Pühade ootus algas nüüd!

Uhhuu pühad, kus te olete? Mul on vaja vabu päevi, rohkem kui need hädised nädalavahetused pakuvad. Kuu aega on vaja veel kannatada. Ja siis kui jõulud tulevad, siis ma kõigepealt magan. Esimesed paar päeva võiks lihtsalt maha uneleda: kümme tundi järjest magada, natuke ehk vahelduseks lugeda ja siis jälle tukkuda.
Viimased paar nädalavahetust on laupäev just sellise tegevuse peale kulunud - unevõla kustutamiseks. Mitte et ma nüüd nädala sees erakordselt vähe magaks, lihtsalt unevajadus on keskmisest suurem.
Kui uned magatud, siis jõuab ka remonti teha. Ma tegelikult lausa ootan, et saaks jälle töösabast kinni ja remondipoolt edendatud.

Tööl on mul üks põnev projekt. Raske, aga huvitav. Koostööpartnerid, kellega on vahel keeruline ühist keelt leida - sest me lihtsalt teeme nii erinevaid asju, kuigi sihtmärk on sama. Aastalõpu kiired ja paar üleliigset ülesannet. Õnneks on olemas supermõnusad töökaaslased: ühelt võid alati abi küsida, aitab nõu ja jõuga, teine teeb oma olemuse ja huumoriga iga tööpäeva heaks, kolmas on mõtteguru, kes vajadusel kasutab tabavat sarkasmi, neljas on jutukas tuulepea, kelle stoorid alati naerma ajavad - isegi kui endal satub kehvem päev olema. On teisigi toredaid inimesi, kõiki ei jõua üles lugedagi.

Lõpetuseks räägin ühe kolleegi jutu edasi, see on selline hea tuju jutt. Algab kõik küll natuke dramaatiselt, nimelt lendas ühel pühapäeval kolleegi akna vastu pihlakamarju puginud siidisaba. Potsatas maha ja jäi sinna uimaselt vaaruma. Mu töökaaslane oli kõik loomakliinikud ja muud võimalikud kohad läbi helistanud, kuid keegi ei pakkunud abi. Lõpuks tabas ära, et Korkeasaari loomaaias on metsloomade "polikliinik" ja võttis kõne sinna. Tooge lind kohe siia, öeldi sealt - ja nii tehtigi, autole hääled sisse, lind õrnalt kingakarpi kuumaveepudeli kõrvale pakitud, et jahtumist vältida. Kohapeal juba oodati, väike patsient võeti vastu ja lubati teada anda, kuidas linnu käsi käib. Ja paar päeva pärast intsidenti tuligi kolleegile meil, kus teatati, et siidisaba oli peale väikest puhkust ja söömist jälle reipaks ja elujõuliseks muutunud ning vabaks lastud. Korkeasaarel olevat ka teisi siidisabade parvi, nii et tõenäoliselt on linnuke endale sealt seltsi leidnud.
Selle jutu peale tundsin suurt vajadust metsloomade polikliinikut toetada, mis sest, et tavaliselt olen kõiksuguste annetuste ja "osta Aafrikasse kits" -kingituste suhtes skeptiliselt meelestatud. Eks kindlasti oleks ka palju mõttekamaid toetust vajavaid kohti, ent seekord siis nii :)

Hibernatsioon

Kuna ma ei või igasse postitusse kirjutada, et "appi kuhu kõik see aeg kaob", siis ma ei olegi tükk aega midagi kirjutanud :)

Ega midagi öelda ka ei ole. Tundub, et talveunele võiks minna, sest kes see sellise pimedaga ikka ärkvel on. Tegelikult suure osa vabast ajast istungi sooja teki all ja loen. Blogisid, ajakirju, raamatuid. Mul on käsil (see on palju parem sõna kui pooleli :)) hetkel kaks raamatut, Daniel Kahnemani üllatav ja mõtlemapanev Thinking, Fast and Slow ning Caitlin Morani feministlik How To Be a Woman. Esimest soovitan soojalt kõigile, kes tegelevad andmeanalüüsi või statistikaga. Tegelikult ka kõigile teistele, sest raamat räägib loogika- või mõttevigadest, mida meie ajud teevad - jätkuvalt ja märkamatult.

Mõnusat pimedate õhtute veetmist - küll see kevad millalgi tuleb!

Pidu ja pillerkaar

Kõik küsivad, et kuidas remont edeneb. No loomulikult - mõni huvist ja mõni niisama viisakusest. Üks vähestest, kes midagi täpsemat ei küsi, on kolleeg, kel endal suur majaehitusprojekt seljataga. Tal on aimu sellest, et peale viiendat "ei edene absoluutselt/ midagi pole valmis/ ei viitsi teha / õhtuti on mul ka muud programmi kui remontida" vastust on endal juba suhteliselt süüdlaslik olek, et kuidas siis ei ole edenenud ja mismoodi ei ole aega - ikka ju leiaks aega, kui väga tahaks! Ja siis tuleb tõele näkku vaadata, et tegelikult ju ei taha ka :) Ma ikka pigem istuks diivanil ja surfaks netis kui teibiks seinu. Vahepeal tuleb teha selliseid äkkrünnakuid remondi kallale - kiirelt ja tõhusalt, et saaks jälle ausa inimese tundega diivanile maanduda.

Nädalavahetusel näiteks me ei remontinud nüüd üldse. Võtsime puhkuse ja lahendasime minu juubeli puhul kingituseks saadud kinkekaardi ära. Käisime Haikko mõisas laupäeva veetmas: sõime Porvoos lõunat, vedelesime Haikko spa-hotelli basseinides, nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja pikka und pehmes voodis. Mõnuuus.

Pidu ja pillerkaar kusjuures ei lõppenud sellega. Eile käisin kollegiga vaatamas Cirque du Soleili Michael Jackson Immortal Touri. Ahhetasin kogu etenduse aja - uskumatu! Võimas! Ei ole võimalik! Pakuti nii tantsu kui ka akrobaatikat, muidugi Jacksoni muusika saatel. Etendust on raske sõnadega kirjeldada. Äärmiselt mitmekülgne igatahes. Tantsijate meeletu professionaalsus ja täiuslikkuseni viimistletud etteasted. Loomulikult oli ka muusika ja lavashow peale mõeldud, kuidas siis muidu. Storyline kiskus vahel minu jaoks ehk tiba naiivseks kätte, aga sellest polnud hullu. Lõpetuseks tuli selline tunne, et ah krt kui ma oskaks ka niimoodi tantsida!

Youtubest leidsin ka mingi ameerikaliku kolme minuti kokkuvõtte showst, ei ole nagu päris, aga midagi ikka:

Ametlik veejoomisluba

Kaevuvee kvaliteedi testitulemused tulid hirmus kähku, ei läinud nädalatki. Ja tadaa - meie vesi on joogikõlblik!

Testiti umbes viiteteist asja, neist enamuse osas sai kaevuvesi tulemuse "hea" (skaalal hea - rahuldav - halb). Kolm näitu olid rahuldavad ja üks halb. Meie vesi on nimelt hägune, nagu ma olen siin ise ka kurtnud. Silmaga vaadates on ikka läbipaistev, mitte selline kollane nagu kunagi oli :D Aga seda tulemust pidi tõlgendama nii, et uued puurkaevud ongi pikalt hägused ja kuna muud parameetrid olid korras, siis probleemi ei peaks olema.

Aga nüüd on süda rahul vähemalt. Muidugi oleme juba mitu nädalat kaevuvett tarbinud, ja pole nagu hullu olnud, aga teaduslik paber on ikkagi lõplik kinnitus :)