Amsterdam, esimene päev

Maandusime Schipholi lennuväljale umbes poole üheteist paiku hommikul. Kohver käes, suundusime Amsterdami poole viivasse rongi. Kuna ka paar muud inimest oli mõelnud lihavõtteid Hollandis veeta (näiteks alati meeldivad Briti turistid..), siis oli rong inimesi puupüsti täis topitud. Samasugune masside liikumine tabas meid ka kesklinnas, kohe rongist maha astudes. Eelmisest Amsterdami reisist (umbes 7 aastat tagasi, kui õigesti arvutasin) oli mulle meelde jäänud rahulik ja sümpaatne linn - arvamus, mis Amsterdam Centraali ees peaaegu murenema hakkas. Kohad, kus viimati oli olnud tühja ruumi ja õhku, olid täis ehitustöömaid, inimesi, tsirkust ja leiba. Viimase suhtes ma päris ei valetagi, sest Dami väljakul oli tõepoolest Tivoli püsti.

Manööverdasime läbi inimrüsina oma kompsudega hotelli, mis asus muide väga keskses kohas, äsjanimetatud Dami väljaku vahetus läheduses. Kohe oli ka selge, et ilma suhtes pretensioone esitama ei pea - päike kuumutas ja sooja oligi lausa 25 kraadi ringis. Millegipärast koosnes meie reisivarustus muidugi ainult pikkadest pükstest ja kinnistest kingadest. Me ei lasknud end sellest väga häirida ja läksime linnale esimest tiiru tegema.

Esimese päeva pildisadu on võrdlemisi tagasihoidlik, ilmselt ei osanud läbi inimmasside häid vaatenurki võtta. Endale tundub, et viimastel päevadel sain märgatavalt paremaid võtteid. Aga siin mõned klõpsud päevast.

Kanalid, sillad ja viltused majad:


Kanalites olid endale elu- ja pesapaiga leidnud nii mõnedki linnud:


Jalutasime kõigepealt Rembrandti väljakule ja sealt Amsteli äärde. Amsteli jõgi on ainus looduslik veekogu Amsterdamis ja selle järgi on ka linn oma nime saanud.

Amsteli ääres:


Vaateid jõeäärsetelt kõrvatänavatelt:











Jalutasime piki Amsteli edasi ja peagi võtsime suuna Rijksmuseumi ja Vondelparki suunas. Esimesel päeval oli siiski plaanis need vahele jätta ja pigem niisama linnas jalutada. Niisiis pöördusime peagi kesklinna suunas tagasi ja kondasime kanalite ääres ringi.

Kassiaken:


Kasse muide oli linnas üldse hulgi. Kondasid rahulikult näiteks söögikohtades ringi, ka meie hotelli hommikusöögil lippas laudade vahel üks kiisu.

Kanalielanikud:


Lambamaja:


Päev sõudis aga vahepealsete söögi- ja kohvipauside toel jõudsasti õhtusse ja valmistusime vaimselt juba järgmiseks päevaks. Sest kui kujutate ette - ees ootab Keukenhof, Hollandi kuulus tulbipark ja sinna on minemas kaks kaameratega varustatud fotoharrastajat - siis võib see tähendada ainult sadu pilte ja äärmiselt väsinud jalgu. Ning pean lisama, hetkel ka äärmiselt raskeid valikuid, milliseid pilte alles jätta, milliseid blogis näidata jne. Loodan, et õhtul on veel jõudu ja kindlameelsust neid valikuid teha, nüüd aga ootab ees üks korralik aiatööpäev.

Tagasi

Lihavõtete ajal veetsime neli ilusat päeva Amsterdamis. Ilm oli super, iga päev kuskil 25 kraadi kandis sooja ja päikest. Tulbihooaeg oli käimas ja nendest on mul mitte vähe pilte, kuna käisime spetsiaalselt Keukenhofis lillede ilu imetlemas. Üldse istun hetkel umbes tuhande pildi otsas ja üritan mingist otsast nende käsitlemist alustada.

Tööl on muidu jälle palju uusi nägusid alustanud, mis toob ikka sellist mõnusat värskendust. Aga seekord on üks uutest töötajatest lausa kaasmaalane, mis on muidugi eriti vahva kokkusattumus. Võimaldab jälle igapäevast eesti keele praktiseerimist.

Aga nüüd siiski pikema jututa piltide kallale - ja kui neid pisut valmis saan vaadatud, siis tuleb ka täpsemat reisikirjeldust.

Kured tulnud, head ilmad?

Üks asi on kindel - kevad on käes. Lumi sulab, päikest piisab ja rändlinnud hakkavad saabuma. Õues säksutavad musträstad juba nii reipalt, et varsti võib ilmselt jälle panipaika nende pesa oodata.

Laupäeval võtsime taas ette retke Porkkalanniemi suunas. Teel nägime põllul mingisuguseid halle tompe, mida mõned huvilised juba tee äärest läbi binokli uurisid. Peatasime samuti auto kinni ja läbi kaamerasilma tompe uurides tuli välja, et tegemist on sookurgedega! Ausalt, ma pole kunagi varem päris oma silmaga sookurgesid näinud.





Mere äärde jõudmine oli sel korral juba tiba mugavam, ei pidanud igal teisel sammul läbi lume vajuma. Lund, lörtsi ja vett oli küll piisavalt, aga ennatlikult olin muidugi kummikud jalga tõmmanud ja probleemi polnud. Tegelikult korra vajusin küll puusani lumme, kuna ei aimanud, et mu all on lund täis sügav kaljulõhe..

Ja meri oli jääst vaba! Mingisuguseid jäätükikesi ujus ranna ääres veel ringi, aga kaugemal oli ainult sügavsinist vett. Ja suur hahaparv, mis kahjuks oli otsustanud nii kaugel meres loksuda, et neist mõistlikku pilti ei saanud.



>







Pisike sinitihane see-eest poseeris rõõmsalt.





Pildile jäi ka üks hoogne kajakas ja ...hunt!