Ma ei teagi, millest alustada. Jõulud möödas, aastavahetus ka läheneb meeletu kiirusega. Mul on juba mitu postituseideed, aga eks vaatab, millal ma nende kõikidega ühele poole jõuan.
Esiteks kingitustest. Olin jälle väga hea laps olnud, kuidagi palju sai neid pakke. Kõiki ei hakka siin üles lugema, aga päris mitme raamatu (ja ühe raamatukinkekaardi, mille ka kiirelt raamatuks realiseerisin) omanikuks sain küll. Kui nendele lisaks arvestada veel see lugemisvara, mis ma Tallinnast ostsin ja koorma-eeslina seljas laeva tassisin, siis mõnda aega nüüd kirjasõnast puudust ei tule.
Muide, märkusena iseendale: 1. Tallinnas olles ära osta palju raamatuid, eriti mitte raskeid. 2. Kui eelmise punktiga hakkama ei saa, siis võta ikka sadamasse takso, mitte ära ürita kraam seljas ja käes sinna jalutada. Eriti kui veel talv on ja kõik me teame, kuidas Tallinnas lumekoristusega lood. 3. Ära hakka check-inis nende automaatidega mässama, sinu valitud masin ei tööta nagunii. Ja selle kõrval asuvad automaadid prindivad muidugi rõõmsalt pileteid.
Aga raamatutest, neist kolm olen juba läbi töötanud. Maailman parhaat luontokuvat - Wildlife Photographer of the Year 2010 on nagu nimestki aru saada, aasta parimate looduspiltide raamat. Lisaks pildistamisele meeldib mulle ka hirmsasti ilusaid pilte vaadata. Need on inspiratsiooni ja ideede allikaks, kuigi muidugi kui tahad areneda, peaks ka ise kaamera jälle selga võtma ja välja müttama minema. Mul ei ole viimasel ajal seda aega või tahtmist üldse olnud. Tenerife piltide sorteerimine võttis ilmselt võhma täiesti välja.
Teine pühade ajal loetud raamat oli Hepoa Tallinnaan, Kaksi vuotta kirjeenvaihtajana. Autor Marjo Näkki on soome reporter, kes poolkogemata satub Tallinna korrespondendiks. Raamat algab krõbedate eelarvamustega Eestist ja eestlastest ja mulle ka tundub, et autor on tahtlikult vindi natuke üle keeranud. Noh teate küll, et kõik eesti mehed on kullavargad ja naised prostituudid. Raamatu käigus muidugi toon muutub päris kiirelt - ja lõpeb sellega, et autor otsustabki peale kahte aastat veelgi pikemaks ajaks Eestisse jääda. Jutt ise käib muide ka kohtumistest Eesti poliitikutega, nii näiteks Ansip kui ka Laar on saanud pikema iseloomustuse osaliseks. Raamatu lõpus on 26 tähtsat märkust eestlastest. Mulle meeldib neist isiklikult kõige rohkem number 22 - Eestlased ei ole õelad, see on sarkasm! Mulle nimelt tundub, et ma pean ise oma sarkasmi aeg-ajalt vaiksemaks keerama, et mitte päris kohatu olla.
Esimesel Tallinna-päeval ostsin ka Minu Ungari -raamatu, mille jõudsin reisi ajal läbi lugeda. Väga soe ja huvitav kirjeldus nii Budapestist, ungarlastest kui ka Ungari kaunist ja mitmepalgelisest loodusest. Igatahes tuli huvi jälle Budapesti külastada ja paprikapulbrit kokkamisel kasutada.
Homme on aastavahetus, läheme seda sõprade juurde veetma. Enne seda üritan blogis hakkama saada 2010 aasta ülevaatusega. Kui ma muidugi jälle ninapidi raamatutesse kinni ei jää ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar