Progress aias

Ah, tuli veel üks asi meelde, aga ei hakka eelmist postitust sellega enam rikkuma, vaid teen päris uue!
Terrass on valmis, tralalaa. Homme on kavas poest koju tuua mulda, õunapuid (mitte selliseid tavalisi, vaid potis kasvavaid), laud ja toolid, päikesevari ning 100 kg punasest graniidist kivikesi.
Ma arvan, et siis oleme võidurelvastumises jälle naabritest ees, terrass on meil enivei ilusam, grill samuti ning täiega uued laud ja toolid ka.


Meile ei meeldi meie uued naabrid. Tegelikult ma ei oska konkreetselt seletada, miks. Nad on lihtsalt.. ärritavad. Meie neile ilmselt ka ei meeldi, sest nad küsisid suht kiirelt, et kas tohivad meie vahele kinnise aia ehitada ja teostasid selle kähku (ja koledalt). Ma ei ole päris nende stiiliga nõus, minuarust selline kinninaelutamine ei ole just kõige ilusam aed, mida võiks ette kujutada, ent õnneks meie poolele jäi siiski vana aed alles ning loodetavasti läheb sealne ronitaim kiirelt lehte.

Pühapäeval neljapäevast

Ma pidin tegelikult juba neljapäeval kirjutama oma shoppingust, ent kuskil 23 paiku avastasin, et oleks targem magama minna. Reedene päev ei läinud ka plaanipäraselt, hakkasime tööl natuke veini tipsutama ja noh.. ma tipsutasin natuke liiga kiirelt liiga palju.
Laupäeval olin üliaktiivne, sain õues siiberdades lausa päikest. Lisaks pidime ka koristama (köh, vist oligi viimasest korrast umbes kuu aega möödas), kuna õhtul tuli külalisi.

Täna üritan oma neljapäevaseid mõtteid kirja saada. Ma põikasin poodidesse mõttega leida uude töökohta mingeid asjalikke hilpe, ent paraku oli müügil vaid suvetoppe. Eks ma muidugi langesin ka nendest paari ohvriks, seletasin seda endale sellega, et päike soojendab juba nüüd kõvasti ja ega suvigi mägede taga pole, seega peab riided nüüd valmis vaatama. Lisaks leidsin väga asjaliku cardigani, sellisteks hommikuteks, kui "mul pole midagi selga panna, ma ei saa tööle minna!!" Selle musta kardigani võib praktiliselt iga topi peale visata ja näen suht viisakas välja.
Lõpetuseks otsustasin ka ühe musta vesti kasuks, selline meestekas nagu. Kodus vaatasin, et jestas ma näen sellega välja nagu ettekandja. Pean selle alla otsima mingi kirju pluusi, et ettekandja/stjuuardessimuljet peletada. Või kui kellelgi on ideid, mis selle vesti alla panna, palun öelge kohe.

Käekotti ja kingi ei leidnud taaskord. Ma ei tea mida teha, ma pean varsti vist leppima mingite vanaemalike mokassiinidega, kuna sellised nummid ballerina-kingad ei lähe mulle jalga, kuskilt alati pigistab. Hakka või nutma.

Jätkan veel masendavates toonides, kuna sain neljapäevasel ostureisil proovikabiinis ilmutuse. Ma olen PEHME! Sellist vetruvat pehmet rasva on külgedel ja lausa seljas. Kohe kui natuke liiga väikest või valest materjalist särki selga proovid, on näha igalpool kühme ja muhke. Ma tegin muidugi ka sisemise otsuse lisada igapäevast liikumist ja alustada treppidest ülesminekuga, aga hommikuti vajutan ikka uniselt liftinuppu, sõidan neljandale korrusele, lösatan töölaua taha ja toon automaadist päeva käimasaamiseks chokokohvi. Kes tuleb ja peksab mind liikvele?

Kuidas me terrassi ehitame

Haa! Terrass valmib mühinal. Nädalavahetusel tegime põhjatööd ja täna kruvisime kolm tundi laudu kinni. Lausa mina kruvisin akudrelliga nagu vana mees. Ma olen jumala kindel, et öösel näen unes lõputuid laudu ja nende kinnitamist. Pilt on tehtud täna peale töö lõpetamist, kolmapäeval on plaanis jätkata. Kui soovite pisut matemaatikat, siis laudu on kokku 34 ja iga laud kinnitatakse 16 kruviga. Puumaterjal on kahjuks pisut käändunud, iga laud keerdub eri suunas, nii et need tuleb veel sirgeks ajada enne kinnitamist. Aga varsti on asi valmis ja siis läheb lahti rasvaste hõrgutiste grillimine õues. Teretulemast suvi ja rannahooaeg!















Laupäeval oli tegelikult minu panus ehitustöödesse suhteliselt väike, kuna reedel olime töökaaslastega minu ja ühe teise tüübi ärasaatmispeol. Passisime baaris ja vist hirmutasime ühe uue töökaaslase oma juttudega ära. Mina muidugi mitte, ma ju olen leebe, ent teised naersid pärast, et ei oleks jälle pidanud oma tegelikku palet paljastama.

Põhjus, miks mind laupäeva hommikul kassiahastus üllatas, on see, et mulle põhimõtteliselt kallati shotte kurku. Või no kuidas teisiti defineerida seda, et lauda tuuakse dringid, mida ma kunagi proovinud pole? Esiteks ilmus lauale salmiakkikossu, selline õlise tökati välimusega shot. Kui te ei tea, mis on salmiakki, siis kujutage ette soolast lagritsat ja lisage sinna natuke vänget maitset. Kui neid musti jubinaid, mida kohalik rahvas miskipärast kommideks kutsub, segada Koskenkorva viina, siis ongi meil teoreetiliselt tulemuseks salmiakkiliköör. Maitse oli sel nagu kärakas salmiakkit, alkoholi ei tundnud üldse, kuna jube salmiakkimaitse käis üle pea.

Teiseks kärutati lauda fisu, ehk siis põhimõtteliselt viina sisse segatud Fisherman's Friend "komme". Täpsemalt öeldes on need minuarust salmiakki ja kurgupastilli segu, igatahes jook maitses nagu oleks klõmaka suuvett alla neelanud. Neid jooke saab pealegi lausa Alkost osta, ei pea kodus kokkama. Kui kellelgi nüüd ärkas huvi, siis võin tuua, aga peate lubama, et joote ka ära siis!

Vat nii saingi ma laupäevaks peavalu. Järgmine kord igasuguseid imejooke ei proovi!

Kevad piltides

Tänane postitus teeb ülevaate kevadest meie aias, ees ootavatest aiatöödest ja grandioossetest tulevikuplaanidest. Kuna Bloggeri piltide lisamise funktsioon on eriliselt niru, siis lisan pildid teksti sisse väikeses formaadis ja huvi korral võib neist klikkides näha suuremat varianti.

Esiteks rõõmsatest asjadest. Ma ei ole meelt heitnud sellest hoolimata, et minu suurepärased lillesibulaistutused pole veel õide puhkenud ja on alles lehtede hargnemise faasis:


Põhjus on see, et meie maja ees levib mõnuga siniste lillede bande. Kui keegi ära tunneb, mis liigiga on tegemist, võiks mullegi teada anda.


Maja taga aias on see-eest täiesti suvalises kohas maa seest välja ilmunud kaks krookust. Mina neid sinna ei ole istutanud, tõenäoliselt oleme eelmisel aastal korraliku muru jaoks maapinda tasandades ja mulda ümber pöörates sinna kuskilt endisest lillepeenrast koos mullaga sibulaid peitnud. Kui ma õigesti mäletan, siis ühe lillepeenra tegime maatasa ja tõepoolest oleks ma nagu seal mingisuguseid mugulaid näinud. Eks näis, kas ka kuskil mujal aia otsas neid eksinud sibullilli veel välja ilmub. Kõigele lisaks on aiaposti kõrval tõusnud maast pundar siniliiliaid.





















Aga mis ma ikka keerutan, kõige uhkem olen ma loomulikult jällegi omaenda higi ja vaevaga istutuatud taimede ärkamise üle. Mingid maksarohud ja muud MINU mitmeaastased taimed ajavad võrseid maast välja. Mulle hakkab tunduma, et äkki see aiandusvärk ei olegi päris lootusetu.





















Nüüd kui suurest imetlusest olete üle saanud, siis ma esitleks järgmisena aasta 2008 suuremaid töid ja plaane. Ambitsioonikaim ettevõtmine on terrassi ehitamine aianurka. Järgmisel pildil näetegi arhitekti nägemust tulevasest grillimise ja söömingute altarist. Punasega muidugimõista joonistatud tulevane puuterrass ja oranziga puuga ääristatud teerada, mis täidetud kiviklibuga.

Kui tähed meile soodsad on, toome sel nädalal kuuri puumaterjali ja nädalavahetusel normaalsete ilmade korral hakkame terrasi põhja ette valmistama. Aki on töödejuhataja ja mina siblin kaasa ja häirin nii palju kui võimalik. Pärast võite siis naerda, kui tulemus ei näe välja selline, nagu pildile joonistatud.

Lõpetuseks võtteid ka meie aia tõmbenumbritest. Maja ees on põõsatuustid, mida peaks millalgi harvendama, siseõuel on nutune muru (ei usu ma mitte, et sinna midagi normaalset enam kasvab) ja räästa all ülemäärast kola, mida peaks prügimäele vedima. Juhhei ja soovin siinkohal endale töörõõmu! Kes tahab talgutele tulla, võtan avasüli vastu!

Lootust on

Juba teist päeva pole enam sipelgaid näha olnud! 1:0 meie kasuks! So long, suckers!

Mul on ka muid põhjuseid rõõmustada, lillepeenras on nimelt märgata uusi taimi võrsumas. Sügisel sai omenda näpukestega sinna krookusesibulaid (võib-olla tulpe ka, aga no mitte ei mäleta enam!) istutatud ja ilmselt polegi ma suutnud põlise linnainimesena kõike päris valesti teha, kuna midagi sealt kasvab.



Üldse on see kokkupuude loodusega (jajah, ei ole mingi suur loodus, vaid lihtsalt ridamaja õu) mulle ikka suurt muljet avaldanud. Kuigi ma lapsena veetsin kõik suved maal vanavanemate juures ja tean põhimõtteliselt, kuidas lehma lüpstakse ja siga tapetakse, siis näiteks sellest, et mis vahe on sini- ja rasvatihasel, pole mulle keegi rääkinud. Nüüd siis ongi mul suur vaimustus peal, kui näen õuel jänest või isegi harakat.
Ma arvan, et sama efekt töötab ka paljude teiste puhul, seetõttu ongi looduskalender.ee linnu- ja metsakaamerad nii populaarsed. Samuti tean ma mitmeid, kes huviga jälgivad meie toonekurgede talvitumisreisi ja ootavad neid tagasi (Donna käis juba pesal!).