Peaga vastu seina

Ma ei saa aru, kas mu väljendusoskus on täiesti küündimatu (võib täiesti olla, ma ei ole kunagi eriti hästi asju lahti seletada osanud) või on inimestel loetu mõistmine kuidagi ületamatult raske, aga kuidagi alati minu harvad kassiteemalised kommentaarid internetis saavad negatiivset tähelepanu.
Kunagi kirjutasin sellest, et kassid ei pea väljas käima selleks, et õnnelikku kassielu elada. Et minu kassid jooksuvad hullunult mängeldes toast teise saba seljas ja naudivad mänguhiirte järel hüppamist. Selle peale kosteti, et no muidugi, kassid sul igatsevad õue ja seetõttu teevad toas ahistunult ringe nagu loomaaiapuuris. Oeh.

Nüüd jooksin jälle peaga vastu seina ja kommenteerisin, et kassidel ei ole kontseptuaalset mõtlemist nagu inimestel ja seetõttu kõik jutud sellest, et kassid teevad midagi ettekavatsetult või pahatahtlikult on jama. See on tavaliselt ainult laiskade ja teadmatute inimeste vabandus sellele, et mitte välja uurida, miks kass käitub meie mõistes halvasti.
Selle peale küsiti minult, et miks ma pean inimesi paremaks kui kassid, kuna väidan, et kassidel ei ole nii arenenud mõtlemine. Oeh, ma ei saa aru, kus ma rääkisin kellegi paremusest?

Sama parem ja halvem -teema tuleb ette tavaliselt siis, kui teemaks on feminism ja naiste ja meeste erinevused. Millegipärast kiputakse eeldama, et kui ma tõden, et erinevused on olemas, siis ma pean ka automaatselt üht teisest paremaks.