2012 tagasivaates

Aastavahetus läheneb - see on hea ettekääne pisut peatuda ja mõelda, et kuidas mul siis tegelikult läheb. Mis hästi, mis halvasti? Paar korda olen neid aasta kokkuvõtteid blogisse kirjutanud ja neid on endal hiljemgi hea lugeda - huvitavaid tegemisi ja kogemusi mahub aastasse tegelikult palju rohkem kui esialgu meelde tuleb. Mis siis 2012 tõi?

Kodu: SUUR muutus toimus just sellel elualal ja veel ei tea, kas heas või halvas suunas :D Tegelikult viimased pool aastat olen ma enamus ajast ikkagi nautinud siin uues kohas elamist. Muidugi, siin on palju askeldamist ja tegemist juba ilma remonditagi - kasvõi koristamine ja nüüd talvel ülepäevane kütmine, aga seni tundub see veel huvitavana.
Ja muidugi mulle käib närvidele see kaos ja pooleliolek ja remontimise aeglus (milles võib ainult ennast süüdistada), aga no seda oskasin ka oodata. Või no ütleme nii, et maja osas on ka suhteliselt ebameeldivaid üllatusi olnud (kaevujama näiteks ja see, duširuumi remont tähendab nii seinte kui põranda täielikku rekonstrueerimist), aga no elame üle, kuidas siis muidu.

Positiivselt poolelt pean veel ära mainima siinse loodusläheduse ja muidugi selle põlluvaate, mis mul köögiaknast avaneb ja mis oli ilmselt üks peamine põhjus, mis otsuse just selle maja kasuks kallutas. Mitte et see põld nüüd teab mis kaunis loodusvaade oleks - palju kenamaidki on olemas, aga ilmselt see avarus avaldab mulle muljet. (Nüüd kindlasti kui ma siin seda põldu kiidan, siis järgmisel aastal teeb vald otsuse selle elamukruntideks muuta ja korrusmaju täis ehitada ;))

Jaanuaris muide kirjutasin nii:

"Millalgi see ikkagi juhtub - elame metsade ja põldude keskel omas õdusas majakeses (aga kesklinna saab siiski autoga kiirelt ;)) ja vaatame aknast põllul kappavaid metskitsekesi."

No mis ma ütleks, need metskitsed tulid ka ühel päeval õuele nagu tellitult. Be careful what you wish for! :)

Töö: Emapuhkuselt naasnud kolleeg võttis tiimi juhtimise üle ja mul on selle üle väga hea meel. Suur koorem kerkis õlgadelt. Olen rahul ka sellega, et mul on julgust tunnistada, et vähemalt praegu ei ole juhi positsioon mulle see õige koht. Teisalt olen äärmiselt tänulik selle eest, et mulle selline ülesanne usaldati ja võimaldati niiöelda tiibu proovida. Kus mujal seda oleks lihtsam ja parem teha kui mitte omade seltsis?

Põnevust on see-eest tööl jätkunud, huvitavaid tegemisi ja projekte. Vahel olen nende tõttu mustas masenduses ja vahel hõljun pilvedes, sest mida raskem mägi ronida, seda õnnelikum oled tippu jõudes :) (Nüüd tuleb neid klišeid ja elutarkusi robinal, ma vabandan juba ette :)).

Tervis ja vorm: see on nagu mingi iga-aastane mantra, et nüüd hakkan suureks sportlaseks ja ajan ennast vormi. No mida pole, seda pole. Sel aastal sai küll töökoha trenniklubi abil ennast jälle välja kõndima ja jooksma aetud, aga ma hakkan juba arvama, et mina kuulun selle 10-20% hulka (mingi bbc dokumentaal ütles nii), kes ka järjepideva aeroobse trenni abil ei suuda siiski aeroobset vormi tõsta. Või siis ma teen midagi totaalselt valesti. Igatahes kui oled mitu kuud üritanud jooksmist treenida ja siis 10km jooksul vaatad, kuidas samuti kehvas vormis ja enamvähem null trenni teinud töökaaslane parema võhmaga seda jaksab sooritada - no ma ei tea. Võib-olla järgmisel aastal ma üritaks leida mingi sellise spordiala, mis oleks fun ja üritaks selle kuramuse füüsilise vormi teema üldse ära unustada.

Reisid ja üritused: Aasta olulisim sündmus oli muidugi juubel :D Mul on hea meel, et mulle tähtsad inimesed kokku tulid ja seda minuga koos tähistasid. Neist inimestest mitmel oli ka endal sel aastal sama tähtpäev, nii et neid tähistamisi tuli lausa hulgi.

Reisimise poolelt oli kesine aasta: üks tööreis ja üks sõprade-trehvamisreis Stockholmi, aga see on ka arusaadav, et oleme praegu üsna paiksed olnud. Muidugi Soomes olen tööasjadega seoses saanud riigisiseselt ringi tiirutada: Rovaniemi, Kemi, Oulu, Vaasa, Kokkola, Tampere, Forssa, Hyvinkää tulevad siinkohal meelde, aga no need olid sellised hops! sinna ja hops! tagasi -reisid.
Üritustest võiks veel ära mainida Midnight Runi ja Cirque du Soleil' Michael Jackson Touri. Suvel tegime väljasõidu Porvoosse ja Tampere elamumessile.

Hobid: Fotograafia osas algas aasta ilusti - käisin maastikufotograafia kursusel ja Viikkis linnukesi pildistamas. Aasta teisel poolel on kaamera see-eest sahtlisse jäänud, paar korda olen oma õuel linnukesi ja jäneseid pildistanud, aga no rohkem oleks vaja! Eks millalgi jõuab. Uue kaamera ja objektiiviga paistab, et sai ka kõik korda, vähemalt sellega olen väga rahul.
Ennast sai haritud kahel aianduskursusel. Eks kogemuse kaudu tuleb tõeline oskus, aga minutaolisele algajale olid need väga vajalikud, pole vaja kõiki vigu ise ära proovida. Vaatasin, et kevadel pakutakse veel lühikest kursust, mis keskendub aedviljade kasvatamisele, plaan on ennast ka sinna kirja panna ja tarkust ammendada.

Selline ta oligi - 2012. Hea aasta! Lõpetuseks ka mõned hetked piltides:

Märtsis Porkkalas kevadet otsimas:



Maastikufotograafia kursusel Suomenlinnas märtsi lõpul:



Väike-kirjurähn aprillis Viikkis:



Sünnipäeval Tallinnas:



 Esimene hommikukohv omas kodus:



Jalutuskäik lähiümbruses, juuni algus:



Päikeseloojang juulis:



Porvoo vanalinn juuli lõpul:



Piksetorm juuli lõpus:



Puurkaevu ehitustööd:



Põhjatihane aias: 



Oma ahjust!


 
Talv 2012:

Kolm kassi - kolm dieeti

Nüüd on meil siis igal kassil oma dieet.

Peemot ei ole hoolimata oma eraldiseisvast toidupunktist juurde võtnud, nii et käisime temaga veel igaks juhuks arsti juures. Vereanalüüs oli korras, st kõhnuse põhjuseks ei ole kilpnäärme- või neeruprobleemid. Need oleks olnud niiöelda lihtsad ja ravimite või toiduga korrigeeritavad põhjused. Järgmised variandid pole enam nii meeldivad ega tõenäoliselt ka mitte ravitavad, nii et otsustasime pea liiva alla pista ja mitte neid veel testida. Loodame, et kõhnumise põhjusena on lihtsalt ümbruskonna muutus ja stress uues majas ning osaliselt ka valed krõbuskid - Peemot on siiani söönud Light- ja seeniortoitu, aga kuna ta minuarust siin müttab palju rohkem ringi kui eelmises kodus (ruumi ju ka rohkem), siis võib-olla pole ta nendest tõesti piisavalt energiat saanud. Ja muid sümptomeid ju ei ole, kass on normaalne ja elujõuline, öösiti käib köögikappe kraapimas (mõelge, minu uued läikivad kapid, arvake kas sinna jäävad küünejäljed kenasti peale!) ja muidu ka nuhib tavapärase uudishimuga ringi.
Nii et nüüd meil on Peemotile Babycati krõbuskid. Kõrge energiasisaldusega ja kergesti seeditavad, kassipoegadele, rasedatele ja imetavatele kassidele mõeldud :) Eesmärk on saada kaalu juurde ja vähemalt praegu tunduvad need hästi maitsevat.

Laku muidugi ei tohi silmanurgastki mingeid juurdevõtmiskrõbunaid näha. Talle võtsime arsti juurest kaasa Weight Reduction krõbinaid, mis esimeste muljete kohaselt maitsevad umbes nagu riisikoogid inimestele - ehk siis mitte eriti hästi. Vaatame nüüd veel päev-paar, kas häda ajab härja kaevu ehk kas hakkab suure näljaga neid sööma või peab kogu paki tagasi viima ja teise maitsega sööki asemele tooma. Paast kuluks Lakule muidugi ära, aga kassid ei tohi liiga kiirelt alla võtta, sest võib välja kujuneda rasvunud maks.

Ja siis on muidugi veel Naukku, kes peab sööma täiesti normaalseid asju. Probleem on aga selles, et arg kass sööb tavaliselt ainult Lakuga samal ajal, samast kausist. Nüüd kui Laku on oma dieedikrõbunatega eraldi toas, ei julge Naukku sööma minna ja arvab, et see on jälle mingi meie uus meetod talle ussirohtu sisse sööta või arstile viia vms. Täna on ta juba julgemaks muutunud, eks muidugi kõht tühi ka. Ja parima tulemuse saavutab Naukkuga nii, et viskan talle ükshaaval krõbuskeid ja tema, suur jahimees, püüab need kinni ja sööb ära.

Süsteem on hetkel selline, et paaritunniste vahedega saavad kõik omad toidud nina ette ja Laku veel eraldi toas, sest muidu ta oleks nagu viis kopikat teiste toidu kallal. Ma loodan, et need suslikud harjuvad kähku oma uute toitudega, sest varsti oleme me mõlemad jälle tööl ja ei saa neid koguaeg toidukausiga poputada. Siis on hommikul ärgates üks söögisessioon, töölt tulles teine, võib-olla vahepeal veel üks ja enne magamaminekut viimane.

Talveheietused

Jõulud on möödas, aga puhkus veel mitte. Mõnus on päevasel ajal kodus olla ja paar tunnikestki looduslikku valgust nautida. Ja muidugi hea on ka see, et mul on nüüd olnud aega uurida meie linnulaua külalisi. Nimelt paaril-kolmel päeval on kohale lennanud haruldasem lind hallpea-rähn. Kordagi ma pole teda söömas näinud, käib lihtsalt linnulaua kõrval olevatel puudel hetkeks istumas. Ühel päeval oli neid hallpea-rähne lausa kaks. Mul pilti kahjuks veel ei ole, aga siit lehelt võib huvi korral uurida, milline just see rähn välja näeb.

Põhikülalisteks on ikka rasvatihased ja sinitihased, mõni musttihane ka vahel. Tavalisi varblasi pole näinud, aga põldvarblased tulevad kohati väikeste rühmadena maiustama. Harakad muidugi ja üks musträstas astuvad ka vahel läbi. Kummaline on see, et ühtegi oravat pole ma siin näinud, üheks põhjuseks võib olla ka väga hea käbiaasta - oravatel kõhud täis, pole vaja lindude toitu näppamas käia.

Paar pildikest ka viimaselt jõulupühalt, külma oli hommikul vist lähemale -20 ja öösel oli jälle lund tuisanud.

See punane hütt funktsioneerib hetkel küttepuude laona, ehk siis sinna peab lumehangede vahelt teerada puhtana hoidma:



Lumised kuused on ilusad:



 Majaesine, lumekoristus on veel üsna pooleli:





Trenn lumega:



Sõidutee ja naabri vana saun:



Põllumaastik lumekoristustraktori jälgedega:





Meie majake:

Kaks pilti

Tänane päikeseloojang oli äge, värvid muutusid helekollasest oranžiks. Tõmbasin kiirelt kummikud jalga, dressipluusi kapuutsi pähe ja hüppasin hetkeks kaameraga õue. Vaade maja tagant:



Ja teises suunas. Sinine hetk ja kuupaiste:



Pildil on muide meie garaaž, mis on koheva maani ulatuva lumevaiba peale saanud.

Saagu valgus

Täna magasin kümneni, nautisin hommikust kohvi ja imetlesin köögiaknast avanevat vaadet. Päike piilus pilvede vahelt, taevas oli kergelt roosakas ja karges pakases paistis lumine põllumaastik nii vaikse ja rahulikuna. Ümisesin mõtteis "on lumme uppund metsasalud, vaiksed taliteed" ja pugesin tagasi teki alla lehte lugema. PUHKUS!

Talvine pööripäev oli eile ehk siis nüüd läheb kõik ainult ülesmäge ja valgust tuleb aina juurde!

Kasside lõunauinak

Laku ja Naukku ei põõna enam kuigi tihti kõrvuti. Aga vahel võib siiski sellist pilti näha ja loomulikult tuleb see kohe kaamerasilma läbi jäädvustada.





Vahepeal kerge grooming:



Nüüd nad märkasid, et mingi tüüp topib objektiivi liiga lähedale:



Sa ei paku meile huvi:



Ja uni võib jätkuda...

Lumesajus

Lund muudkui sajab ja sajab. Meelde tulevad laulusõnad "Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud," sest just selline vaade avaneb köögiaknast. Üle põllu olevaid maju polnud päeval vaat et nähagi. Teisel pool maja võitlesid tihased reipalt tuisuga ja üritasid toidupunktis kõhtu täita, sitked linnukesed!
Eelmisel nädalavahetusel käisid meil ka bambid külas. Kaks metskitse tulid tagaõuele, sõid heina ja näkitsesid lume alt mustikavarsi. Ja peagi kalpsasid kõrgete hüpetega metsa suunas, sest piki teed lähenes perenaine koeraga.

Õnneks lumevangi pole me veel jäänud. Akil on varsti küll lumekoristusest siiber, sest ta on pidanud tundide kaupa väljas üksi möllama. Mina pole aidanud, sest olen vist juba kuu aega tõbine olnud, mingisuguse imepika gripi küüsis. Sellist köha pole mul viimased kümme aastat olnud. Käisin lausa arsti juures, aga tulin sama targalt tagasi - viiruslik gripp, tuleb lihtsalt oodata, et üle läheks. No kaua võib oodata!!

Jõuluaskeldused hakkavad valmis saama, postkaardid on kirjutatud ja osa kinkidest pakitud. Jõuluteemalisi dekoratsioone on sel aastal vaid minimaalselt, sest mul pole ruumi nende jaoks :) Kööki olen siiski kaks asja ära mahutanud:

Selle:



Ja ühe kapiukse külge need :)




Lõpetuseks üks illustratsioon. It's funny cause it's true.
Pilt on siit.

Motivatsioonipostitus

Ma alles nüüd taipasin, et ei ole siia majast praktiliselt üldse pilte pannud. Suvel käisin kaameraga toad läbi ja klõpsisin "Enne remonti" pilte. Suurimad muutused selle ajaga võrreldes on see, et kaos on suurenenud :D Mis sest, et piltide peal oleme just kolinud ja kraami vedeleb kõikvõimalikes kohtades. Ärge pange pahaks eks, mul lihtsalt ei ole kohta, kuhu need asjad panna.

See on ülemise korruse väike magamistuba, praegu kasutuses elutoana (ja vaadake kus Naukku istub):



Teisest suunast ka:



Praegu on kapp lahti monteeritud ja selle asemel on allkorrusele minevad ventilatsioonitorud ja elektrijuhtmed. Ning vana köögilaud, mis ootab prügimäele minekut.
Ma ei pea vist mainima, et tapeedi vahetame ära :)

Ülemise korruse esik:


Jälgige seda mõnusat retrolampi muide! Ma juba mõtlesin, et tahaks selle alles jätta ja sellele mingi sobiva koha leida, aga siiani pole välja mõelnud, et mis tuppa ma sellise kaheksakümnendate looki teeks.
Pildi peal otse on uks väiksesse magamistuppa, selle kõrval vasakul suur magamistuba ning paremal köögiuks. Viimast enam ei ole, sest köök jääb igast suunast avatuks.

Elutoast on vaade selline:



Ja tegelikult siin on ka muudatusi, katuselauad on ära võetud ning sein elutoa ja köögi vahel on jäädavalt haihtunud. Vasakut kätt paistab natuke wc sein, mille järgmiseks maha võtame. Kohe kui ma terveks saan!

Nii, see on alumise korruse tulevane "man cave", praegune ladu.



Siin on veel kõik kolimiskastid ja -kotid ja mööblitükid laiali.

Ja see on katlaruum, ehk siis tehniline ruum. Siin on veemahuti ja boiler ja tulevikus tõenäoliselt osa aia- ja õuekraamist, mis garaaži ei mahu.



Magamistoast ja köögist on varemgi pilte olnud, siia neid enam toppima ei hakanud. Puudu on veel pildid vannitubadest ja saunast, kaminatoast, garderoobist, esikust ning minu suurepärasest pesutoast. Või mismoodi kutsutakse seda ruumi, kus on pesumasin, koristusvahendid ja kus pesu kuivab? Selline kodinhoitohuone ehk koduhooldustuba on minuarust suhteliselt soomelik värk, ma küll Eestis sellest enne kuulnud ei olnud. Aga mulle väga meeldib, äärmiselt mõistlik idee!

Mõnevõrra tööd on vaja teha, et majast päris meie nägu ja tegu elamine saaks, või mis? Ja et need kaosehunnikud oma koha leiaksid! Köök on esimene samm selles suunas ja ma olen sellega nii rahul. Muidugi vajab köök veel viimistlemist (põrand, tagasein, kardinad jne), aga peamine, et kõik funktsioneerib. Asjad on kappides, köögimasinad töötavad ning kaos on kadunud. Ma arvan, et lähen ja naudin seda köögivaadet ja keedan endale tassikese teed :D

Väga loodan, et kevadel oleme remondi osas väga tublid ja et varsti on elamine juba selles seisus, et saab külalisi kutsuda. Praegu lihtsalt pole teid kuhugi panna, kahjuks küll :) Ja sellepärast ongi see motivatsioonipostitus, ma šokeerin ennast nende piltidega, et remont kiiremalt sujuks :)

Jõulukuu algus

Eile olid meil firma pikkujoulud, traditsiooniline soome häppening. Kolleeg küsis seal, et kas ma olen väsinud, sest ma näen pisut selline välja. Taoline kommentaar on alati natuke masendav, sest kes meist ei tahaks jätkuvalt roosa ja reibas välja näha. Aga tuleb tõele näkku vaadata - kui kaks nädalat on kerge gripp küljes olnud ja ei näita paranemise märke, siis peaks ehk aja maha võtma.

Teine mitte-nii-hea-enesetunde märk oli eile see, et peale üht klaasi shampust hakkas ruum keerlema, mille peale mõtlesin, et ju siis pole sel korral vaja rohkem võtta. Tulin ka enne keskööd peolt tulema, et saaks magada :) Täielik granny eks! Aga nüüd peale tervet päeva logelemist tundub, et eluvaim hakkab tagasi tulema.

Olen panipaikadest kõik lambanahad ja lambavillased tekid välja kraaminud ja vedelen nende vahel diivanil. Küünlad ja jõulutuled põlevad, varsti võiks veel teed keeta ja piparkooke näkitseda. Mõnus :)

Ilusat jõulukuud kõigile!

Pühade ootus algas nüüd!

Uhhuu pühad, kus te olete? Mul on vaja vabu päevi, rohkem kui need hädised nädalavahetused pakuvad. Kuu aega on vaja veel kannatada. Ja siis kui jõulud tulevad, siis ma kõigepealt magan. Esimesed paar päeva võiks lihtsalt maha uneleda: kümme tundi järjest magada, natuke ehk vahelduseks lugeda ja siis jälle tukkuda.
Viimased paar nädalavahetust on laupäev just sellise tegevuse peale kulunud - unevõla kustutamiseks. Mitte et ma nüüd nädala sees erakordselt vähe magaks, lihtsalt unevajadus on keskmisest suurem.
Kui uned magatud, siis jõuab ka remonti teha. Ma tegelikult lausa ootan, et saaks jälle töösabast kinni ja remondipoolt edendatud.

Tööl on mul üks põnev projekt. Raske, aga huvitav. Koostööpartnerid, kellega on vahel keeruline ühist keelt leida - sest me lihtsalt teeme nii erinevaid asju, kuigi sihtmärk on sama. Aastalõpu kiired ja paar üleliigset ülesannet. Õnneks on olemas supermõnusad töökaaslased: ühelt võid alati abi küsida, aitab nõu ja jõuga, teine teeb oma olemuse ja huumoriga iga tööpäeva heaks, kolmas on mõtteguru, kes vajadusel kasutab tabavat sarkasmi, neljas on jutukas tuulepea, kelle stoorid alati naerma ajavad - isegi kui endal satub kehvem päev olema. On teisigi toredaid inimesi, kõiki ei jõua üles lugedagi.

Lõpetuseks räägin ühe kolleegi jutu edasi, see on selline hea tuju jutt. Algab kõik küll natuke dramaatiselt, nimelt lendas ühel pühapäeval kolleegi akna vastu pihlakamarju puginud siidisaba. Potsatas maha ja jäi sinna uimaselt vaaruma. Mu töökaaslane oli kõik loomakliinikud ja muud võimalikud kohad läbi helistanud, kuid keegi ei pakkunud abi. Lõpuks tabas ära, et Korkeasaari loomaaias on metsloomade "polikliinik" ja võttis kõne sinna. Tooge lind kohe siia, öeldi sealt - ja nii tehtigi, autole hääled sisse, lind õrnalt kingakarpi kuumaveepudeli kõrvale pakitud, et jahtumist vältida. Kohapeal juba oodati, väike patsient võeti vastu ja lubati teada anda, kuidas linnu käsi käib. Ja paar päeva pärast intsidenti tuligi kolleegile meil, kus teatati, et siidisaba oli peale väikest puhkust ja söömist jälle reipaks ja elujõuliseks muutunud ning vabaks lastud. Korkeasaarel olevat ka teisi siidisabade parvi, nii et tõenäoliselt on linnuke endale sealt seltsi leidnud.
Selle jutu peale tundsin suurt vajadust metsloomade polikliinikut toetada, mis sest, et tavaliselt olen kõiksuguste annetuste ja "osta Aafrikasse kits" -kingituste suhtes skeptiliselt meelestatud. Eks kindlasti oleks ka palju mõttekamaid toetust vajavaid kohti, ent seekord siis nii :)

Hibernatsioon

Kuna ma ei või igasse postitusse kirjutada, et "appi kuhu kõik see aeg kaob", siis ma ei olegi tükk aega midagi kirjutanud :)

Ega midagi öelda ka ei ole. Tundub, et talveunele võiks minna, sest kes see sellise pimedaga ikka ärkvel on. Tegelikult suure osa vabast ajast istungi sooja teki all ja loen. Blogisid, ajakirju, raamatuid. Mul on käsil (see on palju parem sõna kui pooleli :)) hetkel kaks raamatut, Daniel Kahnemani üllatav ja mõtlemapanev Thinking, Fast and Slow ning Caitlin Morani feministlik How To Be a Woman. Esimest soovitan soojalt kõigile, kes tegelevad andmeanalüüsi või statistikaga. Tegelikult ka kõigile teistele, sest raamat räägib loogika- või mõttevigadest, mida meie ajud teevad - jätkuvalt ja märkamatult.

Mõnusat pimedate õhtute veetmist - küll see kevad millalgi tuleb!

Pidu ja pillerkaar

Kõik küsivad, et kuidas remont edeneb. No loomulikult - mõni huvist ja mõni niisama viisakusest. Üks vähestest, kes midagi täpsemat ei küsi, on kolleeg, kel endal suur majaehitusprojekt seljataga. Tal on aimu sellest, et peale viiendat "ei edene absoluutselt/ midagi pole valmis/ ei viitsi teha / õhtuti on mul ka muud programmi kui remontida" vastust on endal juba suhteliselt süüdlaslik olek, et kuidas siis ei ole edenenud ja mismoodi ei ole aega - ikka ju leiaks aega, kui väga tahaks! Ja siis tuleb tõele näkku vaadata, et tegelikult ju ei taha ka :) Ma ikka pigem istuks diivanil ja surfaks netis kui teibiks seinu. Vahepeal tuleb teha selliseid äkkrünnakuid remondi kallale - kiirelt ja tõhusalt, et saaks jälle ausa inimese tundega diivanile maanduda.

Nädalavahetusel näiteks me ei remontinud nüüd üldse. Võtsime puhkuse ja lahendasime minu juubeli puhul kingituseks saadud kinkekaardi ära. Käisime Haikko mõisas laupäeva veetmas: sõime Porvoos lõunat, vedelesime Haikko spa-hotelli basseinides, nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja pikka und pehmes voodis. Mõnuuus.

Pidu ja pillerkaar kusjuures ei lõppenud sellega. Eile käisin kollegiga vaatamas Cirque du Soleili Michael Jackson Immortal Touri. Ahhetasin kogu etenduse aja - uskumatu! Võimas! Ei ole võimalik! Pakuti nii tantsu kui ka akrobaatikat, muidugi Jacksoni muusika saatel. Etendust on raske sõnadega kirjeldada. Äärmiselt mitmekülgne igatahes. Tantsijate meeletu professionaalsus ja täiuslikkuseni viimistletud etteasted. Loomulikult oli ka muusika ja lavashow peale mõeldud, kuidas siis muidu. Storyline kiskus vahel minu jaoks ehk tiba naiivseks kätte, aga sellest polnud hullu. Lõpetuseks tuli selline tunne, et ah krt kui ma oskaks ka niimoodi tantsida!

Youtubest leidsin ka mingi ameerikaliku kolme minuti kokkuvõtte showst, ei ole nagu päris, aga midagi ikka:

Ametlik veejoomisluba

Kaevuvee kvaliteedi testitulemused tulid hirmus kähku, ei läinud nädalatki. Ja tadaa - meie vesi on joogikõlblik!

Testiti umbes viiteteist asja, neist enamuse osas sai kaevuvesi tulemuse "hea" (skaalal hea - rahuldav - halb). Kolm näitu olid rahuldavad ja üks halb. Meie vesi on nimelt hägune, nagu ma olen siin ise ka kurtnud. Silmaga vaadates on ikka läbipaistev, mitte selline kollane nagu kunagi oli :D Aga seda tulemust pidi tõlgendama nii, et uued puurkaevud ongi pikalt hägused ja kuna muud parameetrid olid korras, siis probleemi ei peaks olema.

Aga nüüd on süda rahul vähemalt. Muidugi oleme juba mitu nädalat kaevuvett tarbinud, ja pole nagu hullu olnud, aga teaduslik paber on ikkagi lõplik kinnitus :)

Sõbrad tihased

Kui reedel olid lindude söögimajas esimesed harvad uudistajad, siis laupäeval läks juba päris tralliks kätte. Tihaste jõuk täitis aplalt kõhtusid.
Pühapäeva hommikul sain mahti kaameraga õue hiilida ja kuigi esialgu kadus suurem osa lindudest minu ilmumise peale ära, oli peale hetkelist vaikselt istumist põõsas jälle säutsumist ja lindude rabinat täis.

Liikidest on seni olnud peamiselt tihaseid näha, mõtlesin, et väike liigitutvustus ei teeks siinkohal paha :) Panen siia soome lugejatele mõeldes soomekeelsed nimed ka.

Sõber rasvatihane (talitiainen) on kindlasti kõigile tuttav:





Samasuguse kollase kõhuga, võib-olla mõõtudelt pisut väiksem on sinitihane (sinitiainen). Ära tuntav selgelt sinise pealae järgi. Minuarust on see õige armas linnuke, tal kulgeb ka vahva must triip üle silma.



Sellel isendil on sinine pealagi huvitavalt silmatriibuga "kokku kasvanud":



Tavaliselt on sinine mütsike ikkagi silmatriibust eraldi:



Pisut raskem on rasva- ja sinitihaste seast märgata musttihast (kuusitiainen), kes pisikese ja nobeda linnuna teeb kiireid sööste söögimajja ja paneb kähku minema. Mina ajan teda miskipärast tihti tavalise rasvatihasega segi, mis sest, et musttihane on päris selgelt väiksem ja sulestik pole kaugeltki nii kollane.





Neljas tihaseliik on põhjatihane (hömötiainen), mida on minuarust äärmiselt raske salutihasest (viitatiainen) eristada. Kuna Soomes salutihast kohtab harva, siis suure tõenäosusega on ka meie söögimaja külaliste näol tegemist ikkagi põhjatihastega.

Musta pealaega hele pallike, päris lihtne varemesitletud tihastest eristada:



Õngitseb siin peadpidi söögimajast seemneid:



Kätte sain!



Sellised linnukesed siis seekord. Ma jään huviga ootama, kes meie toidulauda veel talve jooksul külastavad.

Winter is coming

Gaah. Eelmisel nädalavahetusel Stockholmis nauditud puhkuse ja rahu tõime endaga kaasa. Ehk siis pole terve nädal mitte muhvigi kasulikku teinud. See tähendab mina ei ole, Aki ikka ühel õhtul vahetas virgalt talverehvid alla (väga ettenägelikult muidugi) ja täna koristas garaaži. Millegipärast auto pole sinna ammu enam sisse mahtunud. Muidugi oma rolli selles võivad mängida suverehvid, ventilatsioonikanalid, isolatsioonivillad ja teised kuussada asja, mis garaažis ruumi nõuavad. Rääkimata minu talvituvatest pelargooniatest. Need lillepotid sobivad garaaži miljööga kenasti kokku.

Mul oli reedel lausa vaba päev, plaanisin, et vähemalt siis ajan jalad alla ja teen midagi mõistlikku, näiteks hakkan elutoa seinu värvimiseks ette valmistama. Aga ei jõudnud midagi, terve päeva sõitsin autoga ringi: viisin veeproovid ära, käisin apteegis kassidele ussirohtu toomas, uurisin kangapoest köögikardinate hinda (muide uskumatult palju maksavad voldikkardinad ja rulood, pidin pikali kukkuma) ning üritasin endale riideid ja kingi leida (ei leidnud..).

Kuna talv on jõudsalt saabumas, siis meie kassid muutuvad üha soojalembesemaks. Laku istub leivaahju peal ja Naukku litsub end põrandal ahju vastu. Peemot nii väga soojast lugu ei pea, aga paar korda olen ka teda ahju peal maailma uurimas näinud.

Korrusmaja (pildistatud telefoniga, vabandage kehva kvaliteeti):


Laku passib (ja pahteldatud sein ootab remontijaid :)):


Panime muidugi lindudele ka esimest külmade ilmade puhul rootsi laua välja: kahes kohas on seemne- ja pähklisegu ning lisaks veel rasva. Milline sekeldamine läks kirsipõõsas lahti! Rasva- ja sinitihased olid hommikust õhtuni kohal ja nokkisid paremaid palu.

Naukku märkas ka mingil hetkel linnukesi:





Muide jälgige viimastel piltidel olevaid kardinaid, kas pole mitte minu stiil? :D Eks need tuleb ka millalgi välja vahetada, aga praegu las olla.

Kassidest rääkides, leidsin Peemotilt eile küljelt pehme mügariku. Kahe nädala pärast oleks tal nagunii vaktsineerimine olnud, aga läksime siiski täna igaks juhuks kassi arstile näitama. Arsti sõnul on tõenäoliselt tegemist rasvamügarikuga ja sellega midagi ette ei võetagi. Täpsemalt saab teada kui arst täna võetud proove uurib. Ja siis arst küsis, et kas Peemot on alati nii kõhn olnud. No ma olen nagu vaadanud, et silitades on kondid tunda ja et ta nagu on pisut saledam kui varem, aga pole üldse aru saanud, et ta kuidagi erakordselt kõhn oleks. Müttab muudkui treppe pidi üles ja alla, ma kuidagi mõtlesin, et selle tõttu on tal õlanukid endisest suuremad. Häbilugu küll, Laku sööb ju kõigi teiste toidud ära ja rasvub täiega, ja Peemot kõhnub. Mul oli väga piinlik seal arsti juures. Olime nagunii paar päeva tagasi Peemotile toidu allkorrusele pannud, peamiselt seetõttu, et Laku on megamassiivne ja peab söömisega piiri pidama. Nüüd paistab, et ka Peemotile on isiklikust toidukohast kasu. Ostsime talle kohe oma krõbuskeid, mitte sellist light-versiooni, mida seni oleme Laku ületu mugimise tõttu kõigile söötnud.
Kuu aja pärast lubasime Peemotit uuesti kaaluda ja selleks ajaks talle rasvavoodrit varuda. Loodan, et ta pole väga nälga kannatanud. Ta pole ju ka väga innukas sööja, natuke mugib ja siis läheb jälle ümbruskonda uurima. Kevadel tuleb kümme aastat täis, loodetavasti on veel teised samapalju ees.