
Aga tänaseks vast kõik, jätkan samal Soome-teemal jälle millalgi hiljem.
pühapäev, 25. oktoober 2009
Taas jooksmas
Täna käisime siis hommikul jooksmas. Umbes poolteist kuud on möödas viimasest korrast, kui juhuslikud sulgpallimängud välja arvata. Ja oi kuidas oli raske. Esiteks muidugi külm ja märg oli ja mul nina jooksis vett kogu aeg. Aga veelgi raskem, kui mitte lausa võimatu, oli muidugi pulsi hoidmine. Kogu suvine treening sai ju selle pausiga ära nullitud, seega tuli päris algusest alustada. Midagi ütleb ka see, et tavapärase distantsi läbimiseks kulus seekord 50 minutit - see on 5 minutit enam kui tavaliselt. Pulss tõusis kiirelt lakke ja siis pidi muudkui pidevalt chillima, et mitte üle pingutada.
Igatahes peab nüüd üritama uuesti vormi tõsta. Eks näis mis sellest saab.
Sain järjekordse raamatu läbi - Minu Island. Natuke erinev teistest sarja raamatutest, rohkem nagu mehe vaatenurgast kirjutatud - palju viinavõtmist ja autoga halbade teeolude käes vaevlemist. Islandist jääb aga ikkagi võimas pilt. Suure huviga hakkasin lausa lendude hindasid sirvima. Olen alati Islandi visiidist unistanud ja nüüd olen veelgi enam kindel selles, et kunagi ma selle reisi (või kaks) ära teen. Aga enne seda tuleb Norra ma arvan. Nagu soojenduseks.
Igatahes peab nüüd üritama uuesti vormi tõsta. Eks näis mis sellest saab.
Sain järjekordse raamatu läbi - Minu Island. Natuke erinev teistest sarja raamatutest, rohkem nagu mehe vaatenurgast kirjutatud - palju viinavõtmist ja autoga halbade teeolude käes vaevlemist. Islandist jääb aga ikkagi võimas pilt. Suure huviga hakkasin lausa lendude hindasid sirvima. Olen alati Islandi visiidist unistanud ja nüüd olen veelgi enam kindel selles, et kunagi ma selle reisi (või kaks) ära teen. Aga enne seda tuleb Norra ma arvan. Nagu soojenduseks.
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Siil, jänes ja rästik
Täna läks lahti järjekordne töönädal, ent seekord on mul tunne, nagu nädalavahetust polekski olnud! Tallinnas käimine on muidugi hirmus tore, aga seda ühest paigast teise jooksmist on ikka palju. Korralik magamine ja niisama lebasklemine jäid ära. Koguaeg tempo peal.
Tööl lülitusin kohe hommikul jälle horror-mode'i peale üle. Pidevalt on kiire, deadline'id kukil ja samas mitte miski ei saa valmis. Kõik projektid on pooleli ja seetõttu asjade kordasaatmise tunnet pole viimasel ajal olnud. Eelmisel nädalal naersime tiimikaaslasega, et meid peaks kuhugi kambrisse eraldama, sest iga väike asi ajab vere keema. Täna hommikul näiteks suhteliselt esimese asjana läks mul närv mustaks kohvimasina peale. Täpselt ma enam ei mäleta, milles asi oli, aga see ilmestab hästi meie olukorda tööl. Ja see oli ju ainult kohvikeetja ...
Päeva lõpupoole siiski laulsime pooltühjas kontoris "Always look on the bright side of life" ja irvitasime, et liiga pikk päev on olnud. Aga eks see kiirustamine läheb üle. Ma loodan. Hiljemalt jõuludeks..
Positiivselt poolelt võiks mainida seda, et ma olen üle pika aja jõudnud ka raamatuid lugeda. Eriti mõnus oli Viru Keskuse raamatupoe kohvikus suurest kruusist vahutavat lattet libistada, jalgu puhata ja uude raamatusse süveneda. Äärmiselt mõnus hetk ainult iseendale.
Ostsin Tallinnast viis raamatut. Kolm tükki "Minu" sarjast - Minu Moldova, Minu Island ja Minu Soome. Viimase lugesin läbi nagu niuhti. Tahaks sellest mingil hetkel laiemalt kirjutada, enda kogemusi kirjutaja omadega võrrelda. Mul tärkas selle peale nii palju mõtteid ja tähelepanekuid. Osaliselt olin kirjutajaga sama meelt, ent mitte kõiges.
Üks ostudest oli Pesakonna koomiksiraamat aastast 1999. Oh milline nostalgia! Ja ainult 16 krooni eest, kuigi kogemus on priceless. Šallallaa! Ma arvan, et selliste heade nootidega täna peakski lõpetama.
Tööl lülitusin kohe hommikul jälle horror-mode'i peale üle. Pidevalt on kiire, deadline'id kukil ja samas mitte miski ei saa valmis. Kõik projektid on pooleli ja seetõttu asjade kordasaatmise tunnet pole viimasel ajal olnud. Eelmisel nädalal naersime tiimikaaslasega, et meid peaks kuhugi kambrisse eraldama, sest iga väike asi ajab vere keema. Täna hommikul näiteks suhteliselt esimese asjana läks mul närv mustaks kohvimasina peale. Täpselt ma enam ei mäleta, milles asi oli, aga see ilmestab hästi meie olukorda tööl. Ja see oli ju ainult kohvikeetja ...
Päeva lõpupoole siiski laulsime pooltühjas kontoris "Always look on the bright side of life" ja irvitasime, et liiga pikk päev on olnud. Aga eks see kiirustamine läheb üle. Ma loodan. Hiljemalt jõuludeks..
Positiivselt poolelt võiks mainida seda, et ma olen üle pika aja jõudnud ka raamatuid lugeda. Eriti mõnus oli Viru Keskuse raamatupoe kohvikus suurest kruusist vahutavat lattet libistada, jalgu puhata ja uude raamatusse süveneda. Äärmiselt mõnus hetk ainult iseendale.
Ostsin Tallinnast viis raamatut. Kolm tükki "Minu" sarjast - Minu Moldova, Minu Island ja Minu Soome. Viimase lugesin läbi nagu niuhti. Tahaks sellest mingil hetkel laiemalt kirjutada, enda kogemusi kirjutaja omadega võrrelda. Mul tärkas selle peale nii palju mõtteid ja tähelepanekuid. Osaliselt olin kirjutajaga sama meelt, ent mitte kõiges.
Üks ostudest oli Pesakonna koomiksiraamat aastast 1999. Oh milline nostalgia! Ja ainult 16 krooni eest, kuigi kogemus on priceless. Šallallaa! Ma arvan, et selliste heade nootidega täna peakski lõpetama.
laupäev, 10. oktoober 2009
Sügise pildid ja tegemised
Nädal jälle vuhises mööda nagu niuhti. Koosolekud peetud, firma uuendatud strateegiat kõvasti kritiseeritud, reedel ennast seaks vihastatud ja täna tublisti kommi söödud. Ja võite kolm korda arvata, millal ma viimati jooksmas olen käinud. Veel eile õhtul mõtlesin, et hommikul peale ärkamist tõmban trenniriided selga ja silkan õue, aga täna olin selle juba ära unustanud :D FAIL. Peaks vist telefoni meeldetuletuse panema. "Kebi välja!"
Aga natuke olen siiski saanud mahti õues ringi kolada. Suhteliselt viimane hetk ilusaid sügisilmasid nautida. Fotokas on olnud muidugi kaasas, nii et siin natuke vaateid paari viimase nädala ajalt.
Sügise selge märk on ka see, et ma olen ühtäkki ühe kudumisprojekti ette võtnud :O Nägin nimelt Stockmannis äärmiselt lahedat kootud padjakatet, mille hind oli 59 euri. Tsiisus, mõtlesin ma, taolist hinda ma ei pleki never. Teen ise palju odavamalt! Hetkel küll paistab, et võrreldes Stockmanni padjakattega on mul liiga õhuke lõng ja et see pagana kudumine võtab ikka palju aega! Aga läbi raskuste tähtede poole või midagi taolist. Sellest tuleb äge ma ütlen.
Aga natuke olen siiski saanud mahti õues ringi kolada. Suhteliselt viimane hetk ilusaid sügisilmasid nautida. Fotokas on olnud muidugi kaasas, nii et siin natuke vaateid paari viimase nädala ajalt.
Sügise selge märk on ka see, et ma olen ühtäkki ühe kudumisprojekti ette võtnud :O Nägin nimelt Stockmannis äärmiselt lahedat kootud padjakatet, mille hind oli 59 euri. Tsiisus, mõtlesin ma, taolist hinda ma ei pleki never. Teen ise palju odavamalt! Hetkel küll paistab, et võrreldes Stockmanni padjakattega on mul liiga õhuke lõng ja et see pagana kudumine võtab ikka palju aega! Aga läbi raskuste tähtede poole või midagi taolist. Sellest tuleb äge ma ütlen.
pühapäev, 4. oktoober 2009
Pühapäevaõhtune postitus
Nädala kliendikohtumised läksid hästi. Nagu ka day-spa visiit. Mulle oli bronnitud näohooldus looduskosmeetika abil. Aeg lendas seal lebades nagu linnutiivul ja nägugi oli pärast kuidagi kirkam ja heledam. Täitsa meeldiv seega, võiks uuesti lausa minna.
Esikukapp on ka kohal, jess! Riided ripuvad nüüd ilusti seal, mitte ei vedele risti-rästi piki magamistuba. Kapist puudub veel kaks riiulit, neid paraku ei olnud ostuhetkel laos, seega tuleb neile kunagi hiljem järgi minna. Ma loodan, et see juhtub lähiajal, sest ma tahaks oma kingad ja saapad korralikult riiulitele sättida. Poleks vaja esikus koguaeg komistada.
Pesumasinat paraku veel pole. Ja vana veab viimast - programminäidik ei liigu üldse edasi. Või no mingi pesuprogrammi teeb ära, aga loputuse kohale jääb passima. Täna pesin jälle ühe masinatäie niimoodi, et nõksutasin näidikut ise edasi. See ei ole küll eriti hea variant, ootan ikka uut.
Järgmine töönädal algab meie tiimi kahepäevase koosolekuga Hämeenlinnas. Peateemaks 2010 planeerimine. Sinna kõrvale natuke bowlingut ja õhtusööki restoranis. Olen meie tiimiga tööalaselt väga rahul, koostöö toimib ja inimesed on suhteliselt hästi motiveeritud. Igasugu projekte on seega meeldiv läbi viia, igaüks teeb oma osa ja lõpptulemus on tavaliselt hea. Isiklikul poolel ei tunne inimesi veel kuigi hästi - eks soomlased on üldiselt minu kogemuse järgi sellised kinnised tüübid. Üldisel tasemel ollakse väga meeldivad ja sõbralikud ja viisakad, aga oma isiklikke asju keegi väga ei räägi. Ega ma ise muidugi ka mitte :) Aga täitsa positiivse suhtumisega lähen nende tüüpidega koos 2010 aastat planeerima.
Ilusat algavat nädalat!
Esikukapp on ka kohal, jess! Riided ripuvad nüüd ilusti seal, mitte ei vedele risti-rästi piki magamistuba. Kapist puudub veel kaks riiulit, neid paraku ei olnud ostuhetkel laos, seega tuleb neile kunagi hiljem järgi minna. Ma loodan, et see juhtub lähiajal, sest ma tahaks oma kingad ja saapad korralikult riiulitele sättida. Poleks vaja esikus koguaeg komistada.
Pesumasinat paraku veel pole. Ja vana veab viimast - programminäidik ei liigu üldse edasi. Või no mingi pesuprogrammi teeb ära, aga loputuse kohale jääb passima. Täna pesin jälle ühe masinatäie niimoodi, et nõksutasin näidikut ise edasi. See ei ole küll eriti hea variant, ootan ikka uut.
Järgmine töönädal algab meie tiimi kahepäevase koosolekuga Hämeenlinnas. Peateemaks 2010 planeerimine. Sinna kõrvale natuke bowlingut ja õhtusööki restoranis. Olen meie tiimiga tööalaselt väga rahul, koostöö toimib ja inimesed on suhteliselt hästi motiveeritud. Igasugu projekte on seega meeldiv läbi viia, igaüks teeb oma osa ja lõpptulemus on tavaliselt hea. Isiklikul poolel ei tunne inimesi veel kuigi hästi - eks soomlased on üldiselt minu kogemuse järgi sellised kinnised tüübid. Üldisel tasemel ollakse väga meeldivad ja sõbralikud ja viisakad, aga oma isiklikke asju keegi väga ei räägi. Ega ma ise muidugi ka mitte :) Aga täitsa positiivse suhtumisega lähen nende tüüpidega koos 2010 aastat planeerima.
Ilusat algavat nädalat!
laupäev, 3. oktoober 2009
Assoorid - vaalad, delfiinid ning lahkumine
Laupäeva hommikuks oli meil broneeritud delfiinisafari. Öösel ärkasin üles selle peale, et tuul huilgas rõdul. Uurisin aknast rannapromenaadi ja tõdesin endamisi, et nii kõva tuulega jääb meie safari ilmselt ära.
Hommikul ärgates oli aga positiivne üllatus - tuul oli vaibunud ja päike roomas pilvepiirile. Innukalt kimasime jahisadamasse Futurismo kontorisse. Seal muide komistasin eestlase otsa - üks Futurismo töötajatest, kes parasjagu inimesi safarile registreeris, rääkis kahtlaselt tuttava aktsendiga inglise keelt. Kui meie kord kätte jõudis, küsisin ettevaatlikult in English, et kui küsida tohib, siis kust ta pärit on. Mu kõrvad ei olnud mind petnud, neiu tõepoolest oli Eestist ja lausa viis aastat Assooridel elanud. Tore on kaasmaalasi kohata kuskil suvalises maailma kolkas :)
Safaril saime selga vihmakeebi (mida esialgu kuumutavas päikeses ei uskunud vajavat, aga paadis pritsiv merevesi sai meid teisele arvamusele) ning päästevesti. Järgmiseks leidsime endale koha suures mootorpaadis ning reis läks lahti. Saladus vaalade leidmiseks peitub selles, et rannikul on kahes kohad vaatlejad kiikritega, kes edastavad raadio teel infot paatidele. Kuna vaatlejate palkamine on kallis, siis mõned firmad kuulavad raadiot pealt ning kimavad siis parasiitidena vaatluskohale.
Hoog on sees
Esialgu me midagi ei näinud :) Tund aega kihutasime mööda saare rannikut itta, lausa saare idatipuni. Üks turist meie paadis oli pisut õnnetu, tal läks peale esimest poolt tundi süda pahaks ning hommikusöök läks kaladele. Kogu reisi kestvuseks oli kolm tundi, aga ta pidas selle suhteliselt hästi vastu - peatudes esialgu ropsis pisut üle paadiääre ning siis kaevas taskust fotoka ja klõpsis reipalt pilte.
See selleks. Peagi tuli teade, et vaalad on meile lähedal - kimasime kohe sinnapoole. Piirkonnas olid kašelotid, kes püsivad vee peal 10-15min ning sukeldudes jäävad vee alla 45 minutiks. Aeg oli seega kallis. Ühtäkki hüüdis meie paadi vaatleja, kus suunas vaala võib näha ning kõik hakkasid silmi kissitades veepinda uurima. Nägime vaalu tõesti, ent nad olid suhteliselt kaugel. Palja silmaga oli näha aeg-ajalt valget vahutavat vett, kui nad veepinnal käisid ning natuke halli selga. Fotokas zoomis lähemale kui silm, ent kõikuvas paadis kaugel asuvat liikuvat objekti fokuseerida on tõeline kunsttükk.
Ausalt öeldes mina nägin merel vaid üht vaala, ent hiljem piltide pealt vaadates selgus, et seal tõepoolest oli neid kaks. Vaatleja sõnade järgi ema ja poeg.
Seal nad on!
Jäime huviga ootama vaala sukeldumist - enne pikemaks ajaks vee alla minekut näitavad nad klassikalist vaalasaba. Kohe oli näha, et meie teenusepakkujad olid profid. Natuke enne vaala sukeldumist teatasid nad meile, et nüüd fotokad valmis, varsti läheb vee alla - ja nii oligi! Tänu sellele sain ka mina suht hea pildiga hakkama.
Head aega!
Vaalad nähtud ja turistide näod õnnelikud, suundusime tagasi Ponta Delgada poole delfiine otsima. Umbes poole tee peal kohtasime suurt parve, ligi 500 isendit Stenella frontalist - eesti keeles laup-eeldelfiini (ütleb wikipedia). See oli uskumatu! Kuigi filmides olen näinud delfiine hüppamas ning samuti Särkänniemi delfinaariumis, siis päris ookeanis oli see hoopis teine asi. Ahhetasin ja ohhetasin, kui delfiinid üksi ja mitmekesi hüppasid paadi kõrval edasi-tagasi. Vahepeal vaatasin seda vaatemängu niisama pealt, teisalt üritasin seda ka jäädvustada. Klõpsisin vist mitusada pilti, millest kokku umbes viis olid õnnestunud.
Ma oleks võinud delfiinide seltsi tundideks jääda. Ent aeg hakkas täis tiksuma ning pidime lahkuma. Kui paat kiirendas, siis delfiinid reageeisid sellele kõrgete hüpetega. See oli võimas hüvastijätt!
Safarilt õnnelikult tagasi ja juuksed soolavett täis, oli meie reisi planeeritud programm otsa saanud. Laupäeva õhtu ja pühapäeva veetsime Ponta Delgadas ringi patseerides ja puhkusest viimast võttes.
São Brási linnus
Sisalikud jahisadama kividel, võitlus käib
Urr!
Meil kujunes kohe Ponta Delgadas välja üks kohvik, kus käisime õhtuti istumas ning kohvi nautimas. Sealt sai äärmiselt head galãod - piimakohvi, millest enamus oli vahustatud piim ning sekka tilk portugali espressot. Kohvik asus suure kiriku ees ning oli põnev jälgida möödujaid ja muidugi ka kohvikutuvisid:
Taplus saiatüki pärast
Ka meie aeg Assooridel jõudis lõpule ning esmaspäeval pakkisime end jälle Finnairi kilukarpi. Kokkuvõttes äärmiselt mõnus reis ning mitmes kohas tahaks käia uuesti. Eks näis, võib-olla viie aasta pärast jälle :)
Viskan Assooride postituste lingid nüüd ka Maris reisib -blogi poole üles, sealt võib neid siis vajaduse korral hõlpsasti leida.
Hommikul ärgates oli aga positiivne üllatus - tuul oli vaibunud ja päike roomas pilvepiirile. Innukalt kimasime jahisadamasse Futurismo kontorisse. Seal muide komistasin eestlase otsa - üks Futurismo töötajatest, kes parasjagu inimesi safarile registreeris, rääkis kahtlaselt tuttava aktsendiga inglise keelt. Kui meie kord kätte jõudis, küsisin ettevaatlikult in English, et kui küsida tohib, siis kust ta pärit on. Mu kõrvad ei olnud mind petnud, neiu tõepoolest oli Eestist ja lausa viis aastat Assooridel elanud. Tore on kaasmaalasi kohata kuskil suvalises maailma kolkas :)
Safaril saime selga vihmakeebi (mida esialgu kuumutavas päikeses ei uskunud vajavat, aga paadis pritsiv merevesi sai meid teisele arvamusele) ning päästevesti. Järgmiseks leidsime endale koha suures mootorpaadis ning reis läks lahti. Saladus vaalade leidmiseks peitub selles, et rannikul on kahes kohad vaatlejad kiikritega, kes edastavad raadio teel infot paatidele. Kuna vaatlejate palkamine on kallis, siis mõned firmad kuulavad raadiot pealt ning kimavad siis parasiitidena vaatluskohale.
Hoog on sees
Esialgu me midagi ei näinud :) Tund aega kihutasime mööda saare rannikut itta, lausa saare idatipuni. Üks turist meie paadis oli pisut õnnetu, tal läks peale esimest poolt tundi süda pahaks ning hommikusöök läks kaladele. Kogu reisi kestvuseks oli kolm tundi, aga ta pidas selle suhteliselt hästi vastu - peatudes esialgu ropsis pisut üle paadiääre ning siis kaevas taskust fotoka ja klõpsis reipalt pilte.
See selleks. Peagi tuli teade, et vaalad on meile lähedal - kimasime kohe sinnapoole. Piirkonnas olid kašelotid, kes püsivad vee peal 10-15min ning sukeldudes jäävad vee alla 45 minutiks. Aeg oli seega kallis. Ühtäkki hüüdis meie paadi vaatleja, kus suunas vaala võib näha ning kõik hakkasid silmi kissitades veepinda uurima. Nägime vaalu tõesti, ent nad olid suhteliselt kaugel. Palja silmaga oli näha aeg-ajalt valget vahutavat vett, kui nad veepinnal käisid ning natuke halli selga. Fotokas zoomis lähemale kui silm, ent kõikuvas paadis kaugel asuvat liikuvat objekti fokuseerida on tõeline kunsttükk.
Ausalt öeldes mina nägin merel vaid üht vaala, ent hiljem piltide pealt vaadates selgus, et seal tõepoolest oli neid kaks. Vaatleja sõnade järgi ema ja poeg.
Seal nad on!
Jäime huviga ootama vaala sukeldumist - enne pikemaks ajaks vee alla minekut näitavad nad klassikalist vaalasaba. Kohe oli näha, et meie teenusepakkujad olid profid. Natuke enne vaala sukeldumist teatasid nad meile, et nüüd fotokad valmis, varsti läheb vee alla - ja nii oligi! Tänu sellele sain ka mina suht hea pildiga hakkama.
Head aega!
Vaalad nähtud ja turistide näod õnnelikud, suundusime tagasi Ponta Delgada poole delfiine otsima. Umbes poole tee peal kohtasime suurt parve, ligi 500 isendit Stenella frontalist - eesti keeles laup-eeldelfiini (ütleb wikipedia). See oli uskumatu! Kuigi filmides olen näinud delfiine hüppamas ning samuti Särkänniemi delfinaariumis, siis päris ookeanis oli see hoopis teine asi. Ahhetasin ja ohhetasin, kui delfiinid üksi ja mitmekesi hüppasid paadi kõrval edasi-tagasi. Vahepeal vaatasin seda vaatemängu niisama pealt, teisalt üritasin seda ka jäädvustada. Klõpsisin vist mitusada pilti, millest kokku umbes viis olid õnnestunud.
Ma oleks võinud delfiinide seltsi tundideks jääda. Ent aeg hakkas täis tiksuma ning pidime lahkuma. Kui paat kiirendas, siis delfiinid reageeisid sellele kõrgete hüpetega. See oli võimas hüvastijätt!
Safarilt õnnelikult tagasi ja juuksed soolavett täis, oli meie reisi planeeritud programm otsa saanud. Laupäeva õhtu ja pühapäeva veetsime Ponta Delgadas ringi patseerides ja puhkusest viimast võttes.
São Brási linnus
Sisalikud jahisadama kividel, võitlus käib
Urr!
Meil kujunes kohe Ponta Delgadas välja üks kohvik, kus käisime õhtuti istumas ning kohvi nautimas. Sealt sai äärmiselt head galãod - piimakohvi, millest enamus oli vahustatud piim ning sekka tilk portugali espressot. Kohvik asus suure kiriku ees ning oli põnev jälgida möödujaid ja muidugi ka kohvikutuvisid:
Taplus saiatüki pärast
Ka meie aeg Assooridel jõudis lõpule ning esmaspäeval pakkisime end jälle Finnairi kilukarpi. Kokkuvõttes äärmiselt mõnus reis ning mitmes kohas tahaks käia uuesti. Eks näis, võib-olla viie aasta pärast jälle :)
Viskan Assooride postituste lingid nüüd ka Maris reisib -blogi poole üles, sealt võib neid siis vajaduse korral hõlpsasti leida.
Tellimine:
Postitused (Atom)