Horvaatia 2015: Plitvice, esimene päev

Aitab hetkeks aiajuttudest - tuleme tagasi Horvaatia juurde.

Peale Paklenicat võtsime suuna Plitvice rahvuspargi poole, mis on vast üks tuntuim Horvaatia vaatamisväärsustest. Varusime pargi külastuseks lausa kaks päeva, et ei peaks hullult jooksma. Tõsi küll, esimesest päevast osa läks sõitmise peale - Zadarist tulles kulus sõidule umbes poolteist tundi.

Ilmselt olime ka eelmise päeva mägironimisest väsinud ja autos loksumine ei aidanud sellele kaasa. Plitvice parki jõudes olid mõlemil karvad turris ja kuidas me ka ei üritanud positiivselt suhtuda, mitte miski ei sujunud sel päeval suurepäraselt. Paha siga, mitu viga. Park iseenesest oli suurepärane - ja õnneks oli meil sellega tutvumiseks veel teine päev, mil olime paremini välja puhanud.

Pargi sissepääsu juures oli metsaalune täis kauneid priimulaid:



Ning puud õitevahus (kuigi lehti veel eriti ei olnud, mis sest, et sooja juba paarkümmend kraadi):


 
Esimesel päeval suundusime rongiga punktist "St2" punkti "St4" vasakul üleval ning jalutasime sealt siis allapoole. Rongid vurasid pargis ringi tasuta ja vähendasid natuke jalavaeva.



Üleval ootas meid ees laudtee, mis viis Plitvice järvede karstialale.



Karstiala "ime" seisnes selles, et vesi voolas kõrgemal asuvatest järvedest madalamatesse, moodustases koski ja jugasid.







Järvede vesi oli erksinine. Imetlesin seda kümneid ja kümneid kordi ning proovisin ka pildile saada. Lausa õhkama võttis.





Kõigele lisaks oli vesi läbipaistev. Oksad ja kalad - kõik oli näha.



Suuremad ja väiksemad kosed ning sinised järved - no imeline ju. Aga meie olime väsinud ja ootasime ainult, et saaks ometi tiiru peale tehtud, et siis kuhugi maha istuda ja puhata. Täiesti rikutud turistid!









Looduse kunstiteos, väänlevad juured:



Osa marsruudist oli vee all. Ilmselt kevadisel ajal on vett rohkelt. Marsruute oli aga mitmeid, nii et midagi väga nägemata ei jäänud.





Kõrgeim kosk:



Järvede vahel kulgev laudtee:



Pärastlõunaks olime Plitvice esimese tuuri läbinud ja ootasime paadisadamas praami, mis meid algpunkti viiks. Paadisadamas olid päris korraliku suurusega kalad:



Otsustasime, et pole mõtet rohkem poolväsinuna ringi tiirutada ja võtsime suuna ööbimiskoha poole. Olime broneerinud majutuse Plitvice külas. Koht oli täielik maaelu idüll: põllul olid lambad, õuel kanad ning pererahvas askeldas ringi.



Tuli välja, et olime võõrastemajas ainsad külalised. See meid ei häirinud, seadsime end mugavalt sisse, käisime poes toidukraami järel ning peale lühikest jalutuskäiku ümbruskonnas tõmbusime teki alla raamatut lugema. Perenaine käis veel järgmiseks hommikuks meile kanamune toomas, oma õuelt loomulikult - ja näitas, kus köök on, et seal võiksime ise hommikusööki valmistada. See oli väga tore žest, mida ei osanudki oodata. Päeva lõpuks oli seega tuju hea ja peale magusat und olime valmis teiseks päevaks Plitvices - mis saigi esimesest hulga parem!

Nädala aialood

Aias tegutsemine on nagu lõputu nõiaring - kui ühe asja valmis saad, tuleb sada järgmist ideed. See muidugi ei aita, et ma jälle langesin oma ideede ohvriks ja tellisin taimi juurde. Kolmapäeval käisin neil postkontoris järel ja istutasin pottidesse - soovitus oli neid paar nädalat esmalt potis kasvatada ja siis alles peenrasse istutada (vähemalt on natuke aega peenraid kaevata..). Nüüd pean vist endale lubaduse andma, et mitte ühtegi rohelist asja ei tohi enne hankida, kui eelmised on maha saadud.

Istutamine eeldab kaevamist, sest peenraid pole piisavalt. Täna alustasingi jälle uue ala puhastamist teeraja kõrvalt. Kärutäite kaupa juuri sai välja sorteeritud:



Maa on sõnajalgade ja maikellukeste juuri tihedalt täis. Ja need on sügaval! Sõnajalgade juured on nagu paksud traadid. Ma ei tea, kas olen neid piisavalt välja juurinud või tõusevad nad järgmisel aastal sealt jälle hoogsalt ... Kõige tipuks oli maa just selles kohas täiesti liivane. See pole iseenesest halb asi, mul oligi ühe peenra jaoks liivasemat ja kuivemat maad vaja, aga lihtsalt nüüd pean natuke plaane muutma ning flokside ja aedhortensia jaoks teise, savisemasse kohta peenra kaevama.

Aga üht-teist on maha ka saadud! Või täpsemalt kastidesse. Kõigepealt oli kaste üks - tomatite jaoks. Siis aga tuli välja, et kast sai seest terrassiõliga üle võõbatud - see polevat aga söödavate taimede jaoks eriti hea. Mis siis ikka, Aki tegi veel teise kasti, tubli ja usin nagu ta on. Selle õlitasime ainult väljastpoolt ja sisse kinnitasime paksu kile. Valisin sinna avamaale sobivad tomatisordid, vaatame, mis neist saab:





Teise kasti panin lõhnavad lillherned, tumeda purpurvaniku ja tsinniad. Midagi madalat ehk peaks veel lisama, näiteks lobeeliaid.




Aias on ka igasugu uut jälle toimumas. Herned on nina mulla seest välja pistnud. Rippoksaline iluõunapuu õitseb: tumelillad õied lõhnavad magusalt!



Valge ja sinine sobivad kenasti kokku:



Ja siit on midagi vahvat koorumas :)



Kiviktaimlas õitseb merikann:



Sealsamas kõrval on midagi, mis meenutab sammalt?



Kollases peenras on tulpide õisi juurde ilmunud:





Tundub, nagu oleks juba suvi! Puhkuseni on küll veel poolteist kuud, aga päikeselised ja soojad ilmad (vähemalt labidaga õues vehkides tundub vägagi kuum, mis sest, et pikad käised peavad olema) ning suur rohelus loovad ettekujutuse suurest suvest.

Jutt nädalavahetusest, mis algas nirult, aga läks aina paremaks

Nädalavahetus algas seekord pisut kehvasti. Juba reede hommikul tundsin end kuidagi imelikult, pea oli ärgates õrnalt valus. Mõtlesin, et ju siis olen kuidagi halvas asendis maganud. Päeva peale hakkas pea lausa sumisema - muudmoodi ei oskagi seda kirjeldada. Ma ei pidanud seda väga kummaliseks, pikk nädal taga ja õlavööde suurest istumisest pinges - seda ju ikka esineb. Aga öösel saabus karm peavalu koos äärmiselt ebameeldiva peapöörituse tundega. Umbes nagu oleksin liiga kiirelt püsti tõusnud - teate, see hetk, kui pilt hakkab tasku minema ja kõrvus kohiseb. Aga ma lebasin ju voodis! Võeh, seda ei tahaks küll enam uuesti järele proovida.
Hommikuks oli peavalu kadunud ja ainult kerge pööritus järel. Nii et otsustasin rahulikult võtta ehk siis hoiduda aias kivide veeretamisest ja hoopis aiandisse minna. Kuidas siis muidu :)

Täna oli palju parem päev! Käärisime käised üles ja asusime teeraja ehitamise kallale. Osa sai valmis:




Õhtupoolikul vedisin veel okstepurustaja välja ja hakkisin kuuseoksi. Lõpptoodang sai jaapani enelaste alla, tsipa jäi isegi veel puudu:



Sain ka mahti peegelkaameraga aias mõne minuti jalutada. Telefoniga võetud pildid on enamvähem okei, kui vaja kiirelt hetke jäädvustada, aga aeg-ajalt tuleb ka korraliku kaameraga tiir teha. Vahe on vähemalt minuarust suur!
Jäädvustasin veelkord nartsisse. Purpurõunapuu oksad langevad nartsisside peale, värvide kontrast on ilus:





Need kaunitarid pidid olema roosad, sordiks 'Foxtrot'. Aga tulemus on midagi muud :) Tegelikult päris vahva värvitoon:





Ja rodo õitseb!



Mängumaja kõrval asuva peenraga olen äärmiselt rahul. Eelmisel aastal sai see täiesti välja kaevatud ja heintest puhastatud ning taimedest päästetud see, mis päästa andis. Sügisel panin rohkelt lillesibulaid maha ja nüüd tõuseb sealt üht-teist huvitavat.



Sellised tulbid on ka tulekul:



Tiigerliiliatele on peenra korrastamine väga hästi mõjunud. Eelmisel aastal tõusis neid vaid kaks taime, sel aastal on võrseid juba mitmeid.



Ja pisikesed ploomipuud õitsevad. Ühel puul on ainult kaks õit, teisel pisut rohkem, aga neil muidugi alles esimene aasta ka:



Aiamaakastidest ei tõuse hetkel veel suurt midagi, aga vähemalt muru on niidetud :) Kõik on imeliselt roheline.



Õhtu lõpuks sain ka oma online-kursusega mäele, lõplikuks hindeks tuli 89 %. Pole üldse paha. Eriti rahul olen sellega, et olen taasavastanud huvi õppimise vastu. Olen vist varemgi maininud, et peale bakat (ja sellest on juba aastaid!) tundus õppimine suhteliselt vastumeelsena. Loomulikult olen keeltekursustel käinud ja aiandusloenguid kuulanud, aga see kuulub kategooriasse hobi ja vaba aeg :) Töö- või erialane täiendamine on see-eest olnud täiesti null. Nüüd on meeled selles suhtes avatud.

Kui ainult selliseid tegusaid nädalavahetusi veel oleks! Kehas on rammestus, aga meel on puhanud. On energiat jälle uuele nädalale vastu minna.

I'm walking on sunshine

Ei saa kuidagi mahti blogisse kirjutada. Horvaatia reisi viimased pildid on veel täiesti läbi vaatamata ja matkalugu lõpetamata. Niipalju kõike muud põnevat on käsil, nii et tegelikult on olukord  positiivne :)

Nädalavahetusel nautisime kallite külaliste seltskonda. Laupäeval tähistasime minu sünnipäeva ja pühapäeval käisime Roihuvuori kirsipuude pargis. Tulemus on see, et nüüd peame ka oma õue kirsipuu hankima - need on lihtsalt nii ilusad!


See objekt taevas ei ole ufo, vaid osavalt kirsipuude taha peitu jäänud veetorn. Aga peaaegu nagu Independence Day :)

Vabadel hetkedel olen mässanud edx.comi online-kursusega. Kursusel on iga nädal koduste ülesannete tähtajad ja Horvaatia reis ajas mul muidugi graafiku sassi - vehkisin ülesandeid kõvasti ette teha, et rahulikult saaks puhata. Ja peale puhkust tegin natuke töid järgi. Õnneks püsisin graafikus. Nüüd on käsil "lõpueksam", mille tähtaeg on esmaspäeval. Viimane pingutus! Juba praegu võin öelda, et kursusest on kasu olnud. Teema oli Analytics Edge, ehk siis sisaldas igasugu statistilise analüüsi mudeleid.

Mul on ka pooleli üks põnev raamat: Charles Duhiggi "The Power of Habit", mis räägib harjumustest nii isiklikus elus kui ka firmade kultuuris, milline loogika on halbade harjumuste taustal ning kuidas uusi, positiivseid harjumusi ehk teisisõnu ka tahtejõudu tekitada. Raamatukogu tähtaeg läks juba mööda ja ma tunnistan nüüd ausalt üles - ma esimest korda hoian raamatut tahtlikult üle aja kinni. Pikendada ma ei saa (järjekord on) ja kord ma juba pidin sellest samast raamatust loobuma. Ootasin seejärel paar kuud, et järjekord uuesti minuni jõuaks ja saaksin raamatu jälle välja laenutada. Nii et nüüd olen paha inimene ja maksan teadlikult trahvi.

Ja loomulikult aias toimub iga päev midagi uut! Ilusa ilmaga üritame end ikka peale tööd välja ajada, et midagi nokitseda. Täna näiteks niitsin esimest korda sel aastal muru. Ei saagi aru, kuidas eelmisel suvel jaksasin seda iga nädal teha. Täna sain ainult hädise osa niidetud.
Päeva lõpuks tuleb muidugi telefoniga aias ringi joosta ja pilte teha - mis kasvab, mis õitseb?

Kollased tulbid on õide puhkenud:



Samuti nartsissid:



Ja siin on kaua oodatud rhododendroni õis! Eelmisel aastal kukutas taim õied küljest, sel korral paistab, et läheb paremini:



Ja siin on üht-teist, mis ootab istutamist :) Pisut väetid veel. Pottides on muuhulgas päevalilled ja pruudisõled ehk tsinniad. Ning muidugi kingiks saadud aedhortensia põõsas!





Aga nagu juba alguses mainisin - rohkelt huvitavat tegevust pole halb asi. Mul on nii hea meel, et kevade tuleku ja valguse lisandumisega on ka minu energia hulk proportsionaalselt tõusnud. Mäletan väga hästi, kuidas sügisel vähese valguse ja külma ilmaga kaob see kõik ja jaksan ainult diivanil telekat vaadata. Nii et tuleb nüüd vastupidisest viimast võtta.