Ma tavaliselt ei propageeri blogis oma vaateid, aga nüüd pean otsa lahti tegema. Või tegelikult on see rohkem nagu vigade parandus ühe 2010. aasta postituse osas. Milles siis asi?
Vaatasime täna dokumentaalfilmi Blackfish, mis räägib veeparkide mõõkvaalade agressiivsest käitumisest vangistuses. Filmis räägitakse ka sellest, kuidas esimesed mõõkvaalad kinni püüti ning meelelahutuse jaoks välja koolitati, mismoodi toimib etenduste taustal olev äri ja kuidas kõik juhtumid üritatakse kinni mätsida.
See on liigutav lugu. Eriti süüdlaslik tunne on mul sellepärast, et aastal 2010 käisime ka meie Tenerife Loro Parque'is mõõkvaalaetendust vaatamas. Aasta varem oli samas kohas tapnud üks mõõkvaal oma koolitaja. Ja mina mõtlesin, et see etendus on selline lõbus show ja et vaalade eest kantakse suurepäraselt hoolt. Milline idealistlik mõte! Eks inimene usub seda, mida ta tahab uskuda.
Samas vast ei tasu imestada, sest filmis räägivad ka mitmed endised koolitajad, et kui nad olid selle programmi ja show sees, siis neil ei tekkinud tükk aega mitte mingeid kahtlusi vaalade väärkohtlemise või nende agressiivsuse osas.
Pahasti ikka. Ma olen veel enam-vähem kõigile rääkinud, et milline tore koht Loro Parque oli. Võtan oma sõnad vähemalt mõõkvaalade osas tagasi (loomaaia ja papagoide osas ei oska täpsemalt kommenteerida) - nii et kui juhtumisi olete millalgi valiku ees, kas minna või mitte, siis ärge seda jama toetage.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar