Kuidas ma internetist toidukraami tellisin

Täna tegin isikliku tiigrihüppe - käisin internetist tellitud toiduostudel järel. Saan aru, et see võib tunduda mõttetuna - et enam poes ka ei viitsi käia. Aga kirjutan natuke omi mõtteid taustaks.

Kodule lähim pood asub meil umbes kümneminutilise autosõidu kaugusel. Seda ei ole palju, aga samas siiski ühe-kahe asja järgi ei hakka poodi minema. Tavaliselt teeme oma igapäevased ostud peale tööpäeva, ostukohaks on tavaliselt kas töökoha lähedal asuv või siis kodule lähim toidupood. Samamoodi teevad ka paljud teised, ja täpselt samal ajal, nii et sõitmise, poes liiklemise ja järjekorras seismise peale läheb üksjagu aega. Vahel ka närve, eriti kui peale tihedat tööpäeva pead järjekorras passima.

Ise oleme ka süüdi: mina näiteks olen külmkapi täituvusastme ette planeerijana äärmiselt saamatu. Üks päev korraga ja mitte teps rohkem. Süüa me õhtuti tavaliselt ei tee, nii et sellise süsteemiga oleme tegelikult rahuldavalt hakkama saanud. Kuni lugesin lehest artiklit interneti kaudu tellitavast "ostukorvist". 

Sellist teenust pakub siin Prisma teatud kauplustes. Täidad internetis oma toidukorvi ja valid, millal sellele järele lähed. Poes on töötaja, kes isiklikult sinu tellitud sada asja kokku korjab ja kilekottidesse pakib. Selle eest tuleb loomulikult juurde maksta, aga summa on väike võrreldes ajaga, mis ostukorvi komplekteerimise peale läheb. 

Loomulikult tasub tellida korraga mitme päeva toidud. Seda on lihtsustatud valmis retseptide abil - võid klikkida retseptil ja vajalikud ained liiguvad ühe klõpsuga ostukorvi. Muidugi pidi nimekirja veel läbi vaatama, sest näiteks soola ja pipart pole ehk iga kord vaja osta. Esimesel korral läks selle peale tükk aega, süsteem oli esialgu võõras. Nii et ajavõidust on veel vara rääkida :) 

Ostukorvi sai klikitud nelja päeva toidud: kaks kergemat õhtusööki ja nädalavahetuseks korraliku lõuna tarbed. Lisaks muidugi piima, leiba, puuvilju - mida nüüd tavaliselt vaja läheb. 

Täna käisime peale tööd toidukraamil järel. Suts ja valmis! Ei mingeid järjekordi ega poes ringi kappamist! Äärmiselt mugav. Kõigele lisaks oli õhtusöögi jaoks olemas retsept ning toiduained - väga lihtne oli sellest maitsev roog valmistada.

Paar apsu sattus ka. Esiteks avastasime kahe karbi shampinjonide asemel toidukotist neid kaks tükki. Ilmselt tegime kuidagi tellimuses vea. Teiseks olin klõpsanud ostukorvi meloni ja mind ootas vist maailma miniatuurseim melon, mida ma eales näinud olen.

Üldiselt jäin aga väga rahule. Ma ei arva, et nüüd päris ilma poes käimata hakkama saaks (eriti kuna veini on ju vaja ka vahel osta ja seda ei müüda Prismas), aga teatud osa nädala toitudest on mõistlik niimoodi ette planeerida ja hankida - vähem närvidekulu ja rohkem vaba aega!

Tibud ja riiulid

Möödunud nädal oli tööl väga tihe: sada asja korraga käsil ja kõigiga ühtmoodi kiire. Vahele veel koosolekuid ja presentatsioone ning tööpäeva lõpuks ei liigu enam mitte üks mõte peas. Peale sellist nädalat maitses uni korralikult ja laupäeval saigi ligi kaksteist tundi jutti und kallatud. Kassid olid hommikul juba väga murelikud, et kas täna üldse süüa ka antakse.

Töine nädal andis ka viimase tõuke puhkuse paikapanemiseks ja lendude broneerimiseks. Aprilli keskel ootab meid Horvaatia oma rahvusparkide ja kauni loodusega. Plaan on lennata Spliti ja teha sealt väike ringreis. Esialgne marsruut on midagi taolist: Split - Trogir - Krka rahvuspark - Zadar - Paklenica rahvuspark - Plitvice rahvurpark - Split. Panustame looduses matkamisele ja lihtsalt chillimisele. Ootan niisiis puhkust, loen Lonely Planeti reisijuhti ja vahin internetis pilte - reisi planeerimine on ju vähemalt pool rõõmust :)

Hea meel on mul ka selle üle, et saime laupäeval jälle sisustuse osas üht-teist tehtud. Esiteks sai magamistoa seinale kaks konksu kruvitud. Meie magamistuba on üsna pisike: peale voodi, riidekapi ja öökappide ei mahu sinna eriti midagi. Hädasti oleks aga vaja kohta, kuhu käekott panna (et see niisama põrandal ei vedeleks) ning kuhu saaks vajadusel riideid riputada, näiteks hetkeks tuulduma enne kappi panemist. Indiska tibudega konksud tulid siinkohal appi:



Lisaks sai Ikeast hangitud pisike pildiriiul. Tulemus on minuarust suurepärane. Tervest toast mul muidugi pilti ei ole, selle jaoks oleks pidanud liiga palju kraamima :D



Samasugune pildiriiul sai ka trepipealsele üles riputatud ning sinna paar botaanikateemalist pilti seatud:



Kohe teine asi!
Sellest sisustuse sättimisest on muidugi veel tükk maad alumise korruse vannitoa remondini. Ei tea kuidagi, kas seda on üldse võimalik millalgi ette võtta. Nüüd teame, mida selline remont nõuab - nii ajaliselt kui vaimselt, ja algaja optimism on kadunud. Suvel on vaja aias mütata - nii et võib-olla siis järgmisel talvel? Eks näis :)

Tere teleobjektiiv, pole ammu näinud

Olen varemgi korduvalt maininud, et pildistamine on soiku jäänud. Kolimine ja remont olid peasüüdlased. Esimesel suvel peale kolimist sai veel ümbruskonnas kaameraga ringi jalutatud ja aias linnukesi kaadrisse püütud, aga tihedama remondi ajal ei olnud mahti sellega tegeleda. Nii ta jäigi. Võõrandusin ise ka kaamerast ja aina keerulisem oli kuskilt otsast pihta hakata. Alati leidus põhjuseid, miks pole mõtet pildistama minna: polnud hea ilm, polnud midagi pildistada jne.
Peegelkaamerat kasutasin harva, vahel reisidel ja väljasõitudel - vist maikuus Londonis ja suvel Tammisaaris.
Remonti pole me enam tükk aega teinud, aga fotoaparaat seisab ikka riiulis. Uue telefoni kaamera on niivõrd kasutuskõlbulik, et sellega saab igapäevased blogipildid võetud ja nii ei leiagi nagu põhjust enam kaamergaa tutvust teha.

Täna tegin aga esimese sammu pildistamise suunas - otsisin välja teleobjektiivi, panin soojalt riidesse ja istusin terrassinurgale linnusööklat pildistama. Esmalt ehmatasin kõik linnud minema ja mõtlesin, et nii ma siin siis üksi kohmetan, aga mõned julgemad tulid vaikselt tagasi. Lund sadas, linnud olid peidus põõsa sees ja ilm oli suhteliselt pilvine. Aga tuju oli hea! Kui mõni linnuke õigel oksal peatus, klõpsutasin pilte, muidu ootasin ja kuulasin linnulaulu. Lumesadu läks tihedamaks ja mälukaart sai täis (ei saa aru, miks ma pole Londoni pilte ära kustutanud..), nii et selleks korraks lõppes pildistamine üsna ruttu. Aga mulle tundub, et see ei jää viimaseks korraks.

Paar võtet ka söögimaja külalistest:





Talvike otsib maast kaera. Teistele see eriti ei kõlba.





Põhjatihane:

Keep planting to find out which one grows

Üle-eelmises postituses mainitud programmeerimiskursus on osutunud vägagi huvitavaks! Peab päris korralikult probleemilahendusega tegelema. Kursus on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele ja vahel küll tundub, et liiga palju mämmutatakse. Samas pigem nii, kui et liiga kiirelt edasi võetaks.
Igatahes olen lausa suure huviga sellega tegelenud, kes oleks arvanud, et õppimine nii põnev on. Vahel näen isegi unes, kuidas kursuse ülesandeid lahendan :D

Eile ja täna on kevadist ilma antud! Ka sel aastal on seega lootust, et lumi ära sulab :) Päikeselaikudest olid meil siin kõik vaimustuses:





Ja teate, ka mina olen kevadeks valmistunud. Vaat nii:



Läksin vist seemnetellimusega natuke liiale ... :) Pildil ei ole kusjuures veel kõik seemned. Kokku lugesin 14 erinevat lille (nii ühe- kui mitmeaastaseid) ja lisaks täiendasin eelmiste aastate varusid veel kolme uue köögiviljaga. Nimelt on sel aastal plaanis katsetada nii ubade kui suhkruhernete kasvatust. Mulle uus tutvus on ka salatkress - mille seemned juba viskasin kaussi kasvama:





Kohe sain ka kaks õppetundi: esiteks neid seemneid tuleks panna kõvasti rohkem ja teiseks, juhendis mainitud paberrätik on kasvualuseks siiski liiga kähku kuivav materjal. Teine üritus tuleb ilmselt teha ikkagi õhukese mullakihiga. Siis peaks leiva peale pisikesi sinepimaitselisi varsi saama.

Ka argentiina raudürt sai külvatud ning külv läks täna kuuks ajaks külmkappi parema idanemise ootuses. Sellised trikid ja nipid mul siin, hoiame pöialt, et neist ka kasu on! Üleüldse esimest korda kasvatan lilli seemnest (kui peiulilled välja arvata) ja tegelen ettekasvatusega. Kui isegi pooltest liikidest asja saaks, siis ma oleks väga rahul.

P.S. Pealkirja laulu mäletate? :)

Tõhusad nädalad

Eelmine nädal möödus päris tõhusalt kultuuri nautimise teema all. Docpointi filme vaatasime kokku ära lausa viis, rohkem poleks vast jaksanudki.
Minu jaoks jätsid parima mulje To Be Takei ja Neuland. Esimene rääkis Star Trekis Mr. Sulut mänginud näitlejast, kes on elus pidanud küll vahel vastuvoolu ujuma, aga pole sellest hoolimata positiivset suhtumist ära unustanud. Neuland jutustas Šveitsi saabunud põgenikest: noortest, kes üritavad võõral maal võõras keeles hakkama saada. Neil on toetav õpetaja, kel alati hea nõu varuks.

Huvitavatel teemadel olid ka järgmised kaks filmi, kahjuks ainult pisut aeglase tempoga: Beltracchi: The Art of Forgery ja State of Play. Esimene rääkis võimekast kunstivõltsijast ja teine Korea teismelistest, kelle tööks on profitasemel arvutimängude mängimine.
Veel vaatasime dokumentaali Cernist, aga see oli minuarust mõnevõrra igav :)

Tegelikult pidin hoopis rääkima remondi edenemisest! Või noh, remondiks on seda vast väga suurejooneline nimetada, pigem on tegemist nokitsemise ja korrastamisega alumisel korrusel.

Enne nägi sein välja selline:



Pisut pesemist, võõpamist, riiulite kinnitamist ning kraami korrastamist oli seis taoline:



Pole ehk eriliselt kaunis, aga see-eest hirmus praktiline! Ja lõpuks ometi on mul koht, kuhu oma potid ritta laduda:





Pean veel seina värvimisega jätkama. Nüüd kui kraam on riiulitele sätitud, mahun lausa teiste seinte juurde, varem polnud see isegi mõeldav.
Ja miks kollased seinad? :D No reason, seda värvi oli lihtsalt varasemast üle. Natuke tibukarva on, aga pole hullu, tegemist on siiski tehnilise ruumiga :)