Loodus tuleb tuppa

Seoses kevade tulekuga on meile tulnud kutsumata külalisi. Need on sipelgad, täpsemalt mullamurelased, sellised väiksed mustad, keda tavaliselt õues murul kohtab. Mulle teatavasti üldse mittemingisugused putukad ega mutukad ei meeldi, ent veelgi vähem kui nad mul köögis töötaseme peal patseerivad.
Nagu ma aru olen saanud, on kevadine lumesulamisaeg tüüpiline sipelgarünnaku algus, suve poole jääb neid aga taas vähemaks, kuna õues on neile piisavalt toitu. Paraku jagati juba ka kogemusi, et kõige hullem invasioon toimub kuskil maikuus - ma ei kujuta ette, palju neid siis siia tuleb, niigi iga hommik tapan neid umbes paarkümmend töötasemelt ja päeva jooksul veel teised paarkümmend.

Tõrjevõimalusi meil eriliselt pole, kuna ei taha kõrvalefektina kasse ära mürgitada. Ostsime see-eest kaks sipelgalõksu, need on sellised karbikesed, kus sees meega segatud mürk, mida nad teoreetiliselt peaks pessa viima ja kuningannale söötma ning selle tulemusel peaks külaskäigud tõhusalt harvenema. Oleme nüüd ootaval seisukohal, nimelt on internet täis kirjutisi sellest, kuidas isegi mürgid ei aita ja sipelgad aina sibavad ringi.
Esialgsed tulemused on sellised, et peale seda kui kõik muu sipelgatele huvipakkuv on puhtaks küüritud (eriliseks lemmikuks olid neile pisikesed morsitilgad, mis kunagi ilmselt kapiseinale pritsinud, istusid seal pikalt ja liigutasid mõnuledes tundlaid), suunduvad nad reipalt lõksu maiustama. Nii et hetkel on seis loodetavasti meie kasuks.. varsti näeb, kuidas tegelikult.

Imeilusa kevadilma toetusel on uksed avanud ka meie spa tihastele. Tegemist on ju täishooldusega, talvel pakume päevalilleseemneid ja kevadel õhu- ja veevanne. Pildid on muidugi pisut kehvad, tavalise digikaamera zoomiga ikka imesid ei tee, ent midagi on vast ikka näha :)

Pildil on muide rasvatihane ja sinitihane, erinevuse tunneb kõige paremini ära pea värvuse järgi.




Sukeldumine:



Ja korralik pesu:

Näedsa, jälle minu elus ei toimu midagi tähelepanuväärset! Blogi puhta unarusse vajunud, kuna mul pole millestki rääkida.

Lihavõtted veetsin sugulaste seltsis, samas jäi ka aega kodus niisama teleka ees molutada ja see juba mulle meeldib. Ei värvinud mune ega toonud pajutibusid tuppa. Piparkoogimaja oleks muidugi ehk võinud juba ära visata, vedeleb teine ikka laual ja kogub tolmu. Aga ei raatsi noh, ikkagi oma kätega tehtud. Süüa seda ka enam keegi ei julge.

Testisime ka uut diivanit, esialgsete tulemuste kohaselt mahub sinna ilusti neli täiskasvanut ja üks 2,5-aastane, seega võib ilmselt ostu heaks kiita. Diivani hinna sisse peab muidugi arvama ka kokkupanemise aja, ligi kolm tundi. Diivani osad tuli esiteks pakendist välja võtta, siis kokku klopsida ja kruvida, pealsed osadele peale tõmmata, vahepeal arutada, et kumb meist paremini teab, kuidas seda kokku panna ning lõpuks ilmatu hunnik pakkimiskilet ja pappi õue prügikasti toimetada. Ausalt, ma ei ostaks enam mitte ühtegi Ikea kokkupandavat kraami, kui neil poleks soodsad ja vähemalt minu meelest ilusad asjad ;(
(Muide pildil ärge seinale tähelepanu pöörake, seal oli kassi kraapimispuu ja nüüd on augud juba täis topitud ja üle värvitud.)

Järgmine nädal on mul puhkus jälle, otsustasin veel ühe nädala sellel töökohal kogutud suvepuhkusest ära kasutada. Eks siis istun kodus, koristan, shoppan uue töökoha jaoks riideid ja võib-olla ka blogin :)

Pariisi järelkaja ja muud uudised

Jeerum, ma vaatasin just, et olen ikka suhteliselt negatiivses toonis oma Pariisi reisi kirjeldanud. Nii hull see nüüd ka ei olnud, mulle ikka jätsid mulje kõik need suured ja maailmakuulsad ehitised :) Ja nüüd võib ka seltskonnas uhkeldada, et uuh, ma olen Eiffeli treppidest üles roninud jne ;)

Lissabonist pole mul kahjuks palju kirjutada, kuna veetsin enamuse ajast hotellis kas magades või siis koolitudes. Ilm oli seal hästi soe, 20 kraadi ja päike, nii et meie mõistes ikka suvi. Niipalju kui kohalikega ja hispaanlastega rääkisin, on see neile külm ja praegusel ajal t-särkides linna peal vedelevad turistid on nende meelest hirmus veidrad.
Jutustasin ka mõnuga hirmujutte sellest, kuidas eelmisel talvel oli Helsingis vahepeal lausa -25 kraadi.. selle peale vaadati mind ikka pisut kohkunult sellise pilguga, et kas ma olen haige, et vabatahtlikult sellises kohas elan.

Taksojuhid muide tegid linna peal mõnuga tünga, nii mulle kui ka Rootsi naisele, ent Austria mehed maksid miskipärast korrektsema summa. Takso maksis seal minu taksi järgi pea rohkem kui Helsingis ja siin on muide kallid taksod.

Mul on muide häid uudiseid ka, sain uue töökoha! Täpsemalt räägin msnis, kui huvi on :)

Pariisi muljeid II

Nüüd olen tagasi oma piinavalt tööreisilt. Magada sain jube vähe ja tõbine olin ka. Loved it!

Nüüd Pariisi juurde tagasi.

Nagu ma kirjeldasin, jäi meie lend hiljaks, seega kobisime plaanitust hiljem linna peale ja esimeseks võtsime ette Cité saare, kuhu pääses mugavalt metrooga (tegelikult igale poole sai metrooga). Esiteks komistasime Sainte Chapelle kiriku otsa või õigemini kompleksi kuulus ka Palais de Justice (Pariisi kõrgeim kohtuaste vms) ja endine Conciergerie vangla. Kuna meil polnud aimu, millega on tegemist, siis passisime ajaviiteks muude turistidega koos järjekorras, läbisime metallidetektori (neid oli Pariisis iga teise tähtsama turistiatraktsiooni juures) ja jäime lõpuks nõutult õue peale passima, et kuhu me nüüd tulimegi. Jalutasime sealt siis sama targalt välja ja mõtlesime, et järgmiseks läheme kindla peale välja ja kaeme saare teises otsas oleva Jumalaema kiriku üle. Kiriku küljel olid vahvad veesülitid (kuigi minumeelest inglisekeelne gargoyle kõlab palju asjakohasemalt kui mingi tühipaljas "veesüliti").
Kiriku taga oli pisike park, kus siis üks suusajopes turist end pildile jäädvustas.

Jõudsime veel käia Place des Vosgesil, kust meid välja aeti, kuna park/väljak pandi kinni ning loobunult jalutasime Bastille'i väljakule, kust metrooga hotelli loksusime. Värske õhu mürgitus ja jalanõrkus niitis meid muide iga õhtu hotellis maha, magama jäime umbes kell 21 juba.

Järgmisel hommikul suundusime Montmartre linnaossa ülistatud Sacre Coeuri kirikut vaatama. Teel sinna oli ühe metroopeatuse nimi muide Stalingrad. Üles künkale viis köisraudtee, ent me muidugi optimistlikult läksime lõpututest treppidest, et ikka kohe hommikul jalad värisema hakkaksid. Kõige tipuks otsustasime ka kitsast keerdtreppi pidi kiriku torni ronida, et i-le täpp panna. Ülevalt oli vaade päris veenev, tuhanded majad ja katused, samuti paistis kätte Eiffeli torn.

Kiriku juures patrullisid mingid ahistajad, kes üritasid Akile käe ümber võru punuda. Mina vedasin Aki teisest käest minema ja selle peale sai müügimees päris vihaseks, hoidis Akil käest kinni ja hüüdis, et "no, no, tradition!". Jajah, eks Pariisis ole kindlasti selline sajanditepikkune traditsioon, et must mees tuleb turisti juurde, seob paela käe külge ja siis üritab pärast selle eest raha küsida. Umbes nagu ma ei teaks nende trikke. Üldse tiirutas linna peal palju igasuguseid kerjajaid ja ahistajaid, osad tulid lausa ligi ja tundsid huvi meie inglise keele oskuse kohta. Me tavaliselt ei taibanud loomulikult inglise keelest midagi ja jalutasime tuima näoga edasi, mille peale nad läksid järgmist ohvrit otsima.

Pärast neid seiklusi läksime oma värisevil jalul esimesse kohvikusse, kus mina tellisin korraliku kakao ja Aki sai õnnetu kohvi miniatuurses topsis. Sellist meie mõttes tavalist kohvi Pariisis ei tuntud, ainult masinast lasti espressot.

Järgmiseks suundusime Hôtel des Invalidesisse, mis põhimõtteliselt oligi omal ajal invaliidide hotell, ehk siis Louis XIV poolt sõjaveteranidele ehitatud haigla ja vanadekodu, mille Napoleon hiljem muutis sõjamuuseumiks ning mille kullatud kupli alla on maetud Napoleoni maised jäänused. Prantsusmaale tüüpiliselt oli ka see hirmsuur ja liialdatud ehitis.
Meie retk jätkus Champs-Elysees' ja triumfikaare suunas. Kuigi meie stardipunktis paistis Triumfikaar juba kätte, siis võiks siinkohal korrata siiski vana tõde, et suured objektid võivad paista lähedamal kui nad tegelikult on. Champs-Elysees oli PIKK ja väsinud jalgadele tõsine katsumus. Kõikide kaupluste esindusputiigid muidugi olid peatänaval väljas, sealhulgas ka Renault' putiik, kus väljanäitusel vanad Renault' ralliautod.

Järgmisel hommikul suundusime varakult Eiffeli torni poole, et rahvamasse vältida. Kohapeal selgus, et avatud oli vaid kaks jalga, üks liftiga ülesminejatele ja teine trepist kõmpijatele. Loomulikult oli liftijala ees pikk järts, nii et valisime ikka julmuritele kohaselt trepid ja hingeldades tõusime teisele tasandile, kust päris tippu sai juba liftiga. Ülevalt oli päris võimas vaade, ent kogu klaasist kuubik oli tuubil täis jaapani turiste, nii et lasime sealt suhteliselt kiirelt jalga.
Üritasime ka külastada Montparnasse'i surnuaia all olevaid katakombe, ent minu infole vastukäivalt olid need ikka veel suletud, seega jalutasime sealt haigeid jalgu kirudes läbi parkide jõe poole tagasi. Tee peale jäi suur Luxemburgi park, kus puhkasime jalgu ja imetlesime imekauneid õites puid. Pargis oli ka minikoopia Prantsusmaa poolt USAle kingitud kuulsast vabadusmonumendist, nüüd see ka oma silmaga ära nähtud, pole vaja New Yorki minnagi. Õhtu eel käisime veel Notre Dame kirikut seestpoolt kaemas, kuna esimesel päeval olime liiga hilja peal ja kirikuuksed kinni ning sealt jätkasime Pompidou keskuse ja Louvre'i poole.
Minu lemmikuks olid Louvre'i ees ujuvad pardid, kuna Mona Lisa oli hirmus pisike maal ja no tegelikult me kunstist ei jaga ka midagi. Ma neid pilte ei hakka siia linkima, kuna nagu me alles pärast aru saime (lollid turistid eks), oli pildistamine pooltes Louvre'i saalides keelatud.

Laupäeval oli meie sihtkohaks kuulus Versailles' loss, kuhu minu arusaamise järgi Prantsusmaa kuningas Louis XIV Louvre'ist kolis. Kogu kompleks oli loomulikult megasuur ja park korrapäraselt struktureeritud. Lossis oli eraldi kuninga ja kuninganna tiib. Ajale kohaselt sünnitas kuninganna lossis troonipärijaid publiku juuresolekul, et tõestada lapse sugulust. Kuninga kohta saime teada muuhulgas seda, et hommikuti tuldi tema särki vahetama, kuna tal oli kombeks öösel higistada. Irooniline oli see, et peale selle hiiglasliku lossi ehitamist pidi kuningas sõja tõttu oma kokkukraabitud varandust ja hõbedast mööblit müntideks hakkama sulatama.

Pühapäeval ei jaksanud me enam eriti muud teha, kui pisikese tiiru Louvre ees asuvas pargis ning siis suundusime CDG lennuvälja poole, kus suurema osa õhtust veetsime meie lendu oodates.

Kokkuvõtvalt ütleks nii, et mina ilmselt seda ülistatud Pariisi hinge ei leidnud, võib-olla kunagi suvisel ajal reisi korrates see õnnestub.

Kiire update

Reisipilte näeb siit. Ai äm sou sorri, aga ma ei jaksanud ainult parimaid välja sorteerida, nii et sealt leidub kogu mass, 500 pilti. Plaanis on parimad lingitada Pariisi muljete vol II juurde, ent ma ei tea, millal seda jõuab teha...

Neljapäeval 6.15 minek Lissaboni, koolitusreis vahemaandumisega Amsterdamis, tagasi kodulennuväljal reedel 23.45, nii et tihedad päevad tulekul, loodetavasti saab vähemalt lennukis pisut sõba silmale.

Pariisi muljeid I

Juhhei, ongi puhkus läbi ja saab tööl jalgu puhata ja chokokohvi tinistada. Alustan esiteks veidi kaugemalt, nimelt oma hambasaagast - teisipäeva õhtul pisteti mulle siis suhu kahe hamba ümber metallvõrud ja nende vahele suulakke tugikaar. Alguses ajas kergelt oksendama see liigne asi suulaes ja öösel viskas mõlemad hambad hellaks, aga hommikul enne reisi toppisin end valuvaigistit täis ja polnud hullu suurt midagi. Tõsi, närida ma ei saanud midagi paar päeva ja neelamine tekitab siiani mõningasi raskusi, nii et kulinaristlik Pariis jäi seekord kogemata - kui mitte lugeda eriliseks hõrgutiseks jogurtit, hiina resto kiirnuudlisuppi, kohaliku kohviku singi-juustu-salatit ja omletti.
Kõik suurepärased shokolaadikohvikute ja kondiitriäride imekaunid koogikesed jäid samuti proovimata, hakka või nutma. Lubasin endale kunagi siiski Pariisi naasta nendega maiustama.

Kolmapäeval siis loksusime Aki isa autos lennuvälja poole ning raadiost tuli Mike Oldfieldi laul sõnadega

"Don't you know you're
Never going to get to France.
Mary, Queen of Chance, will they find you?
Never going to get to France.
Could a new romance ever bind you?"

Viskasin veel Akile kildu, et ehee, ei tea kas see on mingi enne, et you're never going to get to France? Lennuväljal muidugi siis teatati kohe check-inis, et lend hilineb 40min. Mis seal ikka, võtsime reipalt ühed siidrid ja lubatud ajal saime lennukisse. Ent peale õhkutõusmist me ei kogunud kõrgust, vaid hõljusime miskipärast suht lähedal maapinnale ning oli ka kuulda, kuidas korduvalt rattaid rulliti sisse ja välja. Juba olid stjuuardessid pisut kahtleva näoga, kui keeraski lennuk nina tagasi lennuvälja poole ja kapten teatas, et mingisugune telik ei sulgunud korralikult, nii et maandume ja kontrollime asja. Miskipärast hakkas hommikune laul kõrvus kummitama.. :)
Kuigi kapten oletas, et viga oli ainult märguandelambikeses, siis ilmselt oli päriselt telikus, kuna meid kamandati suht kiirelt lennukilt maha ja asenduslennukisse, mis meid ka lõpuks ilusti kohale viis.

Charles de Gaulle'i lennuväli oli omajagu müsteerium, hirmus suur, ebaselge ja kole, aga sellest ehk lähemalt mõni teine kord. Peale mõningast ekslemist leidsime üles bussi, mis meid läbi Pariisi getode hotellini viis. Meie ööbimispaik polnud igatahes eriline luksus, nagu ma juba viimati mainisin, ent siiski korralik voodi, dush ja CNNi telekanal sealt leidusid. Muud siis tegelikult polnudki. Hotelli kõrval oli õnneks supermarket, kust mina endale joogijogurtit ostsin ja Aki tinistamiseks veini. Pikkadest veiniriiulitest leidus ainult üks keeratava korgiga veinipudel muide (see oli seekord meie valiku ainus kriteerium, veiniasjatundjad kindlasti panevad pahaks :)).

Hotelli lähedalt läks ka kesklinna metroo. Mina muidugi oletasin, et kõik metroorongid on sellised nagu ma Helsingis ja Amsterdamis näinud olen - suured ja punased, aga Pariisi variant oli selline äbarik rohekasvalge kummirehvidega iidvana vanker. Kõik kahtlused aga hajusid kohe, kui selgus, et metroovõrgustik on ülimalt lihtne ja selge ning et rongides on märgatavalt vähem ebamäärast kontingenti kui näiteks Helsingis. Muide mina olin Pariisis vist ainuke tropp, kes oli linna peale suusajope ja matkajalatsitega tulnud. Kohe oli kaugelt näha, et see erksinises kapuutsiga jopes on turist. Teistel olid ikka tumedad mantlid või jakid ja viisakad kingad.
Muidugi koheselt kui ühel päeval panin kingad jalga, hakkas vihma kallama ja mul jalad, sokid ja püksisääred läbi vettinud. Nii et tuleb jääda ikka oma liistude (ja tossude) juurde. Aga see selleks.

Tänaseks vast piisab, jätkan kirjutamist mõni teine kord ja lisan siis ka pilte.