Ongi juba esimene nädalake jälle tööl oldud. Mingit pehmet laskumist ei lubatud, juba esmaspäeva hommikul oli pisikene paanika, et kas üks uuring on käima läinud. Peale mitut puhkusenädalat on aju muidugi efektiivselt kõik tööasjad unustanud, nii et kõigepealt tuleb meeldetuletamisega tegeleda ja seejärel ennast töölainele häälestada. Naljakas, et rutiinid nii kiirelt ununevad, mul tuli näiteks töökoha lifti minnes aktiivselt mõelda, et millise korruse nuppu on vaja vajutada :)
Remont on terve nädala olnud stabiilses seisus ehk siis midagi pole edenenud. No ei ole jaksanud peale tööd pööningule ronida. Täna oli see-eest kohe rõõm hommikul argielu askeldustega alustada, koristada, pesu pesta, asju korrastada - olengi oodanud, et millal mul nendeks tegemisteks viitsimist leidub.
Kaevupuurijad tulid sel nädalal suurte masinatega õuele ja tegid kaljusse ligi sajameetrise puuraugu. Ega nad eriti meiega suhelda ei taha, sest kaks päeva olen pidanud neile helistama ja küsima, et mis teema nüüd siis on. Esimesel õhtul olid peale tööpäeva lõppu masinad lihtsalt õuele jäetud ja mehed läinud - ei mingit infot, et kas järgmisel päeval on meil ka vajadust kodus olla või mitte. Teisel päeval olid masinad kadunud ja puuraugus voolik ja pump. Jälle mina helistan, et mis värk on.. Nüüd lubasid järgmisel nädalal kaevuri kohale ajada, saame siis ehk veetorud maasse kaevatud ja veevärki ühendatud. Muidugi kaevufirma mees üllatas mind telefonis küsimusega, et ega me mõnda kaevurit ei tunne. No mis mõttes, nende organiseerida on ju see, oleme nö võtmed kätte -kaevu ostnud. Aga kuna töö on põhimõtteliselt vist korralikult tehtud, siis kommunikatsiooni puudumise üle ilmselt kaevata ei saa :) Vaatame, kuidas nad järgmisel nädalal siin siis hakkama saavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar