Magada tahaks

Ei teagi, millest alustada. Võib-olla kõigepealt hetkeseisust - kurguvalu ja nohu on tänase päeva teemad. Neli õhtut järjest alkoholi tarbimist, vähest und ning ringi reisimist vastupanuvõimet just ei kasvata. Esimesed kaks õhtut panen töökohustuste arvele. Kolmapäeva õhtul viis Rootsi meediafirma meid Stockholmi kuuldavasti ainsasse karaokebaari. Laulma õnneks ei pidanud, jumal tänatud, saime hoopis ise kolmekäigulise õhtusöögi kõrvalt etendust nautida. Meile esitati Lost in Vegas -nimeline show.

Järgmisel päeval oli seminar, kus ma peale lühikeseks jäänud ööd ühe esituse ajal mugavas toolis tukastasin. Õnneks oli saal pime ja tõenäoliselt keegi mu pea korduvat nõksatamist ei näinud, ent endal oli natuke piinlik ikka. Tegin küll kaelasirutusi ja peapööritamisharjutusi, aga und see ära ei peletanud, silmad lihtsalt vajusid kinni.
Õhtul pidi taas vormis olema, sest kõik seminari külalised olid kutsutud Teaterskeppetile dinnerile omavahel suhteid looma ja kogemusi jagama. Peale järjekordset kolmekäigulist õhtusööki ja klaasi veini tuli mul muidugi kiirelt sõba silmale.

Stockholmis ööbisime peenes disainhotellis, kuigi disain seisnes ilmselt ainult fuajees rippuvates pallikestes ja linades. Meie hotellituba oli väga meeldiv ja puhas, ent siiski üsna tavaline. Ainsaks disainelemendiks oli laes omapärast valgust seinale näitav lamp.

Reedel sain ometi õhtu kodus veeta, ent juba laupäeva hommikul võtsin suuna Tallinna poole. Kohustuslik visiit Promodi sooritatud, veetsin meeldiva päeva ja õhtu kalli sõbranna seltsis. Õhtul kahjuks pikalt jämmida ei jaksanud, kesköö paiku hakkasid mul lambid vaikselt kustuma.
Pühapäeval ärkasin laste kilkamise peale - mitte et mul nende vastu midagi oleks, aga lihtsalt kuuest tunnist unest ei piisa. Kurk valus ja silmad rullis ootasin kannatamatult, et saaks koju magama, ent sellist lõbu mulle ei lubatud. Sain sõnumi, et mu laev ei välju tuule tõttu. Shit. Kõik teised laevad peale Eckerö olid täis, nii et nukralt võtsin vastu pakkumise oma 1,5h laevareis 3,5h loksumise vastu välja vahetada.

Laeval tunglesin esmalt koos pensionäridega sööklasse (see tõesti oli söökla, pakuti kartuliputru ja hakkliha) ja ostsin teed. Õnneks taipasin mingil hetkel kohta vahetada ja sain end pehmele salongitoolile sätitud. Üks mu lauanaabritest üritas minuga pidevalt juttu ajada, hoolimata sellest, et ma püüdsin ristsõnu lahendades hirmus süvenenud nägu teha ja mingil hetkel lükkasin ka iPodi klapid kõrva.
Üle vahekäigu kõrvallauas istus mingi kudumisklubi. Soome tädidel olid poolikud lõngatööd süles ja vestsid omavahel juttu. Mida aeg edasi, seda valjumaks muutusid nende hõisked ja kõlavamaks hirnumised.
Lõngaseltskonda üritas aeg-ajalt üle trumbata eesti töömeeste laudkond nende selja taga. Vahepeal kostus sealt sõimlemist, teineteise nöökimist ja irvitamist. Mina kirusin omaette oma kurba saatust ja sunduslikku loomavagunis loksumist. Kui ma veel eelmisel nädalal kahtlesin, kas lähen meie firma jõulupeole - 22h kruiisile Tallinnasse, siis täna olen täiesti kindel, et vabatahtlikult ühtegi üle 2h kestvat loksumist ma ette ei võta. Tänan väga, seda olen piisavalt möödunud aastate jooksul harrastanud.

Nüüd ma ausalt öeldes lähen magama. Mulle tundub, et see on asjakohane lõpetus sellele unepuudust kurtvale postitusele :)