Terve nädavahetuse oleme teinud suurpuhastust ja natuke ka korteri "ülesvuntsimist". Müügimõtted on peas, aga eks näis, millistest müügisummadest maakler meile järgmisel nädalal räägib. Põhiline on aga see, et enne suurpuhastust ma ei teadnudki, kui palju kola ja mustust meil siin on :D
Oleme põrandaid ja seinu küürinud (siinkohal tervitused Peemotile, kellele meeldib kassitoitu enne söömist loopida..), köögikappe ja kodumasinaid läikima löönud, hulgaliselt prügi ja kasutuskõlbmatuid asju minema visanud, sättinud riiulitel ja öökappidel olevaid asju korda, võtnud tolmu uskumatutest kohtadest (kõik kapipealsed on eriti meeldivad selles suhtes). Aki on uue köögikubu ümber kappi ehitanud ja praegugi saeb väljas põrandaliiste. Natuke koomiline, et viimased pisikesed liistutükid saavad oma koha alles siis, kui peas on kolimismõtted ;)
Vannituba ja wc-d ründasin ma lapi ja puhastusvahendiga juba eelmisel nädalavahetusel, nii et vähemalt see on tehtud. Ees ootab veel saun, eks ma pean varsti sinna saunalava alla roomama minema..
Aga kes siis jaksab koguaeg tööd teha ilma lõbuta. Eile käisime meie kaheksanda aastapäeva puhul väljas söömas. Restoran Alia asub imekaunis puuvillas Mustikkamaa saarel ja pakub hõrke roogi ja muuhulgas ka väga head teenindust, selle eest hinne 5+.
Ja kui mul kõigest muust veel aega üle jääb, siis süvenen George R.R. Martini ülihead fantaasiasarja - A Song of Ice and Fire - lugema. Esimese raamatu (A Game Of Thrones) sain just läbi ja teine (A Clash Of Kings) on lugemisel. Nendest on ilmselt ka eestikeelsed tõlked müügil. Sari väärib tõesti kõiki neid kiidusõnu, mida mitmed kriitikud on teostest rääkides kasutanud.
pühapäev, 25. september 2011
esmaspäev, 19. september 2011
Neljajalgsed sõbrad
Nädal möödus jälle käbedalt. Kolmapäeval peale tööd siirdusime töökaaslasega Norwegiani lennukile, suunaks Stockholm ja tööalane seminar. Neljapäev mööduski seal end harides ja süües! Ma ei saa aru, miks alati seminaridel on jube head road ja lisaks veel pakutakse muudkui ette ja taha kohvi ja saiakesi. No ei saa olla maitsmata ja tulemus on muidugi teada :)
Hetkel on hea meel selle üle, et sain sealt palju tööalaselt huvitavaid ja ka praktilisi ideid. Nüüd jääb üle vaid mõelda, kuidas neid meil käiku lasta. Lisaks paistab olevat nii, et mul on sel nädalal kalendris ka tööaega, st koosolekutevaba aega. Et äkki lausa jõuaks mu TO DO-nimekirjast üht-teist ära teha.
Nädalavahetusel müttas Aki töökaaslastega Lapimaal ja mina veetsin kassidega aega. Mõtlesin neile igasuguseid mänge välja ja tegin pilte. Paar tulemust siin:
You're disturbing my sleep:
I'm in your bed, leaving fur on your pillow:
Natuke hirmus:
Varsti on kassidel jälle arsti juurde minek, iga-aastased vaktsineerimised ootavad. Aga ussirohu andmisega on meil jälle tuttavad probleemid - tablett ei lähe mitte, isegi kui toidu sisse segada. Homme tuleb teha uus käik apteeki ja mingit parema maitsega rohtu osta. Kui see ka ei lähe, siis ootab meid kõiki ees üks pikk õhtu ja tahtejõudude võitlus..
Hetkel on hea meel selle üle, et sain sealt palju tööalaselt huvitavaid ja ka praktilisi ideid. Nüüd jääb üle vaid mõelda, kuidas neid meil käiku lasta. Lisaks paistab olevat nii, et mul on sel nädalal kalendris ka tööaega, st koosolekutevaba aega. Et äkki lausa jõuaks mu TO DO-nimekirjast üht-teist ära teha.
Nädalavahetusel müttas Aki töökaaslastega Lapimaal ja mina veetsin kassidega aega. Mõtlesin neile igasuguseid mänge välja ja tegin pilte. Paar tulemust siin:
You're disturbing my sleep:
I'm in your bed, leaving fur on your pillow:
Natuke hirmus:
Varsti on kassidel jälle arsti juurde minek, iga-aastased vaktsineerimised ootavad. Aga ussirohu andmisega on meil jälle tuttavad probleemid - tablett ei lähe mitte, isegi kui toidu sisse segada. Homme tuleb teha uus käik apteeki ja mingit parema maitsega rohtu osta. Kui see ka ei lähe, siis ootab meid kõiki ees üks pikk õhtu ja tahtejõudude võitlus..
pühapäev, 11. september 2011
Wear sunscreen
Sel nädalavahetusel pole ma muhvigi teinud. Aki läks mökkile kala püüdma ja mina nautisin omaenda seltskonda. Käisin laupäeval Helsingi esimese Promodi kauplusega tutvumas, tegin päevauinaku, koristasin, pesin pesu ja keerasin teleka muusikakanali peale ja volüümi üles :D
Kogu nädalavahetuse on mind vaevanud tüütu peavalu, mis mingeid erilisemaid aktsioone ei lase mul teha. Selg ja õlavööde on jälle "kinni" ja ma vaikselt üritan neid harjutusi teha, mida füsioterapeut soovitas. Saaks vere käima jälle. Muidugi otstarbekam ja ka mõistlikum oleks harjutusi ennetavalt teha, mitte alles siis, kui häda kukil :) Aga eks inimene õpib kogu elu.
Aga tegelikult ei tahtnud ma siin ainult tõbede üle hädaldada. Ma leidsin ühel päeval internetist algupärase "Wear sunscreen" -teksti. Ma arvan, et paljud mäletavad seda Baz Luhrmanni videot "Everybody's Free (To Wear Sunscreen).
Tekst on ka siin, algne versioon (Mary Schmichi kolumn) leidus Chicago Tribune'i lehelt. Vähemalt sunscreeni osas olen ma sellega nõus :)
Wear sunscreen.
If I could offer you only one tip for the future, sunscreen would be it. The long-term benefits of sunscreen have been proved by scientists, whereas the rest of my advice has no basis more reliable than my own meandering experience. I will dispense this advice now.
Enjoy the power and beauty of your youth. Oh, never mind. You will not understand the power and beauty of your youth until they've faded. But trust me, in 20 years, you'll look back at photos of yourself and recall in a way you can't grasp now how much possibility lay before you and how fabulous you really looked. You are not as fat as you imagine.
Don't worry about the future. Or worry, but know that worrying is as effective as trying to solve an algebra equation by chewing bubble gum. The real troubles in your life are apt to be things that never crossed your worried mind, the kind that blindside you at 4 p.m. on some idle Tuesday.
Do one thing every day that scares you.
Sing.
Don't be reckless with other people's hearts. Don't put up with people who are reckless with yours.
Floss.
Don't waste your time on jealousy. Sometimes you're ahead, sometimes you're behind. The race is long and, in the end, it's only with yourself.
Remember compliments you receive. Forget the insults. If you succeed in doing this, tell me how.
Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.
Stretch.
Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life. The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives. Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.
Get plenty of calcium. Be kind to your knees. You'll miss them when they're gone.
Maybe you'll marry, maybe you won't. Maybe you'll have children, maybe you won't. Maybe you'll divorce at 40, maybe you'll dance the funky chicken on your 75th wedding anniversary. Whatever you do, don't congratulate yourself too much, or berate yourself either. Your choices are half chance. So are everybody else's.
Enjoy your body. Use it every way you can. Don't be afraid of it or of what other people think of it. It's the greatest instrument you'll ever own.
Dance, even if you have nowhere to do it but your living room.
Read the directions, even if you don't follow them.
Do not read beauty magazines. They will only make you feel ugly.
Get to know your parents. You never know when they'll be gone for good. Be nice to your siblings. They're your best link to your past and the people most likely to stick with you in the future.
Understand that friends come and go, but with a precious few you should hold on. Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle, because the older you get, the more you need the people who knew you when you were young.
Live in New York City once, but leave before it makes you hard. Live in Northern California once, but leave before it makes you soft. Travel.
Accept certain inalienable truths: Prices will rise. Politicians will philander. You, too, will get old. And when you do, you'll fantasize that when you were young, prices were reasonable, politicians were noble and children respected their elders.
Respect your elders.
Don't expect anyone else to support you. Maybe you have a trust fund. Maybe you'll have a wealthy spouse. But you never know when either one might run out.
Don't mess too much with your hair or by the time you're 40 it will look 85.
Be careful whose advice you buy, but be patient with those who supply it. Advice is a form of nostalgia. Dispensing it is a way of fishing the past from the disposal, wiping it off, painting over the ugly parts and recycling it for more than it's worth.
But trust me on the sunscreen.
Kogu nädalavahetuse on mind vaevanud tüütu peavalu, mis mingeid erilisemaid aktsioone ei lase mul teha. Selg ja õlavööde on jälle "kinni" ja ma vaikselt üritan neid harjutusi teha, mida füsioterapeut soovitas. Saaks vere käima jälle. Muidugi otstarbekam ja ka mõistlikum oleks harjutusi ennetavalt teha, mitte alles siis, kui häda kukil :) Aga eks inimene õpib kogu elu.
Aga tegelikult ei tahtnud ma siin ainult tõbede üle hädaldada. Ma leidsin ühel päeval internetist algupärase "Wear sunscreen" -teksti. Ma arvan, et paljud mäletavad seda Baz Luhrmanni videot "Everybody's Free (To Wear Sunscreen).
Tekst on ka siin, algne versioon (Mary Schmichi kolumn) leidus Chicago Tribune'i lehelt. Vähemalt sunscreeni osas olen ma sellega nõus :)
Wear sunscreen.
If I could offer you only one tip for the future, sunscreen would be it. The long-term benefits of sunscreen have been proved by scientists, whereas the rest of my advice has no basis more reliable than my own meandering experience. I will dispense this advice now.
Enjoy the power and beauty of your youth. Oh, never mind. You will not understand the power and beauty of your youth until they've faded. But trust me, in 20 years, you'll look back at photos of yourself and recall in a way you can't grasp now how much possibility lay before you and how fabulous you really looked. You are not as fat as you imagine.
Don't worry about the future. Or worry, but know that worrying is as effective as trying to solve an algebra equation by chewing bubble gum. The real troubles in your life are apt to be things that never crossed your worried mind, the kind that blindside you at 4 p.m. on some idle Tuesday.
Do one thing every day that scares you.
Sing.
Don't be reckless with other people's hearts. Don't put up with people who are reckless with yours.
Floss.
Don't waste your time on jealousy. Sometimes you're ahead, sometimes you're behind. The race is long and, in the end, it's only with yourself.
Remember compliments you receive. Forget the insults. If you succeed in doing this, tell me how.
Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.
Stretch.
Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life. The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives. Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.
Get plenty of calcium. Be kind to your knees. You'll miss them when they're gone.
Maybe you'll marry, maybe you won't. Maybe you'll have children, maybe you won't. Maybe you'll divorce at 40, maybe you'll dance the funky chicken on your 75th wedding anniversary. Whatever you do, don't congratulate yourself too much, or berate yourself either. Your choices are half chance. So are everybody else's.
Enjoy your body. Use it every way you can. Don't be afraid of it or of what other people think of it. It's the greatest instrument you'll ever own.
Dance, even if you have nowhere to do it but your living room.
Read the directions, even if you don't follow them.
Do not read beauty magazines. They will only make you feel ugly.
Get to know your parents. You never know when they'll be gone for good. Be nice to your siblings. They're your best link to your past and the people most likely to stick with you in the future.
Understand that friends come and go, but with a precious few you should hold on. Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle, because the older you get, the more you need the people who knew you when you were young.
Live in New York City once, but leave before it makes you hard. Live in Northern California once, but leave before it makes you soft. Travel.
Accept certain inalienable truths: Prices will rise. Politicians will philander. You, too, will get old. And when you do, you'll fantasize that when you were young, prices were reasonable, politicians were noble and children respected their elders.
Respect your elders.
Don't expect anyone else to support you. Maybe you have a trust fund. Maybe you'll have a wealthy spouse. But you never know when either one might run out.
Don't mess too much with your hair or by the time you're 40 it will look 85.
Be careful whose advice you buy, but be patient with those who supply it. Advice is a form of nostalgia. Dispensing it is a way of fishing the past from the disposal, wiping it off, painting over the ugly parts and recycling it for more than it's worth.
But trust me on the sunscreen.
pühapäev, 4. september 2011
Augusti viimane nädalavahetus
Seekord veetsime augusti lõppu mökkil koos sõpradega. Ilm oli meeletu - päeval 25 kraadi, kas see ongi see kliima soojenemine?
Õhtud möödusid veiniklaasi ja vestluse saatel, päeval aga tegime retke lähedal asuvaid kaljumaalinguid uurima. Et ikka kultuuri ja sporti ka oleks. Esialgne teave oli selline, et parklast kaljudeni on umbes kilomeeter metsarada, aga tegelikult kohale jõudes avastasime, et oligi hoopis 2,5-3km. Peale veiniõhtut ongi ju tore kuuma ilmaga mööda metsarada üles-alla seigelda..
Seeni oli seal metsas hulgaliselt, aga kahjuks mitte õigeid.
Söö vaid seeni, mida tunned..
Lõpuks jõudsime kaljudeni. Astuvansalmi kaljumaalingud on pärit u 3000-2500 aastat eKr. Sellal oli vesi kõrgemal ja nüüd meie pea kohal olevad kujundid maaliti siis veepinnalt või jää pealt. Väga neid maalinguid enam näha ei olnud, aeg on oma töö teinud, ent mõni selgem paistis ikkagi välja:
Põder
Käsi
Peale maalingute vaatlemist ronisime veel üles kaljule. Tuul puhus ja jahutas palavat olekut ning järvele vaadates silm puhkas. Ilus oli.
Et Finnish mökki experience täiuslik oleks, läksime õhtul veel kalale. See kõlab võib-olla eksootilisemalt kui päriselt oli.. sõudsime paadisillast 20 meetri kaugusele roostiku äärde ja viskasime õnged sisse. Alguses tõmbasime paar veetaime välja. Aki tegi siis otsa lahti ja tõstis paati esimese kala. Vat siis hakkas kõigil näkkama! Uskumatu, paar sekundit oli ussike vees, kui juba kalad sõid. Sõbrad said samuti käe valgeks ja kalad õnge otsa. Sellega me ainult ei arvestanud, et me ei osanud välja püütud kalasid paati tõsta (ma märgin siinkohal ka ära, et Aki on pro-kalur, tema kohta see jutt ei käi). Ehk siis mingil hetkel lendas kala hirmsa karjumise saatel õnge otsas õhus ja mina hoidsin peast kinni, et sellega mitte vastu pead saada. Paar korda sellist röökimist ja ma arvan, et meie ülejärve-naaber mõtles, et mis hullud need seal on. Igatahes lõbus oli! :)
Paari kalaga läks kehvasti, ehk siis neil läks konks liiga sügavale ja ei saanudki neid enam järve tagasi lasta. Mis muud kui soola ja pipart vahele ja grilli! Kuna tegemist oli mingisuguste prahikaladega (st. 5% liha ja 95% luid), siis neist väga gurmaanrooga ei saanud. Aga vähemalt värske värk!
Nii ta läks, viimane suvine nädalavahetus. Aitäh kulla külalised! Ja järgmisel aastal uuesti ;)
Õhtud möödusid veiniklaasi ja vestluse saatel, päeval aga tegime retke lähedal asuvaid kaljumaalinguid uurima. Et ikka kultuuri ja sporti ka oleks. Esialgne teave oli selline, et parklast kaljudeni on umbes kilomeeter metsarada, aga tegelikult kohale jõudes avastasime, et oligi hoopis 2,5-3km. Peale veiniõhtut ongi ju tore kuuma ilmaga mööda metsarada üles-alla seigelda..
Seeni oli seal metsas hulgaliselt, aga kahjuks mitte õigeid.
Söö vaid seeni, mida tunned..
Lõpuks jõudsime kaljudeni. Astuvansalmi kaljumaalingud on pärit u 3000-2500 aastat eKr. Sellal oli vesi kõrgemal ja nüüd meie pea kohal olevad kujundid maaliti siis veepinnalt või jää pealt. Väga neid maalinguid enam näha ei olnud, aeg on oma töö teinud, ent mõni selgem paistis ikkagi välja:
Põder
Käsi
Peale maalingute vaatlemist ronisime veel üles kaljule. Tuul puhus ja jahutas palavat olekut ning järvele vaadates silm puhkas. Ilus oli.
Et Finnish mökki experience täiuslik oleks, läksime õhtul veel kalale. See kõlab võib-olla eksootilisemalt kui päriselt oli.. sõudsime paadisillast 20 meetri kaugusele roostiku äärde ja viskasime õnged sisse. Alguses tõmbasime paar veetaime välja. Aki tegi siis otsa lahti ja tõstis paati esimese kala. Vat siis hakkas kõigil näkkama! Uskumatu, paar sekundit oli ussike vees, kui juba kalad sõid. Sõbrad said samuti käe valgeks ja kalad õnge otsa. Sellega me ainult ei arvestanud, et me ei osanud välja püütud kalasid paati tõsta (ma märgin siinkohal ka ära, et Aki on pro-kalur, tema kohta see jutt ei käi). Ehk siis mingil hetkel lendas kala hirmsa karjumise saatel õnge otsas õhus ja mina hoidsin peast kinni, et sellega mitte vastu pead saada. Paar korda sellist röökimist ja ma arvan, et meie ülejärve-naaber mõtles, et mis hullud need seal on. Igatahes lõbus oli! :)
Paari kalaga läks kehvasti, ehk siis neil läks konks liiga sügavale ja ei saanudki neid enam järve tagasi lasta. Mis muud kui soola ja pipart vahele ja grilli! Kuna tegemist oli mingisuguste prahikaladega (st. 5% liha ja 95% luid), siis neist väga gurmaanrooga ei saanud. Aga vähemalt värske värk!
Nii ta läks, viimane suvine nädalavahetus. Aitäh kulla külalised! Ja järgmisel aastal uuesti ;)
Pisiremont ja herilased
Täna üritasime paari pisiremondiga ühele poole saada, aga asjaolude suhtel pole kumbki veel valmis. Esiteks see:
Muide uskumatu, kui palju laiobjektiiv perspektiivi muudab, kapid puha kumerad..
Ventilatsioonimehed on kohal käinud ja muuhulgas meile uue kubu üles pannud. Aga nagu igaüks võib märgata, näeb see hetkel pisut liiga industriaalne välja. Nii et Aki hakkas täna sinna kappi ümber ehitama. Sättis õue saepingi püsti ja puha, kuid siis tuli äkki tuppa tagasi ja teatas, et leidis herilaspesa. Ja oligi, meie kuuri lähedal nurgas, maa sees. Väiksest august lendas vuhh ja vuhh herilasi sisse ja välja. Jeerum, kellele seda nüüd vaja oli! Esiteks olime ökoloogilised ja kallasime pessa lihtsalt keevat vett ja ajasime augu kinni. Aga neil kavalpeadel oli veel mingisugune teine sissekäik, nii et varsti tiirutas herilasi lausa kuuris sees, ja kuidagi kuuri nurgast ronisid sinna pessa sisse. Mis muud kui poodi mürgi järele. Praegu ongi piisavalt jahedaks õues läinud, ühtgi herilast pole enam näha - nii et varsti suundume tõrjet tegema.
On muide uskumatu, kui palju erinevaid viise inimesed on välja mõelnud herilaste tapmiseks. Tegin googles väikse otsingu ja küll seal oli nii bensiiniga möllamist, põletamist, tolmuimejaga vehkimist kui ka muidugi mürgitamist.
Aga miks ma sellest räägin - herilaste tõttu ei olnud õues saagimisest juttugi ja kappi ikka veel pole.
Mul oli sel ajal teine projekt. Ma ei julge tegelikult algsituatsioonist pilti üles panna, sest see on suht kole. Mõtlete kõik, et millises koledas kodus see Maris elab.. Meil on nimelt vannitoas veetorudelt osaliselt värv maha koorunud. Ja kui ma nendest torudest välguga blogi jaoks pilti tegin, siis selgus hea valguse käes, et torude tagant on sein kuidagi kollakas ja ilge. Nii et nõuab pisukest küürimist :)
Torud said siiski täna liivapaberiga üle käidud ja esimese värvikihiga üle võõbatud, aga purgi peal välja käidud kuuetunnine kuivamisaeg oli üpris optimistlik. Praegu on julgelt kaheksa tundi möödas ja värv jääb ikka näppude külge. Nii et täna pole ei teist värvikihti ega dushi all käimist ette nähtud.
Ma vaikselt nikerdan eelmise nädalavahetuse mökitamise ehk mökkilkäigu piltide kallal ja üritan selle stoori ka peagi üles saada. Seenepilte on millegipärast palju..
Muide uskumatu, kui palju laiobjektiiv perspektiivi muudab, kapid puha kumerad..
Ventilatsioonimehed on kohal käinud ja muuhulgas meile uue kubu üles pannud. Aga nagu igaüks võib märgata, näeb see hetkel pisut liiga industriaalne välja. Nii et Aki hakkas täna sinna kappi ümber ehitama. Sättis õue saepingi püsti ja puha, kuid siis tuli äkki tuppa tagasi ja teatas, et leidis herilaspesa. Ja oligi, meie kuuri lähedal nurgas, maa sees. Väiksest august lendas vuhh ja vuhh herilasi sisse ja välja. Jeerum, kellele seda nüüd vaja oli! Esiteks olime ökoloogilised ja kallasime pessa lihtsalt keevat vett ja ajasime augu kinni. Aga neil kavalpeadel oli veel mingisugune teine sissekäik, nii et varsti tiirutas herilasi lausa kuuris sees, ja kuidagi kuuri nurgast ronisid sinna pessa sisse. Mis muud kui poodi mürgi järele. Praegu ongi piisavalt jahedaks õues läinud, ühtgi herilast pole enam näha - nii et varsti suundume tõrjet tegema.
On muide uskumatu, kui palju erinevaid viise inimesed on välja mõelnud herilaste tapmiseks. Tegin googles väikse otsingu ja küll seal oli nii bensiiniga möllamist, põletamist, tolmuimejaga vehkimist kui ka muidugi mürgitamist.
Aga miks ma sellest räägin - herilaste tõttu ei olnud õues saagimisest juttugi ja kappi ikka veel pole.
Mul oli sel ajal teine projekt. Ma ei julge tegelikult algsituatsioonist pilti üles panna, sest see on suht kole. Mõtlete kõik, et millises koledas kodus see Maris elab.. Meil on nimelt vannitoas veetorudelt osaliselt värv maha koorunud. Ja kui ma nendest torudest välguga blogi jaoks pilti tegin, siis selgus hea valguse käes, et torude tagant on sein kuidagi kollakas ja ilge. Nii et nõuab pisukest küürimist :)
Torud said siiski täna liivapaberiga üle käidud ja esimese värvikihiga üle võõbatud, aga purgi peal välja käidud kuuetunnine kuivamisaeg oli üpris optimistlik. Praegu on julgelt kaheksa tundi möödas ja värv jääb ikka näppude külge. Nii et täna pole ei teist värvikihti ega dushi all käimist ette nähtud.
Ma vaikselt nikerdan eelmise nädalavahetuse mökitamise ehk mökkilkäigu piltide kallal ja üritan selle stoori ka peagi üles saada. Seenepilte on millegipärast palju..
Tellimine:
Postitused (Atom)