Täna siis oli see päev, mil mina talispordivihkaja (telekast on tegelikult siiski mõnus vaadata) ka mäele sain. Hetkel on õlad kanged ja tagumikule tekkimas sinikas.
Esialgu marssisime optimistlikult suusalaenutusse. Kohe tuli mul esimene tagasilöök, mille peale mõtlesin juba püssi põõsasse visata - sobivaid suusasaapaid mina ei leia. Number 41 läksid jalga ilusti, aga olid säärest liiga ümber, nii et kiunusin ainult, kui Aki neid kinni tõmbas. Number 42 oli juba teistsugune mudel ja ei läinud lihtsalt jalga. Lõpuks sain suure surmaga jalad sinna 42 saabastesse surutud.
Edasi oli lihtne, sipsutasime oma suusasaabastega liftipileteid ostma ja nautisime päikesepaistelist ilma. Kui tuli aeg suusad alla panna, siis mina olin muidugi meie seltskonnast ainuke, kellel klambrid ei lukustunud. Togisin ja togisin, kuni Aki avastas, et mul saapakandade all tugev jääkiht. Pole seega ime, et saapad kinni ei läinud, konts oli umbes 5 cm normaalsest paksem. Suusad sain siiski alla ja ohhoo, esimene lauge "harjutusnõlv" oligi kohe ees.
Võite arvata, mis esimesest laskumisest sai. Kiirust tuli muudkui juurde, aga pidurdus- ja keeramistehnikad olid mulle tundmatud. Midagi ma seal sahmisin, ent asi lõppes sellega, et peale esimest kümmet meetrit olin ma sirakil maas. Teised liuglesid ilusti mäest alla ja jäid sinna ootama ja minu tulekut vaatama. Publikut ma just vajasingi, sest peale esimest ehmatust üritasin taas jalgele saada, aga no mis sa teed, kui kätes pole jõudu ja suusad muudkui hakkavad edasi libisema. Siplesin kuni õlalihas krampi läks ja siis tulin lihtsalt suuskade peal istudes alla.
All sain kohe Akilt hirmus palju nõuandeid (see laskumine oli muide ka Aki esimene!) ja mul lendas selle peale katus ära ja mõtlesin vaikselt, et nüüd lähen koju, elu sees ju ei õpi laskumist ära. Kogusin end siiski ja kimasime suusalifti abil üles.
Teisel laskumisel vist panin ainult korra tagumiku maha, õnneks seekord sõitis Aki rahulikult minuga kaasa ja aitas mind püsti. Asi hakkas juba sujuma, tegin v-tehnikat (suusaninad ees koos) ja üritasin keeramist ära õppida. Mõned laskumised veel ja hakkaski harjutusnõlv liiga lihtsana tunduma, vuhisesin juba edukalt sik-sakki.
Ega midagi, peale kerget einestuspausi suundusime õige suusanõlva poole (pärast netist lugesin, et see oli vist üks keerulisemaid seal). Korrutasin peas mantrat "püsi püsti, püsi püsti" ja jõudsin elusana poolde mäkke. Seal oli kaks varianti, kas laskuda leebemat koridori pidi alla või siis sukelduda järsust mäest. Pidin ikka järsu ära proovima, jube kiirus tuli äkki kuskilt ja mina muidugi leidsin ennast jälle selili lumest, sealt ma selle suure sinika saingi. Järgmistel kordadel läksin rahulikumat suusakoridori pidi alla ;)
Kokkuvõttes oli vahva, eks need paar kukkumist käivad asja juurde. Juba esitasin Akile mõtte, et täna Messiläs, järgmine aasta Alpidel!
1 kommentaar:
Tubli..mis ma ütlesin. Järgmine kord siis Alpides näeme :)
Postita kommentaar