Pilt on võetud õhtupimeduses, toon on seega pisut külm. Tegelikkuses on see maailma kõige rõõmsameelseim tapeet. Ma taban ennast seda vaatamast ja sisemiselt naeratamas. Kui räägitakse värviteraapiatest, siis minu jaoks seisneks see selles, et ma istuks sinna tuppa maha ja lihtsalt imetleks.
Okei, saite vist aru, et ma olen täiesti pöördes sellest tapeedist :)
Tapetseerimine oli hoopis teine lugu, on nimelt täiesti võimalik, et mu suust kõlas järgmisi väljendeid: "kelle idee see oli kogu tuba tapetseerida?", "mitte kunagi enam ei pane ma tapeeti", "*&%¤(" ja muud taolised.
Eile pidasin lisaks vaba päeva ja tegin õuetöid. Nimelt peenramaakastide ümber peab kiviäärise varakult kevadel valmis saama, sest kui maa ära kuivab, siis seda kivikõva savi ei kaeva enam keegi mitte mingi nipiga. Aga olin oma plaaniga natuke varakult liikvel - maa oli osaliselt veel jääs. Pealmised paar sentimeetrit olid pehmed, aga labidaga sügavamale torgates tulid jääkamakad vastu. Pisut sain siiski äärist edasi pusitud ning ka kastidesse komposti ja kanasõnnikut lisatud. Nüüd tulgu kevad, et saaks seemned maha panna :)
Välisukse ette panin ka esimesed kevadekuulutajad juba paar nädalat tagasi välja. Pisut vähe nagu oleks neid, vaja juurde, eks? :)
Rebaseonu ja siil hoiavad nartsissidel silma peal:
P.S. Tõstsin sügisel elulõngad potiga garaazi, mõttega "vaatame, kas elavad talve üle" - ja veel kuidas! Mõlemad ajavad võrseid välja ja teisel on juba õienupud küljes. Nüüd peaks uurima, et mismoodi neid peaks alla lõikama ja mis ma siis nendega teen - välja ju veel ei vii.
2 kommentaari:
Värviteraapia on äge, kas me saame esimesena selle toa mõju nn katsetada? :)
Täpselt nii ongi :)
Postita kommentaar