E-valimised, E nagu ebaõnn?

Võib-olla olete juba teadlikud sellest, et pühapäeval olid Soomes kohaliku omavalitsuse valimised. Ma pole küll kohalikku poliitikasse süvenenud, ent olen huvitunult jälginud elektrooniliste valimiste testimist. Nimelt seekord oli kolmes vallas võimalik hääletada elektrooniliselt.
Tegemist ei olnud siiski Eesti variandiga, kus võisid kodus ID-kaardi toppida arvuti kaardilugejasse ja seda kaudu oma hääle anda. Asi käis hoopis nii: testivallas elav valija pidi minema valimispunkti, näitama passi või muud dokumenti, peale mida sai ta nn valijakaardi. Tegemist oli ilmselt mingisuguse magnetkaardiga, millega siirduti valimisruumi, sisestati kaart masinasse ja kirjutati ekraanile oma kandidaadi number. Põhimõtteliselt valijale seega suuri muudatusi ei olnud, ent elektrooniliste häälte kokkulugemine olevat muidugi varasemast hõlpsam. Nendes valdades anti umbes 50-60% häältest seekord elektrooniliselt.

Täna tulid esimesed negatiivsed uudised e-valimiste kohta. Nimelt üle kahesaja e-hääle oli puudu. See teeb olenevalt vallast umbes 1-2% elektrooniliselt antud häältest. Inimesed olid saanud elektroonilise magnetkaardi, ent nad kas olid ekraani nähes kohmetunud või unustanud lõpus OK-nuppu pressida, igatahes nende hääli ei ole süsteemis olemas.
Selline tulemus äratab veel enam umbusaldust elektrooniliste valimiste suhtes Soomes. Turvalisus ja valimissaladus on ilmselt üsna olulised teemad, ent kuna ise usaldasin Eesti e-valimiste süsteemi, on keeruline siin esile tõusnud diskussiooni objektiivselt hinnata.

Ja kui meil räägitakse juba m-valimistest, siis Soomes esimesed arglikud prognoosid pakuvad, et interneti kaudu toimuv hääletamine on võimalik alles aastal 2015, kui mitte hiljem. E nagu ettevaatlikkus?

Vihmase päeva tegemised

Tänane päev on tundunud eriti pikk. Esiteks ärkasin kogemata juba kaheksast ja enam und ei saanud. Teiseks on päev tunni võrra pikem. Kolmas põhjus, ja vist mõjuvaim, on tänane ilge ilm (sellistel päevadel kummitab mind alati "väljas tuul ulub vinge, ilge ilm" ja muidugi ka "vihma sajab, hulluks ajab mind see öö". (Jõulukingiks sobib Singer-Vingeri cd, aitäh!)) Aga ühesõnaga, õue eriti ei kippunud.

Võtsin siis ette projekti, pigem lausa suure algustähega Projekti (TM), mille valmimine on juba julgelt paar aastat kestnud. Asi sai alguse mingist meeltesegaduses hetkest, kui poes kolmetuhhist puzzlet nägime. Me pidime seda koos kokku panema ja mida veel. Tegelikkuses lõppes Aki kannatus peale esimest viit minutit ja ülejäänud kaks aastat olen mina seda üksi kokku nokkinud.

Tavaliselt mul läheb mitu kuud, enne kui uuesti selle katsumuse juurde tagasi pöördun. Kui ma vapralt nädal aega iga päev seda kokku paneksin, võiks pilt olla valmis, ent paraku innukusest jääb vajaka. Nii see siis ongi läinud, poolik meistriteos tolmub põrandal, ent karpi seda ka ei saa tagasi korjata, kuna räigelt vaeva ikkagi nähtud. Me lausa kolisime selle värgi üürikorterist praegusesse elamisse. Kolimine käis nii, et valmis ehitatud osad jagasime väiksemateks tükkideks ja nihutasime ühte suurde puust karpi ja panime siin uuesti servadest kokku.

Täna siis olin usin ja ehitasin pilti tunni või kaks. Sain ühe ananassi saba kokku ja natuke üleval nurgas olevaid lillekesi täiendatud. Sellest võite arvata, kui aeglane see progress on. Tegelikult mul on motivatsiooni lausa, kuna peale puzzle valmimist võin ma sellest pildi teha, tükid karpi tagasi visata ja viimaks ometi magamistoa nurka riiete jaoks kummuti osta. Praegu okupeerib see suur larakas magamistoa nurga täiesti.

Palju ju puudu enam pole, või mis? Muidugi järel on veel kõige raskemad musta värvi osad.



Tulemus peaks välja nägema selline:



P.S. Aitäh küsitlusele vastamast! Ma tõlgendan tulemusi nii, et ma võin millest tahes kirjutada, kõik läheb peale :P

Busy bee is boring

Ma seletan tavaliselt oma madalat postitusaktiivsust sellega, et a) mul pole aega või b) mul pole millestki kirjutada. Kõlab natuke kahtlaselt, mida ma siis teen, et nii hirmus kiire on, aga millest ei leia blogisse materjali?

Esimene asi, mis meelde tuleb, on loomulikult töö. See võtab mu aega igal argipäeval, vahel ka õhtuti ja nädalavahetusel. Mul võiksin tegelikult sellest innukalt iga päev kirjutada, ent mulle tundub, et lugejad jääksid presentatsioonidest ja office-draamast lugedes monitori ette magama. Ettevaatlikkusele kutsub ka tõsiasi, et kui keegi võhivõõras viitsiks natuke vaeva näha, suudaks mind mu blogi pohjal lihtsalt identifitseerida. Nii et võib-olla tööteemadel avalikult kirumine ei ole parim variant. Seega piirdun ümmarguse jutuga busy-busy tööpäevadest.

Ent lausa minulgi on olemas elu peale tööd. Või täpsemalt öeldes mitte elu, vaid vegeteerimine. Üldjuhul tähendab see vedelemist teleka ees või siis internetis. Pikkade töönädalate rutiini rikkuvad tipphetked on visiidid hambaarsti juurde, peale mida tuleb lausa arsti käsul süveneda vegeteerimisse koos jäätise tarbimisega.
Ma ei imesta, et selline tegevusetus ei värskenda mu mõtteid ja et blogiteemasid napib. Iga uue hambaid pingutava kummikese või mõttetu reality-sarjaga ei hakka lugejaid kurnama.

Mis siis üle jääb? Nädalavahetused! Ent seekordne puhkusehetk möödus esmalt shopates ja täna koristades. Kõrvalmärkusena mainitagu, et kingi ega viigipükse ikka ei leidnud, seega kompenseerisin selle muid hilpe ostes. Jällegi erakordselt põnevad blogiteemad.

Eks ta nukker ole, nii igav inimene, et endal tuleb ka haigutus peale. Tegelikult vist huvitava blogi saladus on kirjutada argistest asjadest põnevalt? Või siis teha pidevalt väga erakordseid asju, aga selle variandi võin mina vist vähemalt tänase postituse põhjal rahulikult maha kriipsutada.

Kui mu kahel-kolmel lugejal tuleb ideid, millest ma kirjutada võiksin, andke teada! Muidugi varsti on mul üks lugeja vähem, või no mulle vähemalt tundub, et maakera teisel pool pole eriti aega internetis hängida. Eriti kui peete peab korjama või kuidas see nüüd oligi? :)

P.S. Riputasin uue süngema blogibänneri üles sügise puhul. Järgmine tuleb siis, kui lumi on mõnda aega maas olnud :)

Jänesed

Bloginduses on valitsenud vaikus juba teist nädalat. Panen selle töökiire ja väsimuse arvele. Viimati kirjutasin ka, et tõbi tikub kallale - sellega maadlesin nädalakese, kuid peale paranemist ootas mind ees juba teine katsumus, tarkusehamba väljatõmbamine. Toiming ise oli suhteliselt kiire ja hõlbus, ent mul on ilmselgelt lotovõitja vedamine - paari päeva pärast hakkas haav valu tegema. Käisin end näitamas ning arst leidis sealt puhastamise käigus pisikese luutüki. Sinna kuulus juurde kommentaar, "jah üldiselt on see hamba tõmbamine väga lihtne protseduur, aga vahel juhtub nii, et jääb luutükike haava sisse." Just my luck.

Igatahes nüüd siis paranemine algab uue hooga. Palju muudki on vahepeal toimunud, näiteks sügis kätte jõudnud ning meie õunapuuaed vilju kandnud :) Esimene patsient on pildil, nädal tagasi puu otsast maha potsatanud. Eile tuli teine järgi. Hetkel veel küpsevad nad köögis, ent täna võikski esimesed omad viljad põske pista.



Varem olen kirjutanud Helsingit kiusavast küülikuprobleemist. Kuna sellist asja peab ikkagi oma silmaga kaema, siis tuligi idee hommikuhämaruses jänkusid otsima minna. Mõeldud, tehtud. Täna helises äratuskell 6.30 ja uimerdasime koos kaameraga enne päikesetõusu kesklinna Töölönlahti parki. Esimesed jänesed hüplesid juba parkla läheduses ringi ja kokku nägime neid tunni aja jooksul vähemalt paarkümmend. Hämara ilma (ja kobade pildistajate) tõttu eriti häid pilte ei saanud, ent siin siiski teile mõned võtted.

Töölönlahti paar minutit enne päikesetõusu:



Varbavahede puhastus:



Pardid lahel:



Seal nad kükitavad:



Mister Bunny: