Verdoni kanjon

Erakordne Monaco nähtud, oli järgmise päeva plaan rentida auto ja sõita Alpidele Verdoni kanjoniga lähemat tutvust tegema. Käisime veel õhtul suurepärase klienditeenindusega Avise autorendist läbi ja broneerisime endale sõiduki. Kohalikest inimestest ja klienditeenindusest veel paar sõna - kui Pariisis käies vaadati meid niiöelda nina kirtsutades ja suhtumine oli sõbralikkusest kaugel, siis Nizzas ja ümbruskonnas olid inimesed absoluutselt suurepärased ja meeldivad. Naeratasid ja ajasid hea meelega juttu, isegi kui ma midagi turistilikku küsisin. Näiteks bensujaamas uurisin ühelt pintsaklipslaselt, mis vahe on gazoilil ja superdieselil (tankisime rendiautot) ja vastuseks tuli sõbralikku jutustamist. Hotelli lähedal pagariäris võeti meie prantsuse keele purssimine rõõmsalt vastu. Ei mingit probleemi niisiis. Kohalikud ilmselt on ka vist teistsugust päritolu kui pealinlased, nimelt suur osa rääkivat teise keelena niçardi dialekti. Ja ilmselt Itaalia lähedus mängib ka mingit rolli.

Igatahes pidin hoopis kanjonist rääkima. Hommikul saime tubli Peugeoti kätte ja rihtisime läbi Grasse Castellane'i küla poole. Küla asub Verdoni jõe kaldal ning on hea stardipunkt kanjoniga tutvumiseks. Valida on kaks marsruuti - lõuna- ja põhjapoolne.
Kanjonist ka paar sõna - Verdoni mäekuru peetakse üheks Euroopa kauneimaks ja olen väitega täiesti nõus, mis sest, et muid kanjoneid polegi nagu näinud :) Pikkust on sel 25 kilomeetrit ja suurim sügavus on 700 meetrit.

Juba Castellane'is olid suurepärased vaated. Eriti muljetavaldav oli kirik kõrgustes. Tee jumala juurde on pikk ja kivine?



Sama kirik tiba teisest kohast vaadatuna:



Verdoni jõgi Castellane'i külas:



Kanjoni vaatlemiseks valisime põhjapoolse marsruudi, seal lubati paremaid vaateid ja järsemaid teid (ei olnud õnneks väga hirmsad). Lasen piltidel enda eest rääkida, sest sõnad jäävad vajaka. Tegelikult ka pildid, sest seda reaalset tunnet 3D-na ei õnnestu edasi anda. Oli võimas, uskumatult võimas. Šotimaa ja Norra vaated ikka kahvatavad Alpide kõrval. Millised toore jõuga moodustunud kiviseinad, massiivsed mäestikud ja sügavad kurud.







Esimene suurem vaatepunkt ülevalt mäestikust kanjonile ja sinna suubuvale jõele oli Point Sublime. Pildile jäänud vaated on jällegi vaid hale vari tegelikkusest.









Järgmiseks suundusime marsruudile nimega "route des Crêtes", mis algab La Palud-su-Verdoni küla juurest ning ronib kõrgustesse, pakkudes aina ägedamaid vaateid kanjonile. Marsruudi osas tuleb tähelepanelik olla, sest osa teest on ühesuunaline - tuleb seega õigest suunast alustada, kui soov on kogu ring peale teha (Castellane'i poolt tulles esimene marsruudile keerav tee).



Vaade sügavustesse:













Järgmisel pildil oleval vaateplatvormil loodust imetledes oli üllatus suur, kui otse alla vaadates nägime üht meest kalju küljes. Ei no toho tonti! Tema oli vist mingisugune julgestaja (see punase särgiga) ja teised ronisid piki püstloodis tõusvat seina üles. Turistid imestavad:





Teate, vaateid olen juba palju kiitnud, aga kõige suurem emotsioon oli siiski veel ees. Enne reisile minekut lugesime muidugi sihtkoha kohta ja uurisime pilte, ning märkasime, et Verdoni kandis elavat kotkad. Väga suuri lootusi nende leidmisele ei pannud, sest ühepäevasel läbisõidul pole teab mis suur tõenäosus igasugu lindude otsa komistada. Aga Verdoni kaeluskotkad, nendega oli omasoodu värk - route des Crêtesil nad lihtsalt vuhisesid meist mööda, paremalt ja vasakult, lähedalt ja kaugelt. Ma ei ole kordagi kotkaid väljaspool loomaaeda näinud, nii et tunne oli midagi rõõmu, ekstaasi ja naeru vahepealset :)








Kaeluskotkad olid Verdonist juba hävinud, kuid aastal 1999 alustati programmiga, mille jooksul on loodusse vabastatud ligi sada lindu. Nüüd nad ilmselt tunnevad ennast juba suhteliselt mugavalt. Ühele pildile mahtus linde lausa kaks:







Veetsime linde pildistades tubli tunni või rohkemgi. Kahjuks pidime hakkama edasi liikuma, sest teed oli veel üksjagu ees ning rendiauto pidime ka veel tagastama.

Route des Cretesi teises otsas avanesid vaated tasandikule ning seda läbivale käänulisele kanjonile. Siit näeb ehk kõige paremini, millise nähtusega on tegu:



Tagasi vurasime juba tuldud teed pidi. Peatusime veel paaris kohas, seekord juba all jõe kaldal, et veel viimased klõpsud teha.





Väsinult jõudsime tagasi Nizzasse, olles veel Grasse kandis paar korda valele marsruudile eksinud. See ei ole kuigi meeldiv, eriti kui allakirjutanul oli maailma suurim põiekas. Mõtlesin juba, et pean keset linna kuhugi põõsasse minema, sest mida polnud, oli wc. Üldse oli meie kogu marsruudil avalikke väljakäike ümmargune null. Uskumatu, igal pool ringi reisides on olnud turismi-infopunktides kuivkäimlaid või vähemalt bensukaid, kus on end võimalik kergendada. Prantsuse Alpides olid ainult automaatbensukad ja kohvikud. Aga kui mitu korda päevas sa jõuad kohvi juua? :)

Lõpuks leidsin wc automarketist ja rõõm oli tõesti suur :) Aga see selleks.

Ühe päevaga jõuab Nizzast startides Verdoni kanjonile kenasti ringi peale teha. Pildistamise jaoks oleks vaja muidugi rohkem aega, kõigepealt tuleks olla varakult kohal (või siis päikeseloojangu ajal) ning kaeluskotkaste peale võiks ka vabalt terve nädala kulutada. Ümbruskonnas oli ka igasugu matkaradu, need jäid seekord proovimata.

Verdon oli kindlasti selle reisi parim sihtkoht. Loodus- ja matkahuvilistele soovitan soojalt. Endale jäid positiivsed emotsioonid ning soov millalgi Alpidega lähemat tutvust teha. Millal ja mis riigis, see on veel lahtine :)