Remondireportaaž nr. 127

Tänaseks on tööd lõpetatud ja veinipudel avatud. Köök hakkab juba PEAAEGU lubama. Kuna esmaspäeva ja teisipäeva mökutasime niisama maha, siis alates kolmapäevast tegin karmi graafiku - kõik pahteldamised ja värvimised sai üles märgitud ja eesmärgiks seatud see, et pühapäeval oleks köögi värvimisega ühel pool.

Graafik kohe aitas! Iga õhtu oleme kohusetundlikult köögis askeldanud ja tänaseks on lagi saanud neli kihti värvi (suhteliselt uskumatu, et nii mitu korda peab värvima, aga nii ta on) ning seinad kaks korda valget kruntvärvi. Muide minuarust soomekeelne pohjamaali on palju selgem väljend kui kruntvärv, no mis krunt? Samamoodi inglise keeles olevad base coat ja top coat, kohe aru saada, millest jutt käib.

Homseks jääb veel seintele kaks korda toonitud värvi peale tõmmata. Värvitooni valiku osas olime väga traditsioonilised, võtsime sama hallikasbeeži, mis meil eelmises kodus elutoa seintel oli. How boring? :) Aga mõtlesime, et köögi punaste kappide ja musta põranda juures peaks seinad suhteliselt tagasihoidlikud olema.

Värvikihtide kuivamise vahepeal vedisime natuke kruusa laiali. Sõidutee sai lõpuks sellega katetud. Täna ei jaksanud seda enam pildile jäädvustada, võib-olla siis homme, kui päris hullult vihma ei kalla. Pommiauku st kraavi oleme ka natuke täitnud, paarkümmend kärutäit mulda sai täna veetud. Homseks ilmselt lubatakse vihma, nii et KAHJUKS ei saa siis õuetöid teha :)

Pihlakamarjavargad ja muud sulelised

Eile hommikul oli majatagusel raiesmikul meeletult linde. Erinevaid pisilindude parvi ning üks musträhn, kes nad minema hirmutas. Pihlakal askeldasid rästad ja pasknäärid, need vuntsidega linnud. Üle pika aja sai kaamera käppa võetud ja mõned minutid pildistamiseks kasutatud. Liiga vähe on sellest, ma tean, aga praegu pole võimalik kõigega tegeleda.

Lõpuks ometi tundub, et teleobjektiiv ja kaamera töötavad nii nagu peab! Oli ka viimane aeg, kaks korda on kogu krempel hoolduses käinud. Esimesel korral saadeti lõpuks uus objektiiv ning teisel korral timmiti see koos kaameraga õigesti fokuseerima. Ja nüüd on hoopis teine asi pildistada!

Sinitihane kirsipõõsas:


See pilt ei ole mingi meistriteos, aga tahtsin pasknääri pildi siiski üles riputada. Minuarust on see nii vahva väljanägemisega lind:



Kirju kurgualusega hallrästas otsib järgmist pihlakamarjakobarat:



See väike tomp, kes istub oksal nagu lumememm, on tegelikult metsvint:



Pildistaja rõõmuks keeras ta külje ka ette:



Järgmine kollane pallike on ilmselt mingisugune lehelind, võib-olla salu-lehelind:






Eriti metsvindi ja lehelinnu piltidega jäin tehniliselt poolelt rahule - fookus on korras ja sulgede detailid näha. Need linnud olid muidugi ka palju lähemal kui pasknäärid ja rästad, aga varem tegi sama kaamera sellelt kauguselt ainult täielikke udukogusid.

Remondist ka, kuidas siis muidu :) Täna olid abikäed jälle kohal ja tegime tööd nii mis mühises! Mina lihvisin, pahteldasin ja värvisin sees kööki, mehed müttasid õues. Panen pilte ka kui miskit valmis saab, eks vast juba järgmisel nädalal! (St köögi suhtes ma kahtlen, aga loodan, et majaesine sõidutee saab uue kuue ja õuel olev kraav ehk teise nimega pommiauk lõpuks täidetud ja muru peale külvatud.)

Külapäeval

Täna käisime külapäeval. Jah, meil toimub siin tõesti selline nähtus :) Kohaliku vabatahtliku tuletõrjeühingu majas ja selle ees õues oli sportlikke mänge lastele ja täiskasvanutele, müüdi seeni, juurvilju ja küpsetisi. Osalesime ka aiakärujooksul, sest seal oli nii innukas mängule ärgitaja, kes meie keeldumist kuulda ei võtnud :D Imehea datlikoogi ostsin sealt kaasa, nüüd oleme seda terve päeva puginud.

Minu kaks puhkepäeva kulusid töökalt. Neljapäeval olid mul siin ka efektiivsed töökäed abiks - rehitsesid, lõhkusid puid ja kärutasid kaevu veetorude kraavi täiteks mulda. Mina sain rahulikult lage pahteldada ja lihvida ning muruniidukiga askeldada. Täna olen see-eest täiesti jõuetu olnud ja pole midagi viitsinud teha. Õnneks Aki lihvis lage. Varsti ehk saab lausa värvipurkide kallale minna!

Enne seda peaks aga veel õues kraavi täitma, mulda tasandama, muru istutama ja kruusa laiali lükkama. Sellised koormad ootavad töökäsi:

Ma juba ootan esmaspäeva, et võiks kontorisse puhkama minna :)

Madalseis

Täna oli üsna raske päev, nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma ei suuda aktsepteerida seda, et füüsiliselt ei jaksa nii palju või nii hästi tööd teha kui tahaks. Närvi ajab, et peale tunnikest mulla rehitsemist või poolt tundi lae lihvimist on kätes jõud otsas. Tahtejõuga võib natuke edasi pusida, aga pikemas perspektiivis pole see eriti tõhus. Peaks vist kuidagi aktsepteerima oma piiratust. Ja seda, et uue köögi ja uue muru ja puude lõhkumise ja kõigega lihtsalt läheb kauem aega kui algselt plaanis.
No õnneks mul on need kaks puhkepäeva tulekul. Palju häid töötunde!

Kes aeglaselt sõuab, see kaugele jõuab

Aargh, kõik see remont võtab palju rohkem aega kui oleks arvanud. Ja süüdi on selles pigem ülioptimistik prognoos ajakasutusest, sest ega me nüüd eriti aeglased ka pole. Muidugi päevatöö nõuab oma osa, aga see oli anyway selge.
Ahastan sellepärast, et köök pole ka veel sel nädalavahetusel valmis. Eile ja täna müttasime lage teha, nüüd on peaaegu kõik kipsplaadid üleval. Viimane nõuab natuke lisapusimist, nii et see jäi homse peale. Ja muidugi lilled ju ennast ei kasta, pesu ise pesumasinasse ei roni jne, ehk siis nende asjade peale saab ka kenasti aega kulutatud. Täna muide lõhkusin elus esimest korda puid. Võib-olla olen seda ka millalgi varem proovinud, aga ei mäleta küll. Hea trenn kõhu- ja seljalihastele!

Midagi on valmis ka saanud, nimelt kaev, juhhei! Ainuke projekt, kus meil mingit osalust ei olnud, ma ei tea täpselt, millele see viitab ... Esmaspäeval ühendati torud ja teisipäeval aeti kraav kinni. Või noh, pool kraavist jäi lahti, sest lõhatud kalju asemele polnud midagi panna. Nii et tuleb koorem mulda tellida ja seda õues ringi kärutada ning muru peale istutada. Kruusa samuti törtsuke garaazi ette. Õnneks mul on neljapäeval ja reedel puhkepäev - ja ma tean, mis tegevusega ma need sisustan :)

Kaevuvesi on veel natuke sogane, või täpsemalt öeldes värv on täiesti õige läbipaistev, aga mingisugust imepisikest värki lendleb veel vees ringi. Tõenäoliselt vanast veeanumast ning muidugi ka puurimisjäätmetest, ootame nüüd siin pingsalt, et see paremaks muutuks. Siis on küll suurepärane tüng, kui see jääbki selliseks. Teisalt mul ei ole mingisugust ettekujutust, et milline kaevuvesi olema peab - selge see, et päris pudelivee väljanägemisega see ka pole.

Ülemise korruse naabrid ehk siis hiired on leidnud tee katusele. See on vist märk sellest, et õues tõmbab külmaks. Igatahes hommikul kuulsime ülevalt sahinat ja täna käis Aki pööningule kuus lõksu üles sättimas. Hommikul vaatame, mis tulemus on ... Oh maaelu rõõmud :)

Kuna mul remondist pilte pole (või no natuke uuest laest on, aga seda on mõttetu siia üles panna), siis viskan siia eelmise nädalavahetuse viljapuuaia pildikesi :) Meil on üks pisike kreegipuu ja miniatuurne õunapuu, aga natuke saaki siiski lubatakse, kui just harakad seda enne meie jaole jõudmist ära ei söö.

Pildikesi kraavist

Tööpäevadel on raske end remontima sundida. Ja isegi kui olen ennast suutnud tööle pressida, ei jõua kuigi palju teha. Paar-kolm tundi on õhtul sellist vaba aega, sest päris keskööni mässata ei taha. Aki on olnud hirmus tubli, ta on viitsinud palju rohkem kui mina, ning mis seal salata, eks tema õlul on ka suurem osa remondist.

Aga köögi osas hakkab juba lubama - täna saime seinad esimest korda pahteldatud. Ees ootab veel kipsplaatidest lae ehitamine, pahteldamine, kogu krempli lihvimine ning värvimine. Ja siis võib kappe hakata kinnitama. Seal nad juba ootavad, saabusid reedel:



Loodetavasti saaks kapid juba järgmisel nädalavahetusel paika.

Mõtlesin paar õuepilti ka panna. Võib-olla juba homme saavad torud pandud ja kraav kinni aetud, nii et enne seda veel mälestuseks kaunid aiavaated:







Selline toru ongi puurkaev:



Kive ei ole kellelgi vaja? Meil on siin mõned, võite järgi tulla. Need on kalju lõhkamisjäätmed:





Selliste roomikutega on nad mu õuel käinud ;( Poolemeetrised vaod:

10km tehtud

Midnight Runi eel polnud ma üle kahe nädala jooksma saanud ja see kombineeritud üleüldise kehva jooksuvormiga pani mind ikka tõsiselt mõtlema, kuidas kogu sellest supist eluga välja tulla :) Kõigele lisaks kallas eile terve päeva vihma - ekstreemsportlaste sündmus niisiis.

Aga polnud hullu midagi, vahetasime tööl jooksuriided selga, tõmbasime prügikoti peale (kogenud jooksjakolleegi soovitus) ja kiirustasime Senaatintorile starti. Kuna olime kõige aeglasemas rühmas, pidime pool tundi vihmasajus starti ootama ja selle ajaga muidugi tossud ja sääred olid läbinisti märjad, astudes lirtsus ainult. Prügikott õnneks kaitses ilusti ülakeha, kurb oli vaadata neid, kel ainult jooksusärk seljas oli. Stardis rebisime muidugi prügikotid seljast.

Meid oli neljane rühm, hoidsime enamvähem gruppi ja kui keegi ette tõttas, siis teised võtsid kohe järgi, ei saanud päris maha ju jääda :) Ma jooksin/kõndisin absoluutselt liiga kõrge pulsiga, pidevalt oli see kuskil 160-170 peal ja viie kilomeetri kandis andiski see tunda - piimhapped hakkasid möllama ja jalad tõmbusid kangeks. Aga õnneks vihm sai otsa ja hea tempoga minnes kuivasid sääredki ära!

Viimased kilomeetrid läbisime tahtejõuga :) 500m enne lõppu tuli veel killer tõus, jalad olid nii läbi. Kolleegid tegid veel enne finišit hea spurdi, aga ma olin ühe väiksema tõusu peal endal hinge kinni tõmmanud (pulss 180, kerge oksetunne eks) ja pidin veel finišisirgel kõndimist tegema. Paar viimast sammu siis tegin head nägu ja reibast sörki :)

Aeg 1:20:50, mis oli palju kiirem kui ise oleksin arvanud, lootsin kuhugi 1:25 kanti pääseda. Hea meel on selle üle, et läbi raja suutsime sama kiirust hoida, 8,05min per km ja esimene 5km ajaga 40:29 ning teine ajaga 40:21. Äge!

Täna on jalad pisut kanged :D Tellisin poest endale midagi head, see on igatahes välja teenitud. Järgmine aasta uuesti ja kiirema ajaga? :P