Head-aega kollakas köök

On olnud päris tegus nädal. Tööl on tegemist piisavalt, as usual. Õnneks on osa minu praegustest projektidest nii põnevad, et kodus tehtud ületöötunnid ei tundunud vähemalt sel nädalal tööna. Kolmapäeval oli meil kolleegiga huvitav reis Forssasse, eriti kuna mina olin roolis :) See töökaaslane ei tunne end üleüldse eriliselt mugavalt autos olles ja muidugi mina algajast juhina pole just kõige kindlama käega :D Aga elasime üle! Paar korda olid meil põnevad hetked, näiteks tagasi tulles Helsingi kesklinna muutunud liikluskorraldustes seigeldes ja siis ühel 100km/h teelõigul teele jooksnud orava peale karjudes (lugejate huvides märgitagu ära, et orav jõudis auto eest tagasi metsa kalpsata).

Õhtuti on olnud project kitchen demolition. Ja see on nüüd tehtud! Kahhelplaadid on veel seinas, need on nii võimsa liimiga kinni, et nõuavad natuke suuremaid pingutusi. Täna vedisime vana köögi prügimäele ja kandsime asemele 30 kipsplaati. Järgmisel nädalal ootavad ees elektritööd, uute torude aukude puurimine allkorrusele, kipsplaatidest uue lae tegemine ning muidugi seinte ja lae tasandamine ja värvimine. Aga siis saame uue köögi, wuuh!



Kaevumehed on jälle naljatilka mänginud. Pidid lõhkama tulema, aga ei ole neist kippu ega kõppu kuulda. Telefonikõne peale hakkab tulema juttu, et hoopis meie pidime lõhkamise korraldama. Ahsoo :D Tõenäoliselt olid lihtsalt meid ära unustanud ja mõtlesid siis sellise vabanduse välja. Aga nüüd said jälle elu sisse ja esmaspäeval tulevad dünamiiti panema. Natuke jube. Ja pidid suure kaevuriga tulema, hoiatasid lausa ette, et õuele jäävad sellest jäljed. Oeh. Eks siis kevadel kobestame..

Aga nüüd mul on jäätis ja vein ja puhkehetk. Ilusat nädalavahetust!

Midagi valmis pole, aga ootused on kõrgel!

Remondiga seotud eesmärgid ja endale asetatud deadline'id on vajalikud, aga samas täiesti mõttetud. Ma ei tea, kui mitu korda meil on pidanud ventilatsioonisüsteem valmis olema, aga seda ta igatahes veel ei ole. See nädalavahetus näiteks oli üks deadline, aga mis sa teed, kui isolatsioonivill otsa saab ja kanalite paigaldamine võtab endiselt arvatust kauem aega, kuigi kaks pikka päeva on tööd tehtud. Nagu mingisugune deja vu?
Nüüd on lõpp küll juba käegakatsutav, paar hädist kanalit vaja veel teha. Siis on järel veel "ainult" kanalite vedamine allkorrusele, ventilatsiooniseadme isoleerimine, jääkõhu kanali vedamine katusele ja sisetööd st kanalite "kaeluste" paigaldamine. Oh jeerum.

Aga et ühe remondiprojekti peaaegu valmimist kompenseerida, alustasime köögi tühjendamist, et see homseks lõhkumiseks valmis oleks. Ajutise köögi seadsime sisse väiksesse magamistuppa. Kõik vajalik on olemas - laud, kohvimasin ja mikro :) Mõned taldrikud ja tassid ning kassitoit muidugi ka. Hea on see, et päeval saab tööl kõhu kenasti täis süüa ja õhtul piisabki paarist võileivast. Ja kui hästi läheb, siis on meil täpselt kahe nädala pärast puhas kaevuvesi ja uhiuus köök. Hoidkem pöialt, sest muidu läheb kindlasti jälle midagi halvasti.

Tööl on ka tüüpiline sügisene paanikaosakond, aga hea on vähemalt see, et kodus ei jõua remondi kõrvalt tööasjade peale mõelda - ja tööl pole aega remondiprobleeme lahata. Nii et kõik sujub kenasti :)

Ja VIIMAKS OMETI oleme ka ehitusloa paberid ja avalduse valmis saanud ja juba HOMME läheb see posti. No täielikult nobedad oleme ikka. 

Kes teisele auku kaevab ...

Noh, vähemalt asjad edenevad - see on vist tänase päeva teema. Mõtlesime, et muru on so last season ja vahetasime selle kraavi vastu.

Osaliselt võiks tegelikult rõõmustada, et kaevuasi on edenenud ja uuele veetorule kraav olemas. Aga nagu juba oleme õppinud, ei suju ehitusprojektid kunagi nii nagu planeeritud. Alati tuleb üllatusi ja ma ei pea vist mainima, et need ei ole mitte positiivsed. Näiteks tuleb välja, et garaazi kõrval on mulda ca 25 cm enne kui kalju vastu tuleb. Veetorusid nii pinna lähedal ei saa vedada, sest pakasega need külmuvad ära. Nii et läheb lõhkamiseks.

Teiseks, köögifirma on olnud käbe ja toimetab meile köögikapid kaks nädalat ennustatust varem. Kõlab teoorias hästi eks. Aga uus kuupäev on tänasest täpselt kahe nädala pärast ja oleme arvestaud, et vana köögi äravedimine, torude ja elektri uuendamine, lae vahetamine + pahteldamine + värvimine ja seinte pahteldamine + värvimine võtavad umbes kaks nädalat aega, kui me iga päev tööd teha rebiksime. Ainult et meil on veel ventilatsioon pööningul pooleli ja ülemise korruse elektritöödega pole üldse veel alustatud. Hmmm.

Tõenäoliselt saaks seda kuupäeva ka edasi lükata, aga mis siin ikka muneda. Läheb karmiks müttamiseks. Võib-olla saame siis millalgi midagi valmis ka.

Vaikivad kaevumehed ja 100m puurauku

Ongi juba esimene nädalake jälle tööl oldud. Mingit pehmet laskumist ei lubatud, juba esmaspäeva hommikul oli pisikene paanika, et kas üks uuring on käima läinud. Peale mitut puhkusenädalat on aju muidugi efektiivselt kõik tööasjad unustanud, nii et kõigepealt tuleb meeldetuletamisega tegeleda ja seejärel ennast töölainele häälestada. Naljakas, et rutiinid nii kiirelt ununevad, mul tuli näiteks töökoha lifti minnes aktiivselt mõelda, et millise korruse nuppu on vaja vajutada :)

Remont on terve nädala olnud stabiilses seisus ehk siis midagi pole edenenud. No ei ole jaksanud peale tööd pööningule ronida. Täna oli see-eest kohe rõõm hommikul argielu askeldustega alustada, koristada, pesu pesta, asju korrastada - olengi oodanud, et millal mul nendeks tegemisteks viitsimist leidub.

Kaevupuurijad tulid sel nädalal suurte masinatega õuele ja tegid kaljusse ligi sajameetrise puuraugu. Ega nad eriti meiega suhelda ei taha, sest kaks päeva olen pidanud neile helistama ja küsima, et mis teema nüüd siis on. Esimesel õhtul olid peale tööpäeva lõppu masinad lihtsalt õuele jäetud ja mehed läinud - ei mingit infot, et kas järgmisel päeval on meil ka vajadust kodus olla või mitte. Teisel päeval olid masinad kadunud ja puuraugus voolik ja pump. Jälle mina helistan, et mis värk on.. Nüüd lubasid järgmisel nädalal kaevuri kohale ajada, saame siis ehk veetorud maasse kaevatud ja veevärki ühendatud. Muidugi kaevufirma mees üllatas mind telefonis küsimusega, et ega me mõnda kaevurit ei tunne. No mis mõttes, nende organiseerida on ju see, oleme nö võtmed kätte -kaevu ostnud. Aga kuna töö on põhimõtteliselt vist korralikult tehtud, siis kommunikatsiooni puudumise üle ilmselt kaevata ei saa :) Vaatame, kuidas nad järgmisel nädalal siin siis hakkama saavad.

Kohutaval kiirusel lähenev Midnight Run

Vähem kui kuu aja pärast pean mingil moel sooritama 10 km jooksu - olen vist varemgi siin maininud, et töökaaslaste ärgitusel panime end Helsinki Midnight Runile kirja. Eks seal muidugi võib ka kõndida vahepeal, aga siiski, on väike oht et kõige aeglasemad (alla 1,5h jooksvad) korjatakse rajalt ära. Ja seda ma nüüd küll ei taha!

Kevadest saati olen oma mandunud füüsilist vastupidavust üritanud treenida, alustades pooletunniste madala pulsisagedusega sörkimiste/kõndimistega. Edusamme on olnud ja keel ei ole enam nii pahasti vesti peal. Aga pikamaajooks on ikka teine asi. Neljapäeval üritasin siis teha "kuidas 10 km tunduks" jooksu. Ehk siis natuke pikemalt ja kiiremini kui normaalselt. Tulemus? Pulss oli kõrgustes, kõrgema pulsiga (ilmselt anaeroobsel pulsialal) joosta absull ei jaksanud ja jalad olid jooksusamme võttes täiega läbi. Distants ja aeg olid üsna naeruväärsed, st 5,5 km ja 45 minutit. Teised jalutavad sellise ajaga selle läbi! Pean endale tunnistama, et kehvast vormist jooksjaks treenimine nõuab endisest kõvemaid pingutusi :)

Nüüd mul on väike hirm, et 1. septembril läheb pahasti :D Aga ma kasvõi rooman finišisse. Ja seni üritan endisest kõvemat trenni teha ehk siis treenida ka kõrgema pulsiga ja eriti võtta ette jalalihased. Meil on siin kohe kõrval üks ideaalne küngas, kust ma võiksin edasi-tagasi üles-alla joosta. Ja lisaks paar korda nädalas teha samasugust viiekilomeetrist jooksu minu jaoks normaalsest kõrgema tempoga. Ja kui sellele lisaks ühe rahulikuma taastumissörgi nädalas jõuaks teha, võiks ju ehk mingit progressi oodata? Vaatame, kui palju töö ja remondi kõrvalt jõuab :S

Vanapagan silku sööb

Ööl vastu pühapäeva oli vanapaganal ilmselt üsna korralik silgueine, sest mürinat ja välku oli rekordiliselt. Enne keskööd lõi vaid üksikuid välke, ilm oli erakordselt soe ja vihma ei tulnud piiskagi. Taevaski õhetas veel pisut päikseloojangu järgselt. Olime kaamerate ja statiividega rõdul seda kõike jälgimas.

Mida pimedamaks läks, seda rohkem sai torm jõudu juurde. Ühel hetkel sähvis meie maja kohal pilvedes meeletu valgusshow, kuid maavälke oli väga vähe. Peale kella üht läks madinaks - torm tuli lähemale ja maavälke lõi kolmest suunast. Ei osanud otsustada, kuhu kaamerat suunata. Meeletult võimas vaatemäng, kohati ka natuke hirmus!

Lähedale löönud kärgatus (ja pelargooniad on ka pildile jäänud :))



Ja teine mitmeharuline välk:



Eriti ere:



Kompositsioon elektripostiga:



Siit on näha, miks oli rekordiline välguöö (need välgud ei löönud muidugi kõik samal hetkel, aga väga tihedalt siiski - kaadri säriaeg on 25 sekundit):



Magama saime kella kahe paiku, kui piksetorm pisut rahunes.

Puhkepäev Porvoos

Juhhei, nüüd meil on ventilatsioonikanalite jaoks augud esimeselt korruselt keldrisse olemas! Natuke saime eile ka pööningul kanaleid edendatud, kuigi see on endiselt aegaviiv töö. Näiteks eile läks kolme meetri kanali paigaldamiseks kolm tundi. Osaliselt olime muidugi ka ise tumba-jumbad ja tegime paar asja alustuseks valesti. Ja loomulikult kehtib siinkohal reegel, et mis valesti, see uuesti!

Aga mitte sellest ei kavatsenud ma kirjutada. Tahtsin rääkida laupäevasest väljasõidust Porvoosse. Ilm oli ilus, liiga palav metsatööks, nii et võtsime ausa puhkepäeva. Porvoo oli jälle mõnus oma tuntud headuses - pisikese vanalinna puumajakesed, butiigid, kohvikud ja laisalt voolav jõgi. Sisustusbutiikide stiil oli minu jaoks ehk pisut liiga country romantic, aga siiski oli huvitav neid uurida. Põnevad olid ka teed, kohvi, maiustusi ja muid toiduaineid pakkuvad pisikesed poekesed.

Lõunat nautisime Timbaali-nimelise restorani varjulises siseõues. Tegemist on Soome ainsa tigudele spetsialiseerunud restoraniga ja need elukad olid seal ka ühes akvaariumis jälgitavad. Tegelikult pakuvad nad ka muid roogi, mis on eriti sobiv mulle, sest ma ei ole veel päris kindel, kuidas ma tigudesse toidulaual suhtun.

Kiriku kõrval asuvast Väikese Šokolaadivabriku (Pieni Suklaatehdas) poest leidsime magustoiduks värsked šokolaadimuffinid ja šokolaadikohvi (siin oleks nagu mingi teema.. :)) ja kaasa ostsin veel imehead maasikašokolaadi. Pood ise oli ka tõesti väike, sisse mahtus enamvähem neli inimest kõrvuti seisma ja siis oli ka keeramisega raskusi. Positiivselt poolelt pean ära mainima, et nende samal hommikul küpsetatud muffini sai vaid 1,50 € eest. Kesklinna Wayne'sis on taoline toode umbes kolm korda kallim ja tõenäoliselt ka juba paar päeva vitriinis seisnud. Võib-olla on hea, et mul siin väga lähedal ei ole väikse šokolaadivabriku kohvikut, sest ma käiks sealt vist küll koguaeg muffineid koju tassimas ...

Aitab jutust, siin ka pildikesi.

Lillede ilu Porvoos:



Sillal:



Vanalinna tänavail:





Köögitarvete pood:



Silt linnuga:







Majakesed jõekaldal:



 Porvoo on ilus, soovitan kõigile!