Taevaskoja ja Kiidjärve

Eesti tripi alguses veetsime pisut aega Tallinnas, ent peagi laadisime Citroëni taas kompse täis ja kimasime Lõuna-Eestisse Sõmerpalu lähedale venna suvekoju. Mõtteis mõlkus mul grillimine (muide miks Soomest ei saa selliseid šašlõkiämbreid..?) ning muidugi ülesvõtted Eestimaa loodusest. Ja mõlemat sai ka tehtud!

Grillimisest mul pilte ei ole, küll aga ümbritsevatest põldudest, metsadest ja taevast.
Vili küpseb:


Kuu põllu kohal:


Õhtused värvid:






Ja ritsikaid, neid oli palju! Meeletu siristamine käis teeservas. Suured ponksid lauluritsikad jäid rohukõrte täpsemal vaatlemisel kenasti silma.



Järgmisel päeval tegime väljasõidu ümbruskonda. Aki tahtis Taevaskojas käia ja mul selle vastu muidugi midagi polnud. Kaardilt vaatasin järele, et sealsamas kõrval on ka Kiidjärve matkaradade keskus, kus esmapilgul näis palju põnevat olevat.

Taevaskojas olime minu üllatuseks ainsad välismaa numbrimärgiga parkijad. Mul on hea meel, et siseturism on täies jõus ja peetakse lugu meie looduskaunitest kohtadest, ent siiski, mitte ühtegi välisturisti? Ma ei tea, kas see annab alust arvata, et massiivne osa Eestimaaga tutvujaid jääb ikka veel ainult Raekoja platsile õlut jooma või heal juhul jõuab Pärnu randa. Muidugi võib olla ka nii, et eestlaste arvates kaunid liivapaljandid ja põnevad Viimse Reliikvia tegevuspaigad pole laiema publiku arvates kuigi atraktiivsed. Või siis sattusime lihtsalt valel hetkel numbrimärke uurima :)

Aga tuttavad liivapaljandid, Ahja jõgi ja salapärased allikad ootasid meid ees. Matkaraja läbimisele andis lisavürtsi jääkosklapere - üheksa juba üsna suurt poega ema valvsa pilgu all. Esmalt nägime neid matkaraja alguses oleva kose juures sukeldumas ja triivimas. Valgust oli seal fotosessiooniks vähevõitu, ent meie õnneks otsustas linnupere mööda Ahja jõge meiega "kaasa rännata" - kohtusime nendega nii Emalätte juures kui ka tagasiteel vaiksemas jõekäärus.



Emalätte külm ja maitsetu (ehk teisisõnu hea maitsega - mitte mingit kõrvalmaitset!) vesi:




Ja liivapaljandi proportsioone on näha sellel pildil, tibatillukesed inimesed askeldavad vees ringi:


Jääkoskel Emalätte lähedal suplemas:


Vesi on nii madal ja läbipaistev, et lausa linnu vee all olev nokk on näha:


Ja kerge grooming:


Läbi metsa tagasiteel kohtasime kosklaid veel rahulikult kivil päikest võtmas. Emalind tiirutas lähedal ja jälgis ümbruskonda.





Ühel hetkel kostus ilmselt liigset müra või inimeste hääli ja juba andiski emalind mõne prääksatusega poegadele märku, et nüüd on minek! Rahulikult end sirutades potsatasid pojad ükshaaval kivilt vette, et emale järgneda.









Ja veel viimasedki sirutavad end:


Ja läinud nad ongi:


Aeg oli ka meil lahkuda ja järgmine sihtkoht ette võtta. Kaugele polnud vaja minna, Kiidjärve RMK looduskeskus oli vaid kolme kilomeetri kaugusel. Kuna sealt algab mitmeid matkaradu, läksime looduskeskusse radade kaardi järele. Selle ka saime, ent ma ei tea, kas mina olen nii juhm või olid radade algpunktid tõesti keeruliselt kaardile märgitud, sest üles me neid ei leidnud. Või täpsemalt võttes ei läinud isegi otsima, sest need asetsesid suhteliselt ebatäpsel kaardil lihtsalt suurte numbripallikestena. Õnneks (või nii me sel hetkel arvasime), algas looduskeskusest üle tee kohe üks õpperadadest. Mõtlesime, et võtame vähemalt selle ette ja loodetavasti jõuame sealtkaudu ka Hatiku koprarajale, sest nii lubati raja alguses oleval kaardil. Ütleme kohe ära, et ka seda me ei leidnud. Ilmselt ei jalutanud me piisavalt kaugele, sest metsas algas meeletu sääserünnak, mida üle keha piserdatud OFF mitte üldse tagasi ei hoidnud.

Kuna esialgne "jalutame tempokalt ja tapame need mõned sääsed lihtsalt laksuga ära, mis see ühele tublile metsamatkajale ikka teeb" -plaan vahetus mingil hetkel "issand neid on nii palju ja hammustavad valusasti ja ronivad juustesse ka!" -tegelikkuse vastu, tuli meil ikkagi suhteliselt käbedal sammul metsast väljuda ja tagasi autosse ronida.

Teise suhteliselt samasuguse katse tegime mõni kilomeeter edasi Valgesool. Seal on rabas umbes 1,5 kilomeetrine rada ja raja alguses veel kõrge vaatetorn.

Vaade rabale:


Iseenesest tornis oli tuuline ja mõnus ja rabas ka eriti mutukaid ei olnud. See-eest juhtusime kokku ühe vanamehega, kes uuris meilt, kuidas Eestimaa loodus meeldib ja kritiseeris praegust looduse risustamist. Lõpetuseks küsis, et kas loodame rabas põtra ka näha. Ei lootnud.
Tagasiteel viis rada metsa vahele, kus lisaks sääskedele oli tigedaid sipelgaid! Võib-olla nad muidu polekski tigedad olnud, aga mõned neist ronisid mulle tenniste sisse ja kui ma neid seal kõndides muljusin, siis muidugi hammustasid vastu.

Kuna metsarajad olid end selleks päevaks ammendanud, sõitsime Põlvasse kõhtu täitma. Põlva fast food maitses kohaliku muusikakooli ees pargis päris hea. Päeva lõpuks sõitsime veel Rõugest läbi ja naasime siis ööbimiskohta grillima ja järgmise päeva reisi planeerima.