Mul on ka muid põhjuseid rõõmustada, lillepeenras on nimelt märgata uusi taimi võrsumas. Sügisel sai omenda näpukestega sinna krookusesibulaid (võib-olla tulpe ka, aga no mitte ei mäleta enam!) istutatud ja ilmselt polegi ma suutnud põlise linnainimesena kõike päris valesti teha, kuna midagi sealt kasvab.
Üldse on see kokkupuude loodusega (jajah, ei ole mingi suur loodus, vaid lihtsalt ridamaja õu) mulle ikka suurt muljet avaldanud. Kuigi ma lapsena veetsin kõik suved maal vanavanemate juures ja tean põhimõtteliselt, kuidas lehma lüpstakse ja siga tapetakse, siis näiteks sellest, et mis vahe on sini- ja rasvatihasel, pole mulle keegi rääkinud. Nüüd siis ongi mul suur vaimustus peal, kui näen õuel jänest või isegi harakat.
Ma arvan, et sama efekt töötab ka paljude teiste puhul, seetõttu ongi looduskalender.ee linnu- ja metsakaamerad nii populaarsed. Samuti tean ma mitmeid, kes huviga jälgivad meie toonekurgede talvitumisreisi ja ootavad neid tagasi (Donna käis juba pesal!).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar