London jaanuaris

Nädalavahetusel tegime lühikese reisi Londonisse. Kuna mul talvepuhkust pole ja pühadeaeg möödus ka peaaegu sajaprotsendiliselt töiselt, oli see hea võimalus end hetkeks kõigest eemale rebida. Ja see õnnestus hästi!

Ilm oli Londonis mõnevõrra soojem, pakuti mõningaid plusskraade. Esimesel päeval oli ka päikest näha, peale seda enam mitte. Läksimegi seega kohe saabudes ilusa päikesepaiste kätte jalutama. Thamesi ääres kohtasime massiliselt jooksjaid: nii ühes, kui teises suunas lippavaid, üksi ja gruppidena, paremas ja kehvemas vormis. Minu oletus oli see, et kohalikud kontorirotid kasutasid lõunal võimalust värsket õhku saada.



Jõgi oli väga madalal. Jalutasime jalakäijate silla Millennium Bridge'ini, kust avanes hea vaade St. Paul's katedraalile.



Millennium Bridge ja pilvelõhkuja The Shard:



St. Paul's Cathedral:



Katedraali taga oli sümpaatne monument lambukestega:



Õhtul üritasin shopata, aga poode oli lihtsalt nii palju, et silme eest võttis kirjuks. Järgmisel korral (kui peaks millalgi veel sinnakanti sattuma) tuleks meeles pidada, et piisab, kui käia John Lewisi kaubamajas - seal on enamvähem kõik samad brändid olemas, mis mujalgi.

Londonis oli samal ajal valgusfestival, ilmselt sama teema nagu eelmises postituses kirjeldatud Lux Helsingi. Minu jaoks Londoni variant ei olnud samaväärne, sest kunstiteosed olid ümber linna laiali. Minu arvamust mõjutab ka see, et jõudsime näha vaid väikse osa teostest.

Neoonkoerad:




Oxford Streedil hõljus selline siidine teos, mida valgustati eri värvides:





See nägi pea et parem ja müstilisem välja, kui valgus kustus:



Järgmisel päeval käisime Royal Air Force muuseumis,  mis asus kesklinnast pooletunnise metroosõidu kaugusel. Mulle oli see nagu pärleid sigadele :) Panustasin erksavärviliste lennumasinate pildistamisele. Muuseum oli muidugi hästi üles ehitatud ja väljapanekud huvitavad.















Viimasel päeval käisime Kensingtonis Holland Parkis jalutamas. Olin lugenud, et seal olevat ka jaanuaris ilus. Mõeldud-tehtud.



"Earth would be less fair without trees to grace her valleys, hide her scars, cast cool shade, in gardens here."











Peaaegu kevad oli saabunud, uskumatu. Ja meil siin lumehanged.







Jaapani stiilis aed:









Pargis olid uudishimulikud oravad:





Jätkasime jalutuskäiku edasi Kensingtoni palee suunas. Ei näinud kahjuks Willi ja Kate'i! :)
Ühe maja ees õitsesid veel roosid:



Vaated Kensingtoni palee aiast:





Lumikellukesed õitsesid juba:



Palee ees olid luiged:



Ja sellised sõbrakesed:



Edasi kõmpisime V&A muuseumi, kuhu oli vaba sissepääs, nagu enamusse Londoni muusemitesse. Olime kõndimisest nii väsinud, et meie muuseumikülastus piirdus pooletunnise pingil jalgade puhkamisega. Samal ajal vaatasime klaaskupli alla välja pandud pärsia vaipa. Väikese tiiru tegime Fashion-väljapanekut uurides, sealt ka järgmised pildid.







Üle tee asuvast Natural History Museumist põikasime ka läbi ja vaatasime Wildlife Photographer of the Year -näitust. Peale seda oligi aeg vaikselt lennujaama pole hakata liikuma.

Nägemata jäi veel Kew Gardens ehk botaanikaaed, sinna tahaks kunagi jõuda. Loodan, et millalgi avaneb jälle võimalus Londonit külastada :)

Lux Helsingi

Eelmisel nädalal toimus Helsingis valgusfestival Lux Helsingi. Ootasime, et hullemad pakased mööduksid ja käisime nädalavahetusel kunstiteoseid lähemalt uurimas.



Külmast ilmast hoolimata oli huvilisi palju. Vahel tuul näpistas, aga olin korralikult ette valmistunud. Soe pesu, paksud püksid ja kraega talvejope - isegi üllatusin, et külm ei hakanud. Selline topis olin (nagu Kenny):



Alustasime Kamppi lähedalt, Annankatu kandist. Leekides maja:



Annankatu ja Kalevankatu ristmikul oli põnev valguspilv. See oleks täitsa hea sügisõhtutel verandat valgustama, või mis? :)



Vana kiriku park (Ruttopuisto) oli muinasjutuliselt violetne ja kirik ise veikles neoonvärvides:





Pargis oli erinevaid laternaid. Meelde jäid suur teekann ja ventilaatoritest tehtud lamp (mis pisut Darth Vaderit meenutas):







Edasi jalutasime läbi Esplanadi pargi Senati väljakule. Teel oli vahvaid tüüpe:





Toredaim vaade oli kindlasti Toomkirik, mille kuub mõne sekundi tagant vahetus.















Toomkiriku kõrval projitseeriti seinale seitsme minuti pikkune videoteos:











Meie retke viimane etapp oli raudteejaama väljak, kus imetlesime värvikirevat Ateneumi ehk kunstimuuseumi hoonet:





Selline tore atraktsioon keset talvepimedust. Tasus end soojalt diivanilt üles ajada.

Järgmised loetud riigid

Olen selle aasta algul lugenud vist rohkem kui terve eelmisel aasta jooksul. Kõik tänu Euroopa challenge'ile. Riikidest olen seekord tutvunud Austria ja Bosnia ja Hertsegoviinaga. Parasjagu on käsil Belgia.

Austriast valisin premeeritud detektiivlugude autori Wolf Haasi teose, mille soomekeelne pealkiri oli Kananlihalla (Der Knochenmann). Minuarust põnevust ei olnud siin üldse ja jutustaja stiil oli pealekauba ärritav. Hinne 2/5.

Bosnia ja Hertsegoviina raamatuks sai valitud Zlata päevik (Zlata Filipović, Zlata's diary: A Child's Life in Sarajevo), mis nagu nimigi ütleb, on noore tüdruku päevik. Zlata alustab kirjutamist enne üheteistkümnendat sünnipäeva, ta räägib koolist, mäesuusatamisest, muusikavideotest ja sõprade sünnipäevadest. Siis aga algab Bosnia sõda ja argielu muutub tundmatuseni. Kranaadid lendavad ja kuulid vihisevad. Vahel ei ole vett, gaasi, elektrit ega midagi söödavat. Sõbrad ja sugulased on kas põgenenud, haavatud või surma saanud. Allesjäänud püüavad säilitada niipalju normaalset elu, kui situatsioon võimaldab. 
Lugesin raamatu ühe ropsuga läbi. See peaks kuuluma vast igaühe lugemisvarasse. Kahjuks googeldamise tulemusel ei leidnud, et raamat oleks eesti keelde tõlgitud. Hinne 4/5.

Eelmisel aastal sai läbi võetud ka raamat Andorra kirjanikult (Albert Salvadó, The Phaeton Report). Selle leidmine ei olnud lihtne, aga lõpuks hankisime teose Amazonist e-raamatuna. Selle võiks ehk liigitada scifi alla, aga polnud just paremate killast. Minu jaoks tundus see Da Vinci koodi idee kehvema koopiana. Hinne 2/5.


Mõnel õhtul olen leidnud ka aega oma poolelijäänud raamatuid edasi lugeda - siis kui mõni järjekordne Euroopa riigi raamat on loetud ja järgmist pole veel jõunud raamatukogust tuua. Kaua ootel seisnud Eragoni sarja viimast osa Pärandit näiteks. Olen aina rohkem veendunud selles, et lugemiseks aja leidmine on lihtsalt prioriseerimise küsimus - minu olukorras vähemalt. No ei ole ikka nii busy nagu arvata tahaks, pigem tuleb lihtsalt teleka vaatamist ja internetis molutamist vähendada :)

Work in progress..

Vahetasin lõpuks ometi blogipõhja. Mul oli vanast ajast kasutusel kunagine Bloggeri template, mida veel ise pisut nokitud sai, aga see ei käinud enam ajaga kaasas. Muudatuste tegemine oli keeruline.

Halb on see, et sama fonti ei leidnud enam kuskilt. Valisin nüüd Georgia, loodetavasti on loetav - kui mitte, vahetan välja. Lisaks teeb uus template postituse ümber mingid väga juhmid valged ääred. Selle tõttu jääb mul nüüd päis liiga lühikeseks ja hetkel pole aega seda korda teha. Elame üle :)

Aga plusspoolelt: päise all on nüüd lehed. Esmalt tegin sinna nimekirja selle aasta Euroopa kirjanike lugemise projektist.

Loodetavasti jõuan täna veel edasi nokitseda. Nüüd peaks nimelt puid tooma ja proovima jälle remonti teha :)

Täiendatud kell 19:41: Uus oravaga päis sai asemele nikerdatud. Las olla kuni midagi paremat välja mõtlen.

Lugemisvara uueks aastaks

Sattusime vaatama Ann Morgani TED-videot "My year reading a book from every country in the world", mis räägib sellest, kuidas Ann märkas, et kuigi ta loeb palju, on enamus tema loetud raamatutest pärit inglisekeelsetest maadest. Silmaringi avardamiseks otsustas Ann aasta jooksul lugeda ühe raamatu igast maailmanurgast.

Kui olime video ära vaadanud, ütles Aki, et võiks ju ka proovida, ainult et  piirduks esialgu Euroopaga. Ma ei uskunud oma kõrvu - praeguse tempoga loen mina ehk 4-5 raamatut aastas, Aki veel vähem ja selline väljakutse tähendab ju ikkagi lugemisele pühendatud aja märkimisväärset kasvatamist. Aga mis seal ikka, mõte kõlas ahvatlevalt.

Tegime Euroopa maadest nimekirja (sai vist 50 neid) ja tegime väikese möönduse: panime sinna ka varem loetud Euroopa autorid kirja. Mina sain kooli kohustusliku kirjavara arvelt vist lausa kaheksa maad kirja (pärast tuli välja, et paar tükki unustasin isegi ära). Aga eks näis, kui hoog on hea, siis võiks ju ikkagi kõik riigid uuesti ette võtta.

Alustasime lugemist juba detsembri alguses, et graafik väga karmiks ei läheks. Seni olen jõudnud lugeda läbi raamatud Andorra, Albaania ja Bulgaaria autoritelt. Kogemused on väga head, sest ausalt öeldes kõik need riigid on minu jaoks olnud ühed mustad augud maailmakaardil, aga nüüd on nendega raamatute kaudu vähemalt mingi kokkupuude.

Albaania raamatus (Anilda Ibrahimi: Rosso come una sposa, soome keeles Punainen morsian) oli näiteks juttu ühe perekonna naiste loost läbi aastate. Esile tõusid tugevad soorollid: kuigi raamatu peategelane on pere matriarh, pole võrdõiguslikkusest haisugi. Sellest hoolimata oli raamat värvikas ja isegi luuleline.
Bulgaaria raamat (Kapka Kassabova: Street without a Name) rääkis kirjaniku autobiograafilise loo - kommunistlikus Bulgaarias üles kasvanud ja hiljem emigreerunud Kassabova reisib nüüd juba kapitalistlikus Bulgaarias ja mõtiskleb muuhulgas identiteedi teemadel.

Kõige keerulisem on olnud sobivaid raamatuid leida. Olen teoseid otsinud goodreads.comist, siinsest raamatukogust ja Amazoni e-raamatute hulgast. Kuna ma väga detailseid sõjateemalisi raamatuid lugeda ei soovi, siis valik väheneb kordades. Näiteks Armeenia ja Aserbaidžaani kirjanikelt polegi seni midagi sobilikku leidnud.

Hetkel ootavad lugemist raamatud Austria, Bosnia ja Hertsegoviina ja Taani autoritelt ja paar tükki on veel raamatukogust tulemas. Loodan, et suudame tempot hoida :) Üritan aeg-ajalt blogida, kuidas see challenge meil edeneb.