Aktsioon Võsu

Ligi paarinädalasele Suurele Blogivaikusele tõmban täna kriipsu peale, aitab jamast eks. Tegelikult on mul olnud omaarust igati adekvaatne põhjus vaikimisele, nimelt erakordselt suur töökoorem. Esiteks polnud aega blogida, sest ma istusin õhtud ja nädalavahetused arvuti taga ja tegin tööd; teiseks ajud olid peale seda nii rullis, et miskit mõistlikku poleks nagunii välja tulnud; kolmandaks - millest mul olekski kirjutada olnud - excelitest ja powerpointidest, koosolekutest ja nõupidamistest? Nüüd on olukord tiba paremaks muutunud, sest lõpuks ometi tuli uus tiimikaaslane tööle ning ka ma ise olen teinud sisemise otsuse ületööd ära lõpetada. Neist ei ole tolku kellelegi, ajud ainult pehmenevad ja pikemas perspektiivis midagi mõistlikku välja ei tule. Kui ei jõua, siis ei jõua.

Vanu postitusi sirvides (jah, teen sellist asja, et loen vahel diagonaalis oma vanu tekste; tervitab Muhv, nõudmiseni) märkasin, et paar teemat on õhku rippuma jäänud - lühidalt küüslaugud ja põrand.

Küüslaugumarineerimistehasest oli juttu augustis ja nüüd olen ka tulemusi maitsta saanud. Produktid kõlbavad küll süüa, aga marinaad oleks võinud märgatavalt jõulisem olla. Nüüd on selline tunne, et sööd lihtsalt keedetud küüslauku õlis. Mõtlesin nii, et lasen neil veel mõnda aega marineeruda ja proovin siis uuesti.

Põrandavahetuse ja muu remondi tulemustest pole ma ka juttu teinud ega pilte üles riputanud. Häbilugu. Põrand on ammu olemas, seinad värvitud ning muud pisiasjad tehtud. Lõpptulemus sai vägagi asjalik, aga naasen teema juurde pikemalt siis, kui mul on paar pilti tõestusmaterjaliks tehtud ja olemas.

Aga see, millest ma võin kohe pikemalt rääkida, on nädalavahetuse tegemised. Alustan jutuga natuke kaugemalt. Internetiavarustes olen komistanud nii mõnegi huvitava blogi otsa ja mitut neist loen jätkuvalt veelgi. Üks sellistest blogidest on Suomalaisena Virossa. Blogi autor Tiina on kolinud Soomest Otepääle, kus ta koos mehe ja koeraga peab bed&breakfasti. Tiinaga olemegi tutvunud puhtalt blogimaailmas - mina olen tema postitusi kommenteerinud ja vastupidi. Korra oleme ka nende pool majutunud.
Aga Tiinal on nüüd uus projekt. Selle töönimi on Segasummasuvila. See on Võsul asuv suur villa, mis vajab kibedasti remondikätt (täpsemalt öeldes mitukümmet kätt). Sellisel puhul on muidugi mõistlik korraldada talgud - ja nii tehtigi. Meie Akiga mõtlesime, et ongi viimasel ajal liiga vähe remontimist olnud ehk siis olime kohe varmad nõuga ja jõuga abiks olema.

Mõeldud-tehtud ja nädalavahetusel ootas meid ees sügisene Võsu, mis küll sügisest hoolimata laupäeval talgulisi eriliselt mõnusa suviselt sooja ilmaga üllatas. Midagi me seal ka nokitsesime, peamiselt pesime seinu, teipisime ja värvisime. Samuti vehkisid teised talgulised korralikult tööd teha ja osad jätkasid veel siis, kui meie juba suuna tagasi kodu poole võtsime. "Tehtud!"-silti siiski projektile veel külge riputada ei saa, sest hirmus palju jäi ka tegemata - aga sellest ja kõigest muust võib kindlasti juba varsti lugeda Tiina blogist.

Meil oli igatahes vahva nädalavahetus - füüsiline töö ja uus ümbruskond oli vähemalt minu kontoritööst pehmeks läinud ajudele mõnus vaheldus. Öösel magasin nagu tukk, päeval tutvusin toredate inimestega. Kõige tipuks jõudsin pühapäeval veel Tallinnas enne laevaleminekut raaamtupoest läbi põigata ja paar uut objekti oma kollektsiooni hankida. Need olid Eesti Loodusfoto Aastaraamat oma tuntud headuses (vapustavaid pilte!) ning lisaks Minu Horvaatia, mis vähemalt esmatutvusel paistab olevat äärmiselt mõnus lugemine koos Horvaatia võimsa ja imekauni looduse kirjeldustega. Ja nüüd - uue hooga uude nädalasse!

Stockholm mu arm

Nüüd taas tagasi Stockholmi visiidi juurde. Täpsemalt selle esimese ehk nädalavahetuseni sõprade juures. Kohale viis meid Norwegian eriti taskukohase hinnaga, kuigi iga lisaliigutuse (kohver, istmekohtade broneerimine, söök-jook pardal) eest oleks pidanud maksma. Aga sellise 45-minutilise lennu ajal pole muidugi vahet, kas saad oma tassikese teed või mitte - elab ju ilma ka ilusti üle.

Ma olin meile laupäevaks kaks põnevat atraktsiooni välja vaadanud. Ma ei tea, kas ma ei ole Helsingi kultuurieluga lihtsalt kursis või siin tõesti pole selliseid põnevaid näitusi? Igatahes võtsime suuna kesklinna ja esiteks Skeppsholmeni saarele. Ilm oli meie poolel, hommikune jahedus sulas kiirelt päikesekiirte ees. Ja millised vaated meid ees ootasid - Stockholm on ikka ilus linn! Olen seal viimaste aastate jooksul küll mitu korda käinud, aga miskipärast pole olnud aega või võimalust kesklinnas kuningalossi ümbruses ringi jalutada ja vaateid nautida.









Aga nagu mainisingi, Skeppsholmenille viis meie tee ja seal ootas ees Hiina terrakotasõdurite näitus! Eksponaadid olid välja pandud Östasiatiska museetis (huvitav nimi minuarust eestlase kõrvale). Teema selle terrakota-armeega oli see, et Hiina keiser (seesama, kes kuulsat müüriasja edendas) tahtis hauatagusesse ellu kaasa korralikku armeed, et sealgi oma impeeriumi ülal pidada. Sõdurid olid 1.80-2.05 pikad, ehk siis selleaegse Hiina kohta äärmiselt massiivsed ja oma suuruse tõttu tõenäoliselt hirmuäratavad. Näitusel olid neist väljas muidugi vaid üksikud eksponaadid. Algupärased kujud olid värvikirevad, ent väljakaevamisel kokkupuutel hapnikuga hävisid värvid kiirelt.



















Minuarust oli tegemist märkimisväärse väljapanekuga, sest sellest sai aimu selleaegse Hiina keisri suurusehullustusest. Teisalt võib ka oletada, et kuna keiser polnud just pehmemate killast, see tähendab hukutas tuhandeid inimesi, olid tal võib-olla kerged hirmud hauataguse elu ja eesootava "kohtumõistmise" ees - ja seetõttu pidi elu ajal sellise turva-armee ehitama. See on vaid minu teooria.
Aga Ida-Aasia muuseum ei piirdunud sellega. Püsinäitusel oli esil mitmeid huvitavaid esemeid Aasia minevikust. Portselanist nikerdisi ja nõusid, mitmesuguseid kujusid, põnevaid tekstiile, suuri skulptuure.



















Stockholmi kultuurielamused ei piirdunud terrakota-armeega. Olin netist uurinud (muide äärmiselt meeldivalt leheküljelt), et Fotografiska-nimelises fotograafiamuuseumis on muuhulgas Annie Leibowitzi näitus. Sinna siis! Teel muuseumi sattusime veel poolkogemata peale kuningalossi vahtkonnavahetusele.



















Ülemiselt pildilt paistab pisikesena Fotografiska-muuseum. Leibowitzi näitus A Photographer's Life filmistaaridest, teistest kuulusustest ja ka tema oma perest oli kohati väga muljetavaldav - ja kohati ei saanud ma aru, miks näiteks mõned hägusad, mustvalged, mittemidagiütlevad maastikupildid üldse esil olid. Aga eks kunst vist ongi selline natuke keeruline asi.
Lisaks Leibowitzile oli esil Lennart Nilssoni näitus nimega A Child is Born. See oli uskumatu! Samaaegselt natuke jube ja ilus, kohutav ja äärmist rahu kiirgav. Kui teil kunagi on võimalus seda vaadelda, siis soovitan soojalt.

Kuigi nädalavahetusel jõudsime palju - nii kultuurielamusi kogeda kui ka muidugi peamist - sõpradega üle pika aja ühist aega veeta, jäi veel palju nägemata ja uurimata. Näiteks SkyView, Millesgården, Waldemarsudde. Aga õnneks Stockholm on vaid tunnise lennureisi kaugusel!

Peeglist vaatavad mulle vastu kergelt punased silmad

Mulle tundub, et tänä viikonloppuna I will sleep a lot. Sest ma tulin täna jälle Stockist, sellelt tööseminarilt. Panin seal sujuvalt kolme keelt (eesti, soome, inglise, natuke på svenska ka), tutvusin huvitavate inimestega, kuulasin põnevaid ettekandeid, esitasin isegi ühe lühikese presentashuuni in English, üritasin viisakalt small talkida, jõin päevas mitu tassi kohvi, jõlkusin õhtul Operakällarenis dinneril ja ootasin, et millal kuningliku pere liikmed sinna tulevad (ei tulnud muide..) ja olin üldse totaalselt efektiivne, meeldiv ja tore inimene. Ja räigelt väsinud ka. Nii et nüüd ma premeerin end korraliku unega. Kuigi tegelikult homme hommikul tuleb kaks kassi vaktsineerimisele viia, see on tõenäoliselt üks päris suur pingutus. Hmm..

Segan suhkrut malbelt tassis ...

... kus nii armsalt aurab tee (Vennaskond)

Stockist tagasi, sõbrad nähtud, kultuuri kogetud ja sügisene külmetus küljes. Praegu on selline tunne, et nädalavahetus võiks uuesti alata ja ma veedaks selle teki all teed juues ja telekat vaadates. Kolmapäeval peabki juba uuesti Stocki roomama, sel korral küll tööasjus.

Aga enne kui nädalavahetuse muljeid ja pilte üles laadin, kostitan teid veel kord (ja mitte viimane kord) Kaisaniemi botaanikaaia vaadetega. Seekord peamiselt lillades ja punastes toonides.

Kassidega ei tea sa kunagi, mis järgmiseks tuleb

Ma ei saa aru, miks kassidel ei võiks mingisugust järjepidevust olla.
Eilne situatsioon: Peidame Peemotile ja Lakule sea südametükkidesse ussirohu. Peemot teeb nendega kohe 1:0, Laku sööb küll ära südame, aga jätab rohu alles. Naukkule ja Lakule sai segatud tablett veega ja möksitud konservi sisse. Naukku istus pool õhtut kohkunult voodi all ja ei läinud taldrikule lähedalegi. Laku sõi enda toidu ära ja seejärel üritas pidevalt vägisi Naukku toitu ära süüa.

Tänane situatsioon: Peemotile ja Lakule tablett südametükkidesse. Kumbki ei söö. Järgmine samm - tablett veega ja konserviga segamini ja igale kassile oma taldrik nina ette. Peemot ignoreerib. Laku kraabib põlgliku näoga põrandat, püüdes toitu ära peita. Lõpuks hiilib kuskilt välja Naukku, kes hakkab ussirohutoitu täiega sisse ahmima. Oleme täielikult hävinud psühholoogilise sõja ja mulle tundub, et homme noolime ise taldrikult ussirohtu ja kassid vaatavad pealt..

Tegelikult homme õhtul lendame Stockholmi sõpradele külla. Uurisin netist paar põnevat vaatamisväärsust ka välja, tuleb üks kultuurne nädalavahetus ma ütlen!