Taevaskoja ja Kiidjärve

Eesti tripi alguses veetsime pisut aega Tallinnas, ent peagi laadisime Citroëni taas kompse täis ja kimasime Lõuna-Eestisse Sõmerpalu lähedale venna suvekoju. Mõtteis mõlkus mul grillimine (muide miks Soomest ei saa selliseid šašlõkiämbreid..?) ning muidugi ülesvõtted Eestimaa loodusest. Ja mõlemat sai ka tehtud!

Grillimisest mul pilte ei ole, küll aga ümbritsevatest põldudest, metsadest ja taevast.
Vili küpseb:


Kuu põllu kohal:


Õhtused värvid:






Ja ritsikaid, neid oli palju! Meeletu siristamine käis teeservas. Suured ponksid lauluritsikad jäid rohukõrte täpsemal vaatlemisel kenasti silma.



Järgmisel päeval tegime väljasõidu ümbruskonda. Aki tahtis Taevaskojas käia ja mul selle vastu muidugi midagi polnud. Kaardilt vaatasin järele, et sealsamas kõrval on ka Kiidjärve matkaradade keskus, kus esmapilgul näis palju põnevat olevat.

Taevaskojas olime minu üllatuseks ainsad välismaa numbrimärgiga parkijad. Mul on hea meel, et siseturism on täies jõus ja peetakse lugu meie looduskaunitest kohtadest, ent siiski, mitte ühtegi välisturisti? Ma ei tea, kas see annab alust arvata, et massiivne osa Eestimaaga tutvujaid jääb ikka veel ainult Raekoja platsile õlut jooma või heal juhul jõuab Pärnu randa. Muidugi võib olla ka nii, et eestlaste arvates kaunid liivapaljandid ja põnevad Viimse Reliikvia tegevuspaigad pole laiema publiku arvates kuigi atraktiivsed. Või siis sattusime lihtsalt valel hetkel numbrimärke uurima :)

Aga tuttavad liivapaljandid, Ahja jõgi ja salapärased allikad ootasid meid ees. Matkaraja läbimisele andis lisavürtsi jääkosklapere - üheksa juba üsna suurt poega ema valvsa pilgu all. Esmalt nägime neid matkaraja alguses oleva kose juures sukeldumas ja triivimas. Valgust oli seal fotosessiooniks vähevõitu, ent meie õnneks otsustas linnupere mööda Ahja jõge meiega "kaasa rännata" - kohtusime nendega nii Emalätte juures kui ka tagasiteel vaiksemas jõekäärus.



Emalätte külm ja maitsetu (ehk teisisõnu hea maitsega - mitte mingit kõrvalmaitset!) vesi:




Ja liivapaljandi proportsioone on näha sellel pildil, tibatillukesed inimesed askeldavad vees ringi:


Jääkoskel Emalätte lähedal suplemas:


Vesi on nii madal ja läbipaistev, et lausa linnu vee all olev nokk on näha:


Ja kerge grooming:


Läbi metsa tagasiteel kohtasime kosklaid veel rahulikult kivil päikest võtmas. Emalind tiirutas lähedal ja jälgis ümbruskonda.





Ühel hetkel kostus ilmselt liigset müra või inimeste hääli ja juba andiski emalind mõne prääksatusega poegadele märku, et nüüd on minek! Rahulikult end sirutades potsatasid pojad ükshaaval kivilt vette, et emale järgneda.









Ja veel viimasedki sirutavad end:


Ja läinud nad ongi:


Aeg oli ka meil lahkuda ja järgmine sihtkoht ette võtta. Kaugele polnud vaja minna, Kiidjärve RMK looduskeskus oli vaid kolme kilomeetri kaugusel. Kuna sealt algab mitmeid matkaradu, läksime looduskeskusse radade kaardi järele. Selle ka saime, ent ma ei tea, kas mina olen nii juhm või olid radade algpunktid tõesti keeruliselt kaardile märgitud, sest üles me neid ei leidnud. Või täpsemalt võttes ei läinud isegi otsima, sest need asetsesid suhteliselt ebatäpsel kaardil lihtsalt suurte numbripallikestena. Õnneks (või nii me sel hetkel arvasime), algas looduskeskusest üle tee kohe üks õpperadadest. Mõtlesime, et võtame vähemalt selle ette ja loodetavasti jõuame sealtkaudu ka Hatiku koprarajale, sest nii lubati raja alguses oleval kaardil. Ütleme kohe ära, et ka seda me ei leidnud. Ilmselt ei jalutanud me piisavalt kaugele, sest metsas algas meeletu sääserünnak, mida üle keha piserdatud OFF mitte üldse tagasi ei hoidnud.

Kuna esialgne "jalutame tempokalt ja tapame need mõned sääsed lihtsalt laksuga ära, mis see ühele tublile metsamatkajale ikka teeb" -plaan vahetus mingil hetkel "issand neid on nii palju ja hammustavad valusasti ja ronivad juustesse ka!" -tegelikkuse vastu, tuli meil ikkagi suhteliselt käbedal sammul metsast väljuda ja tagasi autosse ronida.

Teise suhteliselt samasuguse katse tegime mõni kilomeeter edasi Valgesool. Seal on rabas umbes 1,5 kilomeetrine rada ja raja alguses veel kõrge vaatetorn.

Vaade rabale:


Iseenesest tornis oli tuuline ja mõnus ja rabas ka eriti mutukaid ei olnud. See-eest juhtusime kokku ühe vanamehega, kes uuris meilt, kuidas Eestimaa loodus meeldib ja kritiseeris praegust looduse risustamist. Lõpetuseks küsis, et kas loodame rabas põtra ka näha. Ei lootnud.
Tagasiteel viis rada metsa vahele, kus lisaks sääskedele oli tigedaid sipelgaid! Võib-olla nad muidu polekski tigedad olnud, aga mõned neist ronisid mulle tenniste sisse ja kui ma neid seal kõndides muljusin, siis muidugi hammustasid vastu.

Kuna metsarajad olid end selleks päevaks ammendanud, sõitsime Põlvasse kõhtu täitma. Põlva fast food maitses kohaliku muusikakooli ees pargis päris hea. Päeva lõpuks sõitsime veel Rõugest läbi ja naasime siis ööbimiskohta grillima ja järgmise päeva reisi planeerima.

Eestist tagasi

Tagasi kodus peale mõnusat nädalat Eestis! Selle aja sisse mahtusid veinitamised ja maailma asjade arutamised sõpradega, grillimised sugulastega, Lõuna-Eesti vaatamisväärsused (Taevaskoja, Kiidjärve, Piusa, Sangaste, Otepää, Põlva, Räpina jne), mõned hetked raamatute lugemiseks, äärmiselt äge Roxette'i kontsert ja muidugi palju pildistamist! Täna mõtlesingi veeta mõnusa koduse päeva, töödelda natuke reisipilte ja toksida blogipostitust. Pisut võiks ka aias kõpitseda ja pesu pesta; ja tegelikult pesumasin juba undabki.

Sooja ilma jagub veel vähemalt puhkuse lõpuni, sellest tahaks ka viimast võtta. Võib-olla veel mõni väljasõit näiteks Porkkalasse? Lähipäevadeks lubatakse ka "troopilisi öid", või nii neid vähemalt soome ajakirjandus kutsub. Tegemist siis ööga, mil temperatuur ei lasku alla 20 kraadi. See oleks päris ideaalne hetk mere ääres päikeseloojangu jälgimiseks.

Raasepori linnus

Hankost Helsingi poole tagasi sõites otsustasime sisse põigata ka Raasepori linnuse juurde. Kogemata kombel sattusime kohale täpselt kolmeks, mil algas tasuta linnuseekskursioon (või noh, kuidas võtta - linnusesse sissepääsu eest pidi paar euri välja käima), kuhu nii meid kui ka minut varem saabunud paarikest aktiivselt värvati. Miks mitte minna, eriti kui lubati, et tuur pole üleliia pikk, sest giidil on eelmise päeva suveteatri avamispidustustest suur kassiahastus.

Linnuse varemed näevad välja sellised:



Linnus (või vähemalt esialgne variant sellest) ehitati 14. sajandil saarele. Sajandite jooksul on maapind tõusnud ja linnust ümbritsevast mereveest pole tuhkagi järel.

Selline kaljune saar oli kunagi:


Linnuse peamine otstarve oli mitte niiväga sõjaline, vaid kaubanduslik - et lahe lõunapoolel asuvale Revalile mingisugust konkurentsi pakkuda. Aastate jooksul laiendati linnust mõnevõrra ja lisati ka kõrgust, millest giidi sõnade järgi pole enam ülemisi korruseid järel. Ümmarguse torni ehitamiseks oli "välismaalastest" tööjõudu palgatud. Tõenäoliselt olid need sakslased, sest neil olevat sellal olnud linnusearhitektuurist enim kogemust.

Ümmargune torn:


Kuna 16. sajandil kaotas Raasepori oma tähtsust, hüljati linnus u. 1550 ja peale seda seisis see tühjana üle 300 aasta. Kohalik muinsuskaitse võttis siis linnuse oma tiiva alla ja on teostanud mitmeid restaureerimistöid. Kuna keegi täpselt ei tea, milline linnus on tegelikult välja näinud, ei või seda ka täielikult restaureerida.

Pilt linnuse seest:


Giid rääkis huvitavaid jutte linnuse ajaloost, muuhulgas seda, et linnuses pidi olema korralik pruulikoda. Nimelt linnuse sõduritele oli päevane taks kaheksa liitrit õlut ja linnuses töötavatele naistele 6 liitrit. Õlle alkoholisisaldus ei olnud siiski ilmselt tänasega võrreldav.

Raasepori linnusevaremed on koos ekskursiooniga täitsa põnevad, ent ilma lisateabeta jääks külastus tõenäoliselt 5-10 minuti piiresse. Linnuse siseruumidest nimelt ei ole kuigi palju järel ja ka väljastpoolt on tegemist suhteliselt väikese linnusega (st kui võrrelda näiteks Edinburghi või Stirlingi linnustega ;), aga ka näiteks Kuressaare vastava ehitisega). Siiski, iga aasta juulis korraldatakse linnuseõuel keskaegsed päevad ning kohe linnuse kõrval on ka Raasepori suveteater (kus ilmselt on vaid rootsikeelseid etendusi). Praegu netist loen ka seda, et lähedal paikneb 18. sajandi puukirik ja muud huvitavat, nii et sellise mõnuse suvise sihtkohana läheb arvesse küll, kui muidu ka Raasepori suunal liikvel olla.

Lisainfot leiab leheküljelt http://www.raseborg.org/slott/fin/, kust ka suur osa selle postituse tekstist on pärit.

Raamatutest: Audrey Niffeneggeri The Time Traveler's Wife

Pisut enne puhkuse algust tellisin play.com-ist kaks soovituste ja arvustuste kohaselt eriti head raamatut. Teist, George R.R. Martini A Game of Thronesi pole veel jõudnud alustada, ent pealkirjas mainitud Time Traveler's Wife'i lõpetasin just hetk tagasi.

Ilmselt olid mu ootused raamatu suhtes väga kõrged. Olen internetis suhteliselt tihti selle raamatu arvustuste peale sattunud ja need kõik on olnud suhteliselt kiitvad - kaasahaarav, tundeline raamat. Kaasahaarav - tõesti. Meeleldi lugesin raamatu teksti, milles said kordamööda said sõna peategelased Clare ja Henry. Henry on loomulikult see ajarändur ja Clare tema naine. Idee on huvitav - Henryl on kaasasündinud geneetiline viga, mille tõttu ta ajas edasi-tagasi hüpleb. Ja mitte eriti mõnusalt, vaid nagu Henry ise ütleb "this is going to kill me". Ajas siirdumine tähendab nimelt suvalistesse kohtadesse alasti maandumist ning nõuab suhteliselt häid ellujäämisoskusi, muuhulgas jooksmist, varastamist, lukkude lahtimuukimist, valetamist ja vahel ka peksmist. Aga Henry elus on tema suur armastus Clare, ning üsna tihti tähendab ajas siirdumine ka erinevas vanuses Clare'i juurde minemist. Täpsemalt ei tasu selle ajarändamise üle pead vaevata, sest see ei ole peamine teema. Lihtsalt üks igavesti võimatu asi Clare'i ja Henry suhtes.

Tegemist on siis tegelikult armastusromaaniga. Miskipärast mul oli osaline ettekujutus, et siin on ka sci-fi või fantaasiaga pistmist, aga no see on lihtsalt kõrvalliin. Eriti raamatu lõpus läks pisarakiskujaks lahti ja ausalt öeldes mind see häiris. Et nagu terve hea raamat kirjutatud, aga lõppu on pidanud siis lehekülgede kaupa mingit igatsemise jura panema? Kuidagi nagu ootasin sellest ajarändamisest mingit põnevat püanti. Aga nagu juba öeldud sai, minu oletus raamatu peateema kohta oli alguses vale (kusjuures ei saa aru, miks ma selle peale üldse tulin?) ja tegemist oli ehtsa suhte- ja armastusraamatuga. Nii et sellest tulenes muidugi ka selline lõpp.

Ja kuigi raamat oli kaasahaarav, siis mitte nii kaasahaarav, et ei raatsiks seda käest panna ja midagi muud vahelduseks teha. Teisalt andis raamat ka mõtteainet ja niiöelda teatud perspektiivi - hetked ei ole püsivad ja neid ei saa enam tagasi. Kui just ajaränduri "võimeid" ei ole.

Hanko regatt

Reedel tegime peale Fiskarsit järjekordse päevatripi lääne poole, suunaks seekord Soome lõunapoolseim linn - Hanko. Varem olime Hangos käinud vaid septembrikuus, mil linn oli absoluutselt hall ja väljasurnud. Sel korral aga olime targemad, valisime külastuspäevaks päikeselise suvepäeva ja kõigele lisaks ka Hanko regati esimese päeva.

Sõiduks kulub Helsingi kandist Hankosse umbes kaks tundi, kestus oleneb muidugi tiba ka stardipunktist. Linnakesse sisenedes on esiteks näha nelja massiivset tuulegeneraatorit ning mitmeid vastutulevaid rekkasid. Hangos on nimelt Soome suuruselt viies sadam ning linnapildi põhjal võiks väita, et ka üpris palju tööstust.

Aga kui räsitud ja väsinud sadama-alast mööda saanud, saabume Hanko kenasse rannaäärsesse kesklinna. Esimesed vaated on künkal asuvale kirikule ja punasele vesitornile (mis küll enam-vähem igast suunast kätte paistab).





Rannapromenaadi mööda jalutades tuleb täielik Pärnu déjà vu - rannapark, männid, puuvillad, liivarand. Vaid mõned kaljunukid annavad märku sellest, et oleme siiski Soomes. Hanko oli 20. sajandi alguses samuti vilgas sanatooriumilinn, kus rikkad venelased suvepuhkust veetsid.





Pisut uuemat sorti ehitis:






Edasi jalutades jõuame Hanko Casino juurde, kus asub muide ka maitsev sushirestoran Hanko Sushi.



Edasi viib teerada rannakaljudele, kus näiteks linnuhuvilised võivad veelinde jälgida (mida me muidugi aktiivselt tegime).

Valgepõsk-lagled janu kustutamas:


Jääkosklaema ees..


.. ja pojad järel


Hahk tibudega:


Naerukajakas


Ja muidugi paistab ka kaljudelt ära veetorn:


Samuti võisime jälgida regatiks valmistumist ja ilmselt treeningsõite. 49er-klassis oli ka üks Eesti osaleja!





Järgmiseks suundusimegi tagasi Regatta-hotelli poole ja täpsemalt võistlusi uurima. Hotell ise on küll hetkel remondis.
Tuul oli rannas tugev ja tundus, et mõnele osalejale ei toonud see head. Mitmed purjekad lihtsalt läksid ümber. Nagu näiteks see (pildil on nad muidugi juba randa ujunud ja purjeka ümber keeranud):



Võistlusest me kahjuks matsu välja ei jaganud. Minuarust võistlejad tiirutasid igaüks oma marsruuti pidi ja ümber erinevate poide.







Peale võistlust rannas:


Järgmised klassid jätkasid võistlust, aga meie otsustasime käia veel vesitorni lähemalt uurimas. Teel künkale märkasin ühes õues äärmiselt nummit punast põrnikat:



Aga vesitorn juba paistiski:






Teatud aegadel pääseb paari euro eest ka torni sisse ja ülesse vaateplatvormile. Miskipärast olime meretuulest juba sedavõrd väsinud, et otsustasime ronimise vahele jätta. Selle asemel suundusime auto juurde, et kodu poole sõita. Minnes mõtlesime Hanko ja Pärnu elanike suhte üle. Mõlemad on nö suvelinnad, ent Pärnus on siiski ühtteist enamat kui pisike rannaäär. Aga tõepoolest elanike arv seletab seda - Pärnus on 44 000 ja Hankos alla 10 000 elaniku. Ikkagi üle neljakordne vahe. Võibolla on Hanko rohkem siiski Haapsaluga võrreldav? Kahjuks ei julge siinkohal eriti jõulisi paralleele tõmmata, sest Haapsalus olen olnud vaid mõnel põgusal visiidil. Üks asi on aga kindel - suvel tasub kindlasti Hangosse sisse põigata!

Koduteel põikasime veel ka Raasepori linnust vaatama, aga sellest juba omaette postituses.