Järjekordne ülevaade aasta eesmärkidest

Vahelduseks võiks jälle aasta eesmärke uurida, et need ära ei ununeks. Meeldetuletuseks panen nimekirja uuesti siia:

1. Tahan hoida sõpradega paremini ühendust.
2. Korteri müük, maja ostmine ja remontimine.
3. Füüsilise vormi parandamine.
4. 2012 aastal tahan teha 2-3 huvitavat välisreisi.
5. Fotograafiaga seotud eesmärgid: Freemani raamat läbi lugeda, pildifailid läbi käia ja korrastada ning oma fotoraamat valmis teha.
6. 30a pidu

Esimene on viimasel ajal suhteliselt nõrk olnud. Energia on läinud kuidagi iseenesega tegelemise peale, olen üritanud punkte 2 ja 3 edukalt täita. Vahel on pea nii maja- ja remondimõtteid täis või siis teen suure tuhinaga mingit koristusaktsiooni, et praegune korter mõttetust kraamist tühjaks saada. Selle kõrvalt pole olnud energiat isegi msni või meili äärde kirjutama minna. Mitte et ma eriliselt väsinud oleks, vastupidi, tööl on varasemast lihtsam ja kevade saabumisega on endal ka tuju parem.

Sattusin millalgi internetis Susan Caini kõne peale (vt siit), kes on kirjutanud raamatu Quiet: The Power of Introverts in a World That Can't Stop Talking, ja leidsin sealt enda jaoks huvitavaid tähelepanekuid. Caini jaoks ei ole introverdid sotsiaalse suhtluse mõttes puudulikud või oskamatud, ta tõlgendab ekstravertide ja introvertide erinevust pigem nii, et peale head pidu ekstraverdid läheks veel after partyle, aga introverdid koju, kus nad naudiksid hetke vaikust ja rahu :) Või et introverdid eelistaksid suurele seltskonnale pigem mõnusat vestlust ühe inimesega. Jõudsin mingisugusele arusaamisele, et ma vajan ka vaikseid üksioleku hetki ja olen üritanud neid nüüd ka teadlikult tekitada. Need on tihti tasakaaluks tööpäevadele, kus ma suhteliselt tihti pean esinema. Nüüd olin näiteks neljapäeval ja reedel Põhja-Soomes meie sealsetele lehtedele kolmetunnist koolitust pidamas. Kõik see tundmatute inimestega esimest korda kohtumine ja 4-8 inimese rühmale asjade esitamine nõuab minult palju energiat. Kusjuures mulle on öeldud, et ma esitan asju selgelt ja hästi ning olen ilmselt ka suheldes suhteliselt sõbralik ja avatud. Aga see tuleb teatud pingutusega. Samas ma ei saa ka öelda, et mulle see komandeering poleks meeldinud. Eriti teine nendest sessioonidest oli väga tore. Seal oli ka pisut väiksem grupp äärmiselt meeldivaid inimesi, kellega meil jutt jooksis väga hästi ja kes olid selgelt rõõmsad ja innustunud peale meie kolmetunnist värki.

Aga jah, Caini raamatu peaks endale millalgi hankima ja läbi lugema, seal oleks vast veel huvitavaid pointe. Ja sõprade nägemise suhtes on juba mõne nädala pärast ees Grand 30-year Gala :D, kus loodan jälle suhtluspausi tasa teha.

Trennivärk (ehk punkt 3) sõuab ka vaikselt edasi. Igal nädalal olen üritanud vähemalt kaks korda end pooleks tunniks välja ajada. Vahel lausa kolm korda. Selle trenniga veel maratoni jooksma ei lähe, aga mulle tundub, et mingisugust vaikset arengut on märgata. Püüan ikka edasi pingutada, see 30min x3 nädalas tükki küljest ei võta, ainuke mure on mul kolimise ja remondi ajal, et kuidas ma siis ennast küll õue saan.. Kui terve päev remonti teha, siis üleliigset energiat just ei ole. Aga eks pean siis hommikuti esimese asjana välja müttama minema, pole midagi teha.

Välisreisid (punkt 4) võiksin juba eesmärkidest maha kriipsutada. Ei lähe me sel aastal kuhugi, kui just Tallinn ja töökomandeeringud välja arvata :D Järgmisel nädalal on mul muide ees Vaasa ja Kokkola, ma ootan neid huviga, sest pole Lääne-Soomes üldse käinud.

Fotograafiaga on nii ja naa. Maastikufotokursusel käidud ja kevade tulles palju kaameraga ringi mütatud - see on hea. Uue kaamera (Canon 550D) ja objektiivi (100-400mm) tellisin ka ära (kuigi natuke kriipis hinge..), aga need on vähemalt aastateks nüüd olemas. Kuigi üks probleem on kaamera või objektiiviga - eile käisime neid proovimas ja tuleb välja, et emb-kumb (või siis nende kombinatsioon) fokuseerib valesse kohta. Vahel fookuspunktist ette ja vahel taha, mis ongi kõige kummalisem. Homme lähevad mõlemad garantiihooldusse, vaatame mis siis saab. Ühe pildi viskan siia siiski üles, kuigi ka see on pisut ette fokuseerinud, aga nii väikeses suuruses sellest ei saa eriti aru :)

Seekord jäi talvike pildi peale, armas kollane pallike:



Pildifaile olen tibakese sorteerinud, aga suur töö on veel ees. Ja fotoraamatuga pole ma üldse edenenud. Ma võiks nüüd tegelikult 2010 piltide kallal pisut nokitseda ja sorteerida, olekski hea rahulik õhtune tegevus :)

Mõnusat õhtut teilegi ja toimekat algavat nädalat!

Aasta kolmas rähniliik ja muud loomad

Täna oli juba tõeliselt soe ilm, lausa kümme kraadi vist tuli ära. Linnukeste pildistamise mõttes väga soodne - valgust piisavalt ja kaameraga seistes kringliks ei külma. Praegu veel lehti puude küljes ei ole, nii et kõik linnud paistavad kaugelt kätte. Hiliskevadel on tükk tegemist, et neid okste vahelt üles leida.

Kuhu ma oma jutuga liigun, on muidugi see, et jälle käisime Vanhankaupunginlahti ja Viikki põldudel ja metsades jalutamas. Lagled olid põldudelt kadunud ja lõokesed saabunud. Madal merelaht oli ka juba enamjaolt jääst vabanenud. Suundusime Akiga ühele kaljule, kust juba eelmisel korral rähni toksimist kuulda oli. Koht oli täielik jackpot! Nii palju erinevaid linde, loomi ja muid elukaid silkas seal ringi, lausa uskumatu. Lindudele oli seal talvel olnud söögikoht, majake seemnetega ja ühe puu küljes rasvatükk, nii et seal nad muudkui pugisid ega olnud üldse kartlikud.

Kõigepealt muidugi tuttavad sõbrad - rasvatihane ja sinitihane:





Sinitihane pesakastis:


Ohakalind oli ka kohal, aga kartlikum kui teised, nii et temast selline paparazzi-pilt läbi okste:



Siisike:



Rohevint, isaslind:



Rohevint, emaslind:



Sügeleb:



Musttihane:



Ja lõpuks sain ka selle aasta kolmanda rähniliigi pildile, selle kõige tavalisema :)
Suur-kirjurähn:



Rähne on muidugi veel, Soomes peaks leiduma veel musträhn, hallrähn ning pisut haruldasem laanerähn, eks neid saabki vast pikemalt otsida..

Ühel hetkel kuulsin maast mingit sahinat ja esimene mõte oli, et mõni lind on minu lähedal maas ja keerutab lehtede sees. Aga oligi hoopis esmapilgul mingi mustvalge elukas! Tegin paar klõpsu ära ja siis vehkisin kõrvalseisvale Akile käemärkidega, et vaata mis loom!!





Nirk va tont :) Ma pole kunagi nirki näinud ja olen miskipärast mõelnud, et tegemist on suhteliselt suure elukaga. See tüüp oli aga vaevalt hiiresuurune. No pikkust tal on tegelikult vist lausa 15-20cm, aga väga sale ja nobe. Ma olen nirgi ilmselt oma mõtetes mingi ehk ameerika naaritsaga segi ajanud, see viimane peaks nimelt olema palju suurem.

Vudis teine seal ringi, vahepeal lippas hüpetega kaugemale metsa, aga kuna me passisime seal kaljupealsel lagendikul julgelt paar tundi, siis nägime teda ikka uuesti ja uuesti. Pildistamine oli superkeeruline, tüüp pistis hetkeks kuskilt pea välja, uuris ümbrust ja siis silkas jälle järgmisse kohta. Aga sellest hoolimata olid meil näod naeru täis :)





Suure soojaga olid ka liblikad välja ilmunud. Ja üht sisalikku nägime ka, pisut uimane oli vist veel:



Selline uskumatu päev siis. Uusi linnu- ja loomaliike jalaga segada. Oli ka nimelt selliseid, mida ma pildile ei saanud, näiteks varemmainitud lõokesed, metsvindid ning üks talvike. Mingil hetkel tuli suur väsimus peale, oletan, et jätkuv ümbruskonna pingeline uurimine on põhjuseks. Kui metsas mitu tundi seista, kuulata tähelepanelikult linnulaulu, vaadelda ringilendavaid linde ja üritada neid fookusesse saada, siis see võtab päris läbi. Koju tulles kukkusin kohe peale lõunasööki magama, lihtsalt meeletu uni tuli peale. Aga tahaks juba järgmist sooja ja päikselist ilma, et jälle sinna samale kaljule vaatlema minna!

Jälle rähn!

Täna läksime kohe hommikul jälle Viikki põldudele linde uurima. Või no tegelikult siis, kui ma olin esmalt pool tunnikest peale kellahelinat tukkunud ja siis veel pool tundi lehte lugenud..
Põldudel olid jälle tuttavad kanada lagled ja kiivitajad, aga viimased patseerisid nii kaugel, et pildi saamine oli lootusetu. Päeva saagiks jäi valgeselg-kirjurähn. Sattusime linnu peale nii, et märkasime ühel metsarajal mitut meest suurte objektiividega. Ja metsas nende keskel istus murdunud puutüvel ülima rahulikkusega rähn ja toksis jõudsalt. Mis siis ikka, astusime ka lähemale ja tegime klõpsud ära. Aitäh rähn poseerimast!







Kui samas tempos edasi läheb, siis varsti olengi kõik rähniliigid ära näinud :)

Kevad kohal, linnud tulnud

Kui mina eelmisel pühapäeval maastikufotokursustel olin, käis Aki Viikkis ja Vanhankaupunginlahel pildistamas. Minu pildid olid jäätükkidest, temal mitut sorti lindudest (siin mõningaid näiteid). Arvake kolm korda, kas ma olin pettunud?
Täna oli viimaks ometi osaliselt päikeseline päev ja kohe hommikul võtsime koos suuna Viikki põldudele. Esimesena paitsid silma kanada lagled, suured ja mütakad nagu nad on, patseerisid põldudel.
Incoming:



Laglede kõrval oli pisemate lindude parvi: kiivitajad, kuldnokad ja minu jaoks uue liigina hangelinnud. Jäid pildistamiseks pisut liiga kaugele, aga mingil hetkel tõusis parv lendu ja sain sellest ühe suhteliselt mõistliku võtte:



Eelmise nädalavahetuse jääfotograafiast inspireerununa tegin paar klõpsu ka põlluäärse kraavi jääkattest :)



Mulle tundub, et minust ikkagi jääfotograafi ei saa..
Jalutasime põldude juurest edasi mereranna poole ja äkki ilmus kuskil taevasse kanakull! Minu objektiiv muidugi jäigi teravdama ja ma ei saanudki lindu fookusesse. Kirusin seal kõvahäälselt kui äkki teisel pool ilmus nähtavale kaks kanakulli! No kuramus küll, jälle objektiiv ei nõustunud neid fookusesse võtma. Aki muidugi sai neist häid pilte. Ütleme nii, et olen jälle sammu lähemal uue kaamera ja objektiivi ostmisele, täielik frustratsioon!

Metsarajal märkasime kuuseokstes mingit liikumist. Esimene mõte oli, et põhjatihane, aga ei, mingi kollase peaga pisike linnuke. Hüppas ja keksis okstel sellise hooga, et jälle kaamera optika jäi nõrgaks. Ma juba metsas kahtlesin, et kas tõesti on tegemist pöialpoisiga. Pole ise seda lindu varem näinud, aga seevõrd ikkagi loodusjutte lugenud, et tean, et see on väikseim lind Euroopas. Kodus linnuraamatust vaatasime järgi ja oligi! Kahju ainult, et korralikku pilti ei saanud. Panen siia kaks võtet, esimene on täielik udukogu, aga sealt on linnu värvimaailma näha. Teine on suhteliselt terav, aga loomulikult on mingi oks ees. Ja lind vehib selle peal tiibadega.





Passisime pöialpoisi juures nii kaua, et külmusime päris kringliks. Tagasiteel tegime kiiremat sammu, sest autoni viival teel pole me varem kunagi peale vareste ja sinikaelpartide põnevamaid linde näinud. Ja siis äkki vuhh! lendas meie eest läbi väike-kirjurähn. Ja otse tee ääres oleva puu võrale koputama. No aitäh, sellest tuligi minu tänase pildistamisreisi parim pilt. Ja see rähn oli muide tõesti imeväike, umbes varblase mõõtu.

Raske õppustel, kerge lahingus?

Maastikufotograafia kursus on läbi ja üht-teist sai ka kõrva taha pandud. Rütm oli üsna tihe, alustasime reedel peale tööd ja kuulasime teooriat ligi poole kümneni õhtul. Vaatasime läbi ka osalejate saadetud fotod ja kommenteerisime neid. Huvitav oli ja sain ise nii kiitust (pidin muidugi ju ära mainima :)) kui ka häid mõtteteri kompositsiooni kohta.

Laupäeval suundusime pildistamisretkele Suomenlinna, kella kahese praamiga sinna ja õhtul kell üheksa tagasi. Päris pikk päev ikkagi suhteliselt külma ilma käes olla ja seista, kuulata nippe ja nõuandeid, otsida huvitavaid pildistamisnurki ja teha etteantud harjutusi. Mul tuli peale lõunat juba üsna suur väsimus peale, väljas oli lisaks ka külm ning minu kärsitu hing ei jaksanud enam ainult kive ja merd ühes ja samas kohas pildistada :D Aga vastu pidasin, kuidas siis muidu. Ütleme nii, et uni tuli koju jõudes suhteliselt kähku, vajusin unne nagu oleks puuga pähe saanud.

Hommikul vaatasin pildid läbi, valisin välja ühe harjutusseeria (sama objekt erineva fookuskaugusega pildistades) ja paar omast arust mõistlikku pilti ja suundusin kursuse viimasele päevale.

Mis siis kursusest kätte jäi? Esiteks on mul uut fotokat vaja. Kuigi minu jaoks fotograafia ei tähenda aina uuemate ja paremate objektiivide ja varustuse hankimist, siis mingil hetkel tuleb tõele näkku vaadata - minu praegune kaamera jääb ikkagi võimetelt liiga nõrgaks.
Teiseks peaksin pildistades palju rohkem statiivi kasutama, eriti hämaras. Kuigi pean mainima, et eilselt Suomenlinna retkelt minu parimad võtted olid ilma statiivita võetud. Aga ega esimese korraga ei saagi professionaal olla.
Kolmandaks tahaks proovida halle filtreid mere ja voolava vee pildistamisel ning kahe-kolme erineva säriga pildistatud kaadrite ühendamist.

Aga tegelikult on ju põhiline see:

Nüüd ka paar pilti Suomenlinnast:



Viimane jää:







Õhtuks tuli päike välja: