Tõin ka teisi kauneid õisi

.. kuid su süles meelde jäid vaid need, ütleb laulusõna valgete rooside kohta. Paraku minu aias veel roosid ei õitse, kuigi mingisugused okkalised kibuvitsataolised varred on püsti küll. See-eest on "teisi kauneid õisi" hulgaliselt ning neist ongi tänane pildisadu.

Kevadlilled on närbunud, ent uued tulijad on juba hoos. Näiteks terrassi äärt kaunistavad väiksed petuuniad. Need on isegi kõvadele vihmasabinatele ilusti vastu pidanud, taime õrnadest õitest hoolimata. Pisikese poti ja mullavaru tõttu ei tohi nende kastmist unustada ja ma olen sellega siiani kenasti hakkama saanud, ptüi-ptüi-ptüi. Tavaliselt on mul ju siiski kombeks isegi kaktuseid pruuniks kuivatada ...





Kuna petuunia on end tõestanud kui lill, mis minu käpa all ilusti vastu peab, siis olen ma loomulikult seda ka mujale silmarõõmuks istutanud. Räästa all seisab pooleldi petuuniate ja pooleldi kakratega täidetud lillekast.





Üks kaunimatest õitsejatest - õunapuu - on juba õielehed maha kukutanud, ent õnneks võib pildijäädvustust veel nautida. Meie kaks sammasõunapuunässi pole sel aastal võrdselt esinenud. Ühel puul oli tihedalt lehti ja õisi, teisel hoopis vähem. Esialgu arvasime, et selle põhjuseks on päikesevalgus, nimelt jõudsamalt kasvav puu on kauem päikese käes. Ent hiljem avastasime, et teisel tüvel sibavad üles-alla sipelgad. Igavene nuhtlus ikka! Nii lehtede kui õite pungi oli pisut näritud ning kõige tipuks paikneb see sipelgapesa tõenäoliselt puu juurte seas ja häirib normaalset toimimist. Söötsime sipelgatele tõrjeainet ning viimasel ajal ei olegi neid enam tüvel märgata. Puu pole siiski oma kaaslasele lehtederohkuses järele jõudnud. Pildid on seetõttu sellest tihedamast puust. Eks ootame ja vaatame, mis saama hakkab.





Maja ees aga õitseb viimaks ometi enelas. Täpsemat sorti ei hakka määratlema, olen sellega juba varemgi puusse pannud. Kuid miks siis viimaks ometi - alustan sellest, et kaks aastat tagasi, peale meie siia kolimist nägi põõsas välja taoline:



Täpsemalt võib seda monstrumi vaadelda selle pildi pealt. Siit on paremini näha, et asi on umbes paar meetrit kõrge ja tihe nagu kõige pimedamas džunglis.



Esialgu mõtlesime naiivselt, et jaa, harvendame ainult, lõikame lihtsalt kuivanud oksad ära. Näksisime oksakääridega natuke siit, natuke sealt, aga no näiteks põõsa keskmistele oksadele üldse ligi ei pääsenudki. Lõpuks sai hing täis ja lõikasime kõige täiega tagasi. Eelmisel suvel nägi põõsanäss välja selline:



Jälgige muide muru sel ülemisel pildil, õudus. Ma ei mäletanudki ise, et asi nii hull oli. Eelmisel aastal sai ka maad kobestatud ja muru paigatud, mis on hästi tulemust kandnud.
Aga enelas ei kandnudki aasta tagasi õisi, kuna õied tulevad tal alles teise aasta võrsetele. Mõned nädalad tagasi saime seda esmakordselt nautida.



Juba võib näha, et tihedaks paisumine on sellele taimele omane. Nüüd aga võime vähemalt asjal silma peal hoida ja vajadusel tegutseda.

Lõpetuseks minu lemmiklill meie õuel. Keegi eelnevatest elanikest on maha pannud suurepärased idamagunad. Lehed tärkavad sel taimel juba varakult kevadel, pisut hiljem tõusevad maast pika varre otsas olevad "karvapallid". Eelmisel aastal kutsusin neid inimsööjataimedeks, niivõrd teiselt planeedilt paistsid nad olevat. Esialgu ilmub avanevate lõugade vahelt välja killuke punast ning peagi õitsevad idamagunad tormiliselt. Seda kestab vaid mõne päeva, siis kukuvad õielehed maha ning alles jäävad vaid pikad rootsud. Siiski neid paari päeva tasub oodata! Varsti, varsti nad avanevad.

Aiaprojekt

Varem olen ehk poole sõnaga midagi aiaprojektist maininud, aga nüüd tuleb täpsem kirjeldus. Meie õue piirab ühelt poolelt L-kujuline aed, mis on ääristatud põõsastega ja kus kasvab metsviinapuu. Eelmisel aastal sai vahetatud pooled aiamoodulitest, ent meie ja naabri vaheline aed jäi veel paigale. Lasime käest õige hetke naabriga asjast rääkida ning oligi liiga hilja võrsuvaid metsviinapuuvääte tagasi lõigata.

Sel kevadel olime ikkagi vigadest õppinud ning tegime naabritega varakult plaanid valmis. Varakevadel lõikasime madalaks ülekasvanud väädid ja mai algul hakkas aiavahetus pihta. Algsituatsioon oli selline:



Naabritega oli selgeks räägitud, et meie hangime materjalid, kulud pistame pooleks ning mehed siis ehitavad koos aeda. Läks aga õnneks ja Aki sai aeda üksi nikerdada. Ma ei tea, milline tulemus oleks tulnud, kui millimeetrist täpsust taga ajav Aki oleks pidanud ehitamises ühele meelele jõudma mehega, kes minu arvates näiteks lõikab nende põõsaid a la mootorsaega. Ehk siis selline pisut "umbes-täpselt" inimene.

Mina muidugi ka eriline meistrimees ei ole. Aga vot vana aia mädanenud osad oskasin ilusti prügilavale kanda. Sellega minu panus ka põhimõtteliselt piirdus, kui mitte arvestada seda, et projekti jäädvustamine kuulus ka mulle ja seda me heameelega tegingi.


Uus ja vana, kõrvuti.


Juba edeneb, tugipost on püsti.


Vidinaid vedeleb ümberringi.


Tehtud!

Hetkel poole aia peal kasvab rõõmsalt metsviinapuu ja teine pool paistab lihtsalt läbi. Põõsad lendasid ka kahjuks enamjaolt risuhunnikusse, kuna olid kasvanud risti-rästi läbi vana aia. Ent pole hullu, ma juba märkasin tärkavaid viinapuuvääte aia ääres. Suve lõpuks on need kindlasti roninud vähemalt poolde aeda kui mitte rohkemgi.
Ja muide viimasel pildil olev dekoratiivkate ei pidanud sellist värvi olema. Tahtsime punakaspruuni katet juurde osta ja sellega varasemat täiendada, ent ilmselgelt poes sai tehtud vale värvivalik :) Antiigipunane on ikkagi päris punane, mitte pruun ...

Nüüd kobin veel hetkeks õue. Tulbid on närtsinud ja lillepeenras valitseb tühjus. Nii et istutan sinna kiirelt kolm gasaaniat. Muideks hullult pidi guugeldama, enne kui lille eestikeelse nime leidsin. Siin on see timanttikukka ehk teemantlill.

Blondeerumine

Ma olen blond :O

Ma ei arvanud, et juuksuri küsimus "kas värvime juuksed suviselt heledamaks?" tähendab NII heledat.




Pildid on teinud austatud õukonnafotograaf. Kästi ikka ära mainida.

Kusjuures pildi pealt paistab täitsa ilus, aga peeglist vaatab natuke võõras nägu vastu. Nõuab harjumist.

Mere ääres

Imeliselt päikeseline nädalavahetus hakkabki läbi saama. Kui homseks on veel üle paarikümne kraadi lubatud, siis neljapäeval näikse kallavat vihma ja sooja on hädised +7. Üürikesed on suverõõmud, ent võib-olla just seetõttu hoopis meeldivamad?

Olen osaliselt tänaseid pilte juba sorteerinud ning jätkan seda kindlasti veel mõnda aega. Üldjoontes käib see nii: kõigepealt laen kõik fotokas olevad pildid arvutisse. Tänane saak = 204 pilti. Esimesel vaatamisel kustutan selgelt hägused või valesti fokuseeritud pildid. Seekord jäi pilte järgi 192. Ent siis algab keerulisem töö - mõttetute või kehvasti väljakukkunud piltide kustutamine. Mul on pildistades harjumus ühest objektist või maastikust vähemalt kaks-kolm pisut erinevat võtet teha, et minimeerida vigu - tavaliselt üks piltidest tuleb üldiselt ikka paremini välja kui teised. Linde või loomi fotografeerides võib kaadreid tulla lausa mitmeid kümneid, sest pildistamisobjekt on kas kaugel, liigub või näiteks vaatab vales suunas. Samuti on pisike käte värin või vale fookus tavapärased häired, ent üldiselt on sellistes keerulisemates tingimustes üks kolmest pildist õnnestunud. Mõnikord on aga kõik mitukümmend võtet päris normaalsed - nagu täna veelinde pildistades - ja siis ürita neist mõnda huvitavamat poosi või kompositsiooni välja valida. Enesekriitika peaks olema ja samuti mingisugune kunstiline pilk. Neid ma harjutan :)

Täna on pärast sellist filtreerimist järel 93 pilti - palju on kärbitud, ent võtteid on suure tõenäosusega siiski veel liialt. Olen tõdenud, et sellise pildistamispäeva kohta on 50-60 pilti juba äärmiselt piisav tulemus. Ent see selleks, tegelen asjaga hiljem. Praegu ma räägin teile sellest, kus täna käisime ning selle jaoks tuleb mul läbi teha veel üks piltide läbikäimise tuur. Selle käigus valin välja blogikõlbulikud pildid, ehk siis sellised, mida kindlasti tahan näidata - mõnusad maastikud, ümbruskond, mõned hästi tabatud linnud-loomad; või sellised, mis lihtsalt jutuga kokku lähevad, näiteks mingi piknikupilt, millel kunstilist väärtust teps palju pole.
Väljavalitud piltidele teen Paint.NET programmiga esiteks sobiliku cropi, siis 800 piksli laiuseks ning vahel lisan kraadi võrra teravust. Muid trikke üldiselt ei harrasta - ei oska ja ega toormaterjal ning programm ka selleks eriliselt soodsad pole. Täna sai väljavalitud pilte kokku kümme - siin nad tulevad, koos päeva kirjeldusega.

Väljasõit viis meid siis täna Helsingist lääne poole, Kirkkonummel asuvale Porkkalanniemi loodusalale.



Parkimisalast oli mereni veel 1,3 kilomeetrine rada, mis läbis kuiva, kaljudel asuvat ja täielikult suve järgi lõhnavat männimetsa. Esimesed vaated puude vahel paistvale sügavsiniselt helkivale merele andsid lootust, et peagi saavad meie kuumutavad ihud veidike värsket õhku ja jahutust.


Seal ta sillerdab!

Laugjatel rannakaljudel avanesid meeletud vaated - päikeses sillerdav meri, jalga puhkama kutsuvad siledad kaljud pisikeste lahesoppidega ning kaldavees prääksuvad linnud poegadega.





Keerasime end esialgu kaasavõetud tekile pikali, võtsime päikest, lebotasime niisama ja tundsime elust mõnu. Mina lugesin kaasavõetud raamatuid - ühe sain läbi ja teist alustasin (mõnus lugemine, aitäh kingi eest!). Nautisime ka plastkarbi-piknikut ja üritasime lähedalasuval kivil ümbrust jälgivat randtiiru pildistada.


Saare Light, nii ongi!



Ühel hetkel sai enese grillimisest villand, pole ka erilised rannainimesed kumbki. Pakkisime kimpsud-kompsud kokku ja läksime ümbruskonda uurima. Kõmpisime kaljudel, nägime veelinde ja nende poegi, puhkasime kividel ja loomulikult klõpsisime-klõpsisime.


Kaljude vahel kasvas mingeid taolisi palle.


Valgepõsk-lagled ja nupsud!

Vahepeal kohtusime taas hahkade parvega, linnujõugus oli mitmeid täiskasvanuid ning nende vahel sukeldusid pidevalt vette ja tõusid pinnale pisikesed pojad.



Lõpetuseks veel paar Porkkalanniemi meremaastikku:





Peale sellist nädalavahetust on äärmiselt vastukarva homme klaaskarpi tööle ronida ja aknast lühikeste varrukatega mööda jalutavaid inimesi jälgida. Õhtul pääseb muidugi oma õuele pikutama, selle nimel elangi! :)

Väljasõit Porvoosse

Tänase päikeselise päeva puhul tegime väljasõidu Porvoosse. Päikesekreemid (või täpsemalt küll Garnieri pihustatav päikeseblokk, äärmiselt mugav asi) nahale hõõrutud, läksime asja uurima.

Porvoo asub meist umbes pooletunnise sõidu kaugusel, aga on minuarust ikka täiesti erinev maailm. Inimesed istusid jõe ääres kohvikutes ja terrassidel, mõned sõitsid mootorpaadiga. Linn on kuidagi nii hoitud, pisike ja armas - eks kindlasti aitavad sellele kujutluspildile kaasa ka puumajad ja suvine päike.

Midagi hirmus tarka me seal ei teinud. Kujutasime ette, et olime kuskil soojal lõunamaal, pugisime jäätist ja promeneerisime jõekaldal. Pildistamist muidugi ei hakka eraldi mainimagi, see kaasneb viimasel ajal igasuguse tegevusega.

Peale kerget lõunasööki hakkas minul juba väsimus peale tulema - ega soe suveilm ja värske õhk pole ka ületarbimiseks mõeldud. Umbes nelja paiku olime kodus ja kukkusime mõlemad voodisse "kergele" kahetunnisele päevauinakule. Ent päev sellega ei lõppenud, sooja õhtut jätkasime õues grillides. Seekord kana- ja salatiliinil, et mitte mu tervislikke eluviisi täiesti ära rikkuda. Salati tegin värskest rohelisest sibulast, redistest, kurgist-tomatist ja kohalikust hapukoorest. Ülimalt hea tuli, selline lapsepõlve suvine salat.
Päev ei jäänud ka magustoiduta. Ma nägin kuskil lehes pilti grillitud õuntest, seega mõeldud-tehtud: viskasime kaks poolekslõigatud suurt rohelist õuna grilli ülemisele tasemele. Pehmeks grillitud kuumad õunad koos vaniljejäätise ja kaneeliga - sellest tuleb mu uus grillibravuur ma ütlen.

Nüüd pilte tänaselt Porvoo-visiidilt. Peab need ju kiirelt blogisse üles viskama, enne kui homse väljasõidu pildid peale tulevad ... Kena suve algust kõigile!


Jõerannas oli väikseid ja tiba suuremaidki laevu.


Nagu Itaalias oleks.. mida rõdu.


Puumajad ja munakivitänavad.






Seinamaaling kirikus.


Jõeäärsed võilillepõllud.