Aasta kolmas rähniliik ja muud loomad

Täna oli juba tõeliselt soe ilm, lausa kümme kraadi vist tuli ära. Linnukeste pildistamise mõttes väga soodne - valgust piisavalt ja kaameraga seistes kringliks ei külma. Praegu veel lehti puude küljes ei ole, nii et kõik linnud paistavad kaugelt kätte. Hiliskevadel on tükk tegemist, et neid okste vahelt üles leida.

Kuhu ma oma jutuga liigun, on muidugi see, et jälle käisime Vanhankaupunginlahti ja Viikki põldudel ja metsades jalutamas. Lagled olid põldudelt kadunud ja lõokesed saabunud. Madal merelaht oli ka juba enamjaolt jääst vabanenud. Suundusime Akiga ühele kaljule, kust juba eelmisel korral rähni toksimist kuulda oli. Koht oli täielik jackpot! Nii palju erinevaid linde, loomi ja muid elukaid silkas seal ringi, lausa uskumatu. Lindudele oli seal talvel olnud söögikoht, majake seemnetega ja ühe puu küljes rasvatükk, nii et seal nad muudkui pugisid ega olnud üldse kartlikud.

Kõigepealt muidugi tuttavad sõbrad - rasvatihane ja sinitihane:





Sinitihane pesakastis:


Ohakalind oli ka kohal, aga kartlikum kui teised, nii et temast selline paparazzi-pilt läbi okste:



Siisike:



Rohevint, isaslind:



Rohevint, emaslind:



Sügeleb:



Musttihane:



Ja lõpuks sain ka selle aasta kolmanda rähniliigi pildile, selle kõige tavalisema :)
Suur-kirjurähn:



Rähne on muidugi veel, Soomes peaks leiduma veel musträhn, hallrähn ning pisut haruldasem laanerähn, eks neid saabki vast pikemalt otsida..

Ühel hetkel kuulsin maast mingit sahinat ja esimene mõte oli, et mõni lind on minu lähedal maas ja keerutab lehtede sees. Aga oligi hoopis esmapilgul mingi mustvalge elukas! Tegin paar klõpsu ära ja siis vehkisin kõrvalseisvale Akile käemärkidega, et vaata mis loom!!





Nirk va tont :) Ma pole kunagi nirki näinud ja olen miskipärast mõelnud, et tegemist on suhteliselt suure elukaga. See tüüp oli aga vaevalt hiiresuurune. No pikkust tal on tegelikult vist lausa 15-20cm, aga väga sale ja nobe. Ma olen nirgi ilmselt oma mõtetes mingi ehk ameerika naaritsaga segi ajanud, see viimane peaks nimelt olema palju suurem.

Vudis teine seal ringi, vahepeal lippas hüpetega kaugemale metsa, aga kuna me passisime seal kaljupealsel lagendikul julgelt paar tundi, siis nägime teda ikka uuesti ja uuesti. Pildistamine oli superkeeruline, tüüp pistis hetkeks kuskilt pea välja, uuris ümbrust ja siis silkas jälle järgmisse kohta. Aga sellest hoolimata olid meil näod naeru täis :)





Suure soojaga olid ka liblikad välja ilmunud. Ja üht sisalikku nägime ka, pisut uimane oli vist veel:



Selline uskumatu päev siis. Uusi linnu- ja loomaliike jalaga segada. Oli ka nimelt selliseid, mida ma pildile ei saanud, näiteks varemmainitud lõokesed, metsvindid ning üks talvike. Mingil hetkel tuli suur väsimus peale, oletan, et jätkuv ümbruskonna pingeline uurimine on põhjuseks. Kui metsas mitu tundi seista, kuulata tähelepanelikult linnulaulu, vaadelda ringilendavaid linde ja üritada neid fookusesse saada, siis see võtab päris läbi. Koju tulles kukkusin kohe peale lõunasööki magama, lihtsalt meeletu uni tuli peale. Aga tahaks juba järgmist sooja ja päikselist ilma, et jälle sinna samale kaljule vaatlema minna!