Omalaadne Monaco

Nizzaga tutvust teinud, võtsime ette päevareisi Monacosse. See pisike vürstiriik on Nizzast pooletunnise rongisõidu kaugusel, nii et peaaegu kiviga visata. Raudtee kulges peamiselt tunnelites, aga vahepeal oli lühidalt võimalik rannavaateid nautida: näha oli looduskauneid randu ja lahesoppe täis suuri ja kalleid jahtlaevu.

Kuna startisime varakult, oli hommikusöök söömata, nii et esmalt maandusime kohalikus kohvikus. Algul olime pisut ebakindlad, et milline hinnatase meid ees ootab, aga ei olnud hullu, enamvähem samapalju pidi kohvi ja singileiva eest välja käima kui Soomes. Muidugi kuulsa Monte Carlo kasiino kõrval asuva Cafe de Paris' valikuga me ei tutvunud, see oleks võib-olla teistsugune olnud. Rüüpasime kohvi ja jälgisime kohalikku elu-olu - kohviku teised kliendid paistsid kõik mitte-turistid olevat. Väga šikilt oldi riides, meestel ülikonnad ja naistel businesskleidid (erinevalt Nizzast ja Cannesist). Mine tea, võib-olla olid kohaliku pangandussektori töötajad, aga igatahes meie paistsime seal oma suveriiete ja fotokatega selgelt silma :)

Hommikueine nauditud, jalutasime edasi kuulsa Monte Carlo kasiino poole. Mis jäi silma - pargid ja tänavad olid superkenasti hooldatud, olid näha mitmeid koristajaid ja aednikke tööhoos.



Ja siin ta on, massiivne ja suurepärane: Casino Monte Carlo



Detailid:




Peasissekäik ja turistide lemmikpildistamiskoht :)



Vaade mere poolt:



Ja veel pisut teisest suunast, näha ka rohelust ja taustal kõrguvaid mägesid:



Oli tõesti muljetavaldav ehitis ja atmosfäär. Edasi liikusime jaapani aia suunas, et seal väike puhkepaus teha. Milline idüll! Rahulik sopp keset turistide poolt vallutatud linna. Lausa sõiduteede hääled vaibusid seal.




Edasi marssisime jahisadama ning Monaco vanalinna suunas. Möödusime muidugi ka kuulsast F1 "hairpinist"



Paar ehitist:



Vanalinn asus pisikesel künkal ja oli tõesti sümpaatne. Samas kandis oli muidugi ka vürsti palee ning katedraal, kus asusid monarhia esindajate hauaplaadid, muuhulgas Rainier III haud ja Grace Kelly roosidega kuhjatud mälestusmärk:



Loomulikult ei saanud jätta spekuleerimata Albert II ja Charlene Wittstocki abielu teemadel - kui vabatahtlik see kooselu on ja kas vastab tõele, et Charlene püüdis enne pulmi Prantsusmaalt põgeneda. Me ei saa seda ehk kunagi teada :)

Parim osa künkale ronimisest olid muidugi vaated jahisadamale ning "uuele Monacole" - merre laiendatud Fontvieille linnaosale.

Jahisadam:



Fontvieille ja sealsed katuseterrassid:




Laskusime taas alla linna, käisime kohalikus SPARis söödavat ostmas (naljakas, et Monacos on SPAR, aga teisalt, seal oli ju ka MacDonalds) ning võtsime veel viimased kaadrid.




Omalaadne koht on see Monaco. Ilus ja viimase peale klanitud, aga siiski tulevad pähe mõtted maksuparadiisist ja skandaalidest. Kui palju neis juttudes on tõtt, see jääb vist igaühe enda arvata.