Magada tahaks

Ei teagi, millest alustada. Võib-olla kõigepealt hetkeseisust - kurguvalu ja nohu on tänase päeva teemad. Neli õhtut järjest alkoholi tarbimist, vähest und ning ringi reisimist vastupanuvõimet just ei kasvata. Esimesed kaks õhtut panen töökohustuste arvele. Kolmapäeva õhtul viis Rootsi meediafirma meid Stockholmi kuuldavasti ainsasse karaokebaari. Laulma õnneks ei pidanud, jumal tänatud, saime hoopis ise kolmekäigulise õhtusöögi kõrvalt etendust nautida. Meile esitati Lost in Vegas -nimeline show.

Järgmisel päeval oli seminar, kus ma peale lühikeseks jäänud ööd ühe esituse ajal mugavas toolis tukastasin. Õnneks oli saal pime ja tõenäoliselt keegi mu pea korduvat nõksatamist ei näinud, ent endal oli natuke piinlik ikka. Tegin küll kaelasirutusi ja peapööritamisharjutusi, aga und see ära ei peletanud, silmad lihtsalt vajusid kinni.
Õhtul pidi taas vormis olema, sest kõik seminari külalised olid kutsutud Teaterskeppetile dinnerile omavahel suhteid looma ja kogemusi jagama. Peale järjekordset kolmekäigulist õhtusööki ja klaasi veini tuli mul muidugi kiirelt sõba silmale.

Stockholmis ööbisime peenes disainhotellis, kuigi disain seisnes ilmselt ainult fuajees rippuvates pallikestes ja linades. Meie hotellituba oli väga meeldiv ja puhas, ent siiski üsna tavaline. Ainsaks disainelemendiks oli laes omapärast valgust seinale näitav lamp.

Reedel sain ometi õhtu kodus veeta, ent juba laupäeva hommikul võtsin suuna Tallinna poole. Kohustuslik visiit Promodi sooritatud, veetsin meeldiva päeva ja õhtu kalli sõbranna seltsis. Õhtul kahjuks pikalt jämmida ei jaksanud, kesköö paiku hakkasid mul lambid vaikselt kustuma.
Pühapäeval ärkasin laste kilkamise peale - mitte et mul nende vastu midagi oleks, aga lihtsalt kuuest tunnist unest ei piisa. Kurk valus ja silmad rullis ootasin kannatamatult, et saaks koju magama, ent sellist lõbu mulle ei lubatud. Sain sõnumi, et mu laev ei välju tuule tõttu. Shit. Kõik teised laevad peale Eckerö olid täis, nii et nukralt võtsin vastu pakkumise oma 1,5h laevareis 3,5h loksumise vastu välja vahetada.

Laeval tunglesin esmalt koos pensionäridega sööklasse (see tõesti oli söökla, pakuti kartuliputru ja hakkliha) ja ostsin teed. Õnneks taipasin mingil hetkel kohta vahetada ja sain end pehmele salongitoolile sätitud. Üks mu lauanaabritest üritas minuga pidevalt juttu ajada, hoolimata sellest, et ma püüdsin ristsõnu lahendades hirmus süvenenud nägu teha ja mingil hetkel lükkasin ka iPodi klapid kõrva.
Üle vahekäigu kõrvallauas istus mingi kudumisklubi. Soome tädidel olid poolikud lõngatööd süles ja vestsid omavahel juttu. Mida aeg edasi, seda valjumaks muutusid nende hõisked ja kõlavamaks hirnumised.
Lõngaseltskonda üritas aeg-ajalt üle trumbata eesti töömeeste laudkond nende selja taga. Vahepeal kostus sealt sõimlemist, teineteise nöökimist ja irvitamist. Mina kirusin omaette oma kurba saatust ja sunduslikku loomavagunis loksumist. Kui ma veel eelmisel nädalal kahtlesin, kas lähen meie firma jõulupeole - 22h kruiisile Tallinnasse, siis täna olen täiesti kindel, et vabatahtlikult ühtegi üle 2h kestvat loksumist ma ette ei võta. Tänan väga, seda olen piisavalt möödunud aastate jooksul harrastanud.

Nüüd ma ausalt öeldes lähen magama. Mulle tundub, et see on asjakohane lõpetus sellele unepuudust kurtvale postitusele :)

Aasta aias

Viimasel ajal pole aiandusteemadel üldse kirjutanud. Osaliselt on põhjuseks muidugi see, et ma pole midagi teinud, välja arvatud oma töö viljade nautimine. Ehk ongi nüüd aeg vaadata tagasi möödunud hooaja peale, tõmmata hinge ja teha viimased sügistööd.

Aastat alustasime ülekasvanud metsviinapuuväätide mahalõikamisega ning vana osaliselt mädanenud võreaia prügimäele saatmisega. Suve algul saime ka uued võremoodulid paigale ning jõudsalt kasvavad metsviinapuu võrsed katavad nüüseks peaaegu kogu uut aeda.

Suurim ettevõtmine oli terrassi ehitamine ning kiviklibust teeraja tegemine. Terrassil oleme nüüdseks veetnud mitmeid kenasid suveõhtuid nii kahekesi kui ka sõprade seltsis. Kive kulus jalgraja jaoks umbes 2-3 korda rohkem, kui esialgu arvutasime, ent lõpuks sai needki kohale veetud.

Majaesised põõsatuustid lõikasime kevadel südametäiega maha, kuna nende harvendamisest ei saanud kuidagi asja. Tänaseks on neist kasvanud käharad suured põõsad, mis kevadel peaksid ka valgeid õisi kandma.

Nii siseõue kui majaesine muru oli aasta algul nukker. Maja ees tegime samblale ja võililledele tuult alla, ent lahti ei saanud veel kummastki. Siseõues oli põhirõhk mulla kobestamisel ja tasandamisel ning aukliku muru parandamisel uusi seemneid külvates. Nii need tööd kui ka pidev väetamine on tulemust toonud, muru vohab kenasti. Siiski nagu juba mainisin, võitlus sambla ja võililledega on pikk.

Suve jätkasime peamiselt olemasoleva hooldusega, mis on iseenesest ehk see raskeimgi töö. Loetellu kuulub muidugi ka õunapuude istutamine ning mitmed väiksemad tööd ja tegemised. Mulle tundub, et võime endaga rahul olla. Iga hetk üritan veel maha istutada tulbisibulad ning jagada oma vohavat leeklille (loodan, et viimasega pole lootusetult hilja peale jäänud), samuti tuleb õunapuudele jänesevõrgud ümber panna. Uskumatu, ent see ongi selleks aastaks kõik! Edaspidi võib oma energia keskendada näiteks sauna ja köögi upgreidimisele.

Lõpetuseks paar pilti aasta suurimatest edusammudest.

Aeg maha

Sel nädalal olen olnud nagu orav rattas. Töökaaslane määrati esmaspäeval väsimuse tõttu haiguslehele ja arvake ära, kes on neli päeva üritanud mõlema tööd ära teha. Kuna kaheksast töötunnist selleks ei piisa, siis olen ka kodus õhtul läpaka taga istunud. Ma olen seda meelt, et ületööd võib teha, kui see on ajutine ning selle eest saab sobiva tasu (näiteks ületöötunnid vabaks). Siiski see nädal oli raske, mitte ehk niivõrd tööülesannete määra tõttu, vaid sisese paanika, et ei jõua kõike valmis.

Ent see-eest nädalavahetusel olen vabalt võtnud ja maganud niipalju kui tahtnud. Täna käisime Vantaa ainsa järve ääres, Kuusijärvel pilte klõpsimas. Järgmisest nädalast peaks tulema juba parem, kaks päeva vehin tööd teha ja siis lendan Stockholmi. Kolmapäeval on meid palutud kõnelema tunniks ühte meediafirmasse ning neljapäeval on seminar, kus kõige tipuks esitame töökaaslasega koos ühe case'i. Reedel jõuab meie lennuk alles poole päeva ajal Helsinki-Vantaale, nii et sealt lähen koju meile lugema. Ja laupäeval võtan suuna Tallinna poole!

Seekord siis kõik, selline lühike postitus, ei saa ju ennast liialt koormata ;) Paar pildikest ka tänaselt päevalt:

Nädalavahetus Turus

Kool and the Gang oli lahe! Täiesti ületas ootused. Jämmisin umbes üheni, siis tuli hirmus väsimus peale ja kimasin kiirelt taksoga koju. Taksojuht tahtis miskipärast muudkui jutustada. Reedel olin tööl pohmakas, ausalt, esimest korda elus. Ja ma polnud mitte ainus. Osad muidugi ei jõudnud üldse tööle.

Ent laupäeval olin juba reipalt vormis, valmis nädalavahetust Turus veetma, tähistamaks viit koosveedetud aastat. Hotell oli broneeritud ja teatripiletid ostetud, muu programm vaba. Turu sarnasus Tartuga oli märgatav, pruuni veega jõgi, üliõpilased ja muud hipid ja nii edasi.
Õhtune teatrietendus pidi olema komöödia nüüdisaja mehe hingeelu teemadel ja seda ta ilmselt oligi. Me lihtsalt ei saanud umbes poolest aru. Sellest, millest aru saime, oli siiski päris naljakas.

Õhtu parim siider leidus The Cow nimelisest pubist, äärmiselt meeldiva atmosfääriga kohast Turu kesklinnas. Järgmisel päeval käisime veel Turu lossi kaemas ning seejärel suundusime Hankosse, purjetajate suveparadiisi. Me loomulikult ei arvestanud sellega, et käes on september. Linn oli täiega välja surnud, kuid sellest hoolimata oli mõnus ringi jalutada ja pilte klõpsida.

Nüüd tagasi kodus ja homme algab õnnetu töönädal, motivatsioon on nullilähedane.

Aurajoki õhtul:



Siider ja nachod, mm:



Turu lossipark:



Turu loss:



Sügisene purjetaja hallis Hankos:



Hanko meremaastikke:



Porr kirikupargis:



Madal vesi:

Music makes the people come together

Täna tuleb selline ajastatud täitepostitus, kuna olen õhtul meie firma korraldataval gaalal. Õhtu esinejaks on Pulp Fictioni soundtrackil Jungle Boogiet esitav Kool and the Gang. Teised nende kuulsamad laulud on ilmselt Celebration ja Ladies' Night. Loodetavasti on äge show, mis sest et juttude kohaselt algsest koosseisust pole palju (või lausa mitte midagi?) järel.

Tahan lisada siia ka laulu, mis on mind juba paar päeva kummitanud. Esimest korda kuulsin seda aasta või paar tagasi telekast autoreklaamist taustamuusikana. Siin versioon, mis mulle kõige rohkem meeldib. Sõnad on samuti kaunid.

Where do I begin?/ To tell the story of how great a love can be/
/.../
How long does it last?/ Can love be measured by the hours in a day?/ I have no answers now, but this much I can say/ I'm going to need him till the stars all burn away/ And he'll be there

Kuula siit. Sorri, video on kohatu.

Kaks sammu edasi, kolm sammu tagasi

Ma ütlesin eile Akile, et nii, mulle aitab, nüüd hakkan küll tõsiselt kaalu jälgima ja täna tegin ahjus mingit hirmus rasvast õuna-kaeravärki. Mul oleks nagu valikuline mälu. Alles pärast selle söömist tuli mulle meelde, et ahjaa, dieeti pidin pidama.

Olen ka loobunud chokokohvist ja kakaost. Hommikuti joon tööl kohvi piimaga, ilgelt halb on (aga natuke siiski hea) ja mõtlen, et nüüd olen tubli, kuna ei kasuta suhkrut. Ja siis mugin südamerahuga kõiki komme ja torte, mis meil tööl erinevatel koosistumistel pakutakse. Ma ei saa aru, miks kaal ei lange ...

Positiivselt poolelt, sulgpallis on palju lihtsamaks läinud. Ma ei tea, kas vorm on tõesti tõusnud või on kõik tänu spordijoogile, mida enne mängu, selle kestel ja pärast kaanime. Viimasel korral ei saanud enam korralikult nahkagi märjaks.

Ma ei ole muide ainuke dieeditaja siin peres. Laku on lubamatult palju juurde võtnud. Viimase mõõtmise järgi kaalub ta 4,9kg. Arstil käies oli 300g kergem ja juba siis kästi madala energiasisaldusega krõbinate peale üle minna. Naukku on Lakust ligi poole kergem. Me ei ole kumbki veel täpselt aru saanud, kuidas me neid kasse nüüd eraldi söödame, nii et üks sööks korralikult ja teine ei ületaks oma limiiti teise arvelt.

Pildisaldot ka tänasest fotojahist Honkanummi surnuaialt, esimesena odav lens flare trikk :)

Workaholic

Lugesin mu eelmist postitust ja kohkunult märkasin, et tegin ka eelmisel pühapäeval kodus tööd. Nii möödus ka tänane päev. Viimati olin ilmselt vaid tunnikese läpaka taga, seekord umbes viis. Ma loodan, et tegemist on vaid ajutise perioodiga ja et edaspidi saaksin ikka nädalavahetused niisama molutades mööda veeta. Õnneks mulle jätkuvalt meeldib mu töö, nii et väga hull veel lugu pole.

Tööliinil jätkates - teisipäevane Iisalmi reis läks kenasti, ilm oli seal imeilus päikeseline ja linn järvede keskel. Enamus ajast muidugi möödus meil sees istudes. Samuti sujus kenasti neljapäevane meie korraldatud seminar, ent tõesti tööaega neelasid mõlemad päevad piisavalt. Õnneks tuleval kolmapäeval olen kodukontoris, see on meil aeg-ajalt lubatud ja lausa soovitav, et saaks keskendumist nõudvaid kirjatöid või muid ettevalmistusi teha.

Praegu muust ei oskagi jahuda kui ainult tööst. Laupäeval oli sulgpall ja sellele järgnes meeleheitel osturetk Jumbos, lootsin endale neljapäevasele Cannes-gaalale midagi musta ja pidulikku selga leida (oma inimestele ehk ns peremeestele on dress code). Seeliku leidsin, ent toppi mitte, homme uus üritus. Mõni päev ju ainult veel aega.
Nüüd kiirelt magama, et minimeerida homseid siniseid silmaaluseid ja kohvivajadust.