Juhhei, ongi puhkus läbi ja saab tööl jalgu puhata ja chokokohvi tinistada. Alustan esiteks veidi kaugemalt, nimelt oma hambasaagast - teisipäeva õhtul pisteti mulle siis suhu kahe hamba ümber metallvõrud ja nende vahele suulakke tugikaar. Alguses ajas kergelt oksendama see liigne asi suulaes ja öösel viskas mõlemad hambad hellaks, aga hommikul enne reisi toppisin end valuvaigistit täis ja polnud hullu suurt midagi. Tõsi, närida ma ei saanud midagi paar päeva ja neelamine tekitab siiani mõningasi raskusi, nii et kulinaristlik Pariis jäi seekord kogemata - kui mitte lugeda eriliseks hõrgutiseks jogurtit, hiina resto kiirnuudlisuppi, kohaliku kohviku singi-juustu-salatit ja omletti.
Kõik suurepärased shokolaadikohvikute ja kondiitriäride imekaunid koogikesed jäid samuti proovimata, hakka või nutma. Lubasin endale kunagi siiski Pariisi naasta nendega maiustama.
Kolmapäeval siis loksusime Aki isa autos lennuvälja poole ning raadiost tuli Mike Oldfieldi laul sõnadega
"Don't you know you're
Never going to get to France.
Mary, Queen of Chance, will they find you?
Never going to get to France.
Could a new romance ever bind you?"
Viskasin veel Akile kildu, et ehee, ei tea kas see on mingi enne, et you're never going to get to France? Lennuväljal muidugi siis teatati kohe check-inis, et lend hilineb 40min. Mis seal ikka, võtsime reipalt ühed siidrid ja lubatud ajal saime lennukisse. Ent peale õhkutõusmist me ei kogunud kõrgust, vaid hõljusime miskipärast suht lähedal maapinnale ning oli ka kuulda, kuidas korduvalt rattaid rulliti sisse ja välja. Juba olid stjuuardessid pisut kahtleva näoga, kui keeraski lennuk nina tagasi lennuvälja poole ja kapten teatas, et mingisugune telik ei sulgunud korralikult, nii et maandume ja kontrollime asja. Miskipärast hakkas hommikune laul kõrvus kummitama.. :)
Kuigi kapten oletas, et viga oli ainult märguandelambikeses, siis ilmselt oli päriselt telikus, kuna meid kamandati suht kiirelt lennukilt maha ja asenduslennukisse, mis meid ka lõpuks ilusti kohale viis.
Charles de Gaulle'i lennuväli oli omajagu müsteerium, hirmus suur, ebaselge ja kole, aga sellest ehk lähemalt mõni teine kord. Peale mõningast ekslemist leidsime üles bussi, mis meid läbi Pariisi getode hotellini viis. Meie ööbimispaik polnud igatahes eriline luksus, nagu ma juba viimati mainisin, ent siiski korralik voodi, dush ja CNNi telekanal sealt leidusid. Muud siis tegelikult polnudki. Hotelli kõrval oli õnneks supermarket, kust mina endale joogijogurtit ostsin ja Aki tinistamiseks veini. Pikkadest veiniriiulitest leidus ainult üks keeratava korgiga veinipudel muide (see oli seekord meie valiku ainus kriteerium, veiniasjatundjad kindlasti panevad pahaks :)).
Hotelli lähedalt läks ka kesklinna metroo. Mina muidugi oletasin, et kõik metroorongid on sellised nagu ma Helsingis ja Amsterdamis näinud olen - suured ja punased, aga Pariisi variant oli selline äbarik rohekasvalge kummirehvidega iidvana vanker. Kõik kahtlused aga hajusid kohe, kui selgus, et metroovõrgustik on ülimalt lihtne ja selge ning et rongides on märgatavalt vähem ebamäärast kontingenti kui näiteks Helsingis. Muide mina olin Pariisis vist ainuke tropp, kes oli linna peale suusajope ja matkajalatsitega tulnud. Kohe oli kaugelt näha, et see erksinises kapuutsiga jopes on turist. Teistel olid ikka tumedad mantlid või jakid ja viisakad kingad.
Muidugi koheselt kui ühel päeval panin kingad jalga, hakkas vihma kallama ja mul jalad, sokid ja püksisääred läbi vettinud. Nii et tuleb jääda ikka oma liistude (ja tossude) juurde. Aga see selleks.
Tänaseks vast piisab, jätkan kirjutamist mõni teine kord ja lisan siis ka pilte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar