Räpina-Piusa-Võru-Sangaste-Otepää

Jätkan Lõuna-Eesti tuuri teemal. Järjekordsel hommikul suundusime Räpina suunas, et sealsele poldrile pilk peale visata. Olin internetist lugenud, et tegemist on linnuhuviliste paradiisiga, kus muidugi eriti rändeajal linde jälgida võib. Meie lähenesime poldrile Raigla küla kandist, sealt tuleb edasi Lämmijärve äärde sõita ja kohal ootab ees pisike parkla, väike liivarand ja linnutorn. Läbi poldri kulgeb jalgsi ja rattaga läbitav tee, ent meie piirdusime seekord vaid rannaäärse alaga.
Esimese asjana hakkasid silma rannaliival massidena peatuvad liblikad.

Suur-kapsaliblikas:






Pääsusaba:


Päevapaabusilm:


Kuskil roostikus kraaksus (või ruigas, või kriiskas.. ma ei teagi täpselt) samal ajal rukkirääk - lind, keda hääle järgi on lihtne ära tunda, ent oma silmaga näha äärmiselt keeruline. See-eest suitsupääsukesi võis hulgi vaadelda. Kõik nad tiirutasid ranna ääres, vahel üle vee lennates ja siis viuh! meist lähedalt mööda ja tagasi ranna poole.









Minumeelest tasub poldril või vähemalt ranna ääres ära käia ka siis, kui eriline linnuhuviline pole. Mulle väga meeldis ja vaikselt jäi küdema ka plaan rände ajal poldrile tagasi tulle ja siis tõesti seal ka pikemalt matkata.

Kuna juba Räpina lähedal olime, siis mõtlesime ka sealse Sillapää lossi üle vaadata. Tegemist oli õdusa mõisahoonega, mida ümbritseb kaunis dendropark.

Vaade mõisahoone eest:


Pargis kasvavad viinamarjad:


Räpina on ka tuntud oma aianduskooli poolest ning üldiselt võis korras hoitud aedu ja maju näha kõikjal Räpinas ja lähiümbruses. Ilus!
Edasi suundusime Piusa poole, plaaniga sealseid liivakoopaid külastada. Meie eelmisel Lõuna-Eesti tripil olid koopad varisemisohu tõttu suletud, ent nüüd oli muuseum avatud. Millegipärast mõtlesin, et koobaste käikudesse saab vabalt uitama minna, aga sellest oli asi kaugel. Külastajate jaoks oli pisike ala koobaste sissekäigu juures, kust võis üle piirdeaia natuke liivasambaid uurida. Giid rääkis, et kes teab kaua koopad veel olemas on, et koguaeg ikkagi natuke varisevad. Nii et täiesti mõistlik otsus mitte lasta inimesi vabalt sinna uitama.









Piusa liivakarjääris olid aga võimsad kaldapääsukeste kolooniad.







Kuuma ilma ja piisava värske õhu käes viibimise tõttu oli mul peale Piusat juba toss päris väljas, aga veel enne ööpaika naasmist käisime ära Võrus, mis tegelikult ka tee peale jäi. Täpsemalt olime Tamula rannal, Roosisaare silla juures.





Päev oli olnud pikk, kuid õhtul ja öösel sai jälle mõnusalt jalga sirutatud ja akusid laaditud ja järgmisel päeval jälle uued sihtkohad ette võetud. Hommikul läksime Sangaste lossi, kusjuures suutsime teel kaks korda õigest ristmikust mööda panna, täiesti uskumatu. Kuidagi õnnestus ikkagi kohale jõuda.
Loss oli väljast massiivne ja ilus, aga seest kahjuks väga nukker, sest suuremas osas lossis "ilutsesid" seitsmekümnendate stiilis nõukogude remondi tulemused.



Lossi taga oli kena metsapark, mida läbisid teerajad. See oli muide jälle üks hullemaid sääserünnaku kohti kogu reisil, esialgsest looduse ilmetlemisest sai kähku kiirkõnd, et metsast välja saada.



I believe I can fly!


Ühe peatuse metsas siiski tegin, kogemata kombel sattusin minu jaoks haruldase rähni peale - ühel puutüvel otsis toitu laanerähn, kollase pealaega lind. Paar kiiruga ja värisevate kätega võetud klõpsu, hulk sääskede kirumist ja tapmist ning siis jooksuga edasi. Kohe hirmus kahju oli, et ise targem ei olnud ja metsarajale pikki pükse ja pikkade käistega riideid selga ei tõmmanud.



Edasi otsustasime Otepääl ära käia, võttes suuna kõigepealt Harimäe vaatetornile. Mida me aga ära ei tabanud, oli see, et samal päeval toimus Otepääl ja selle ümbruses Rally Estonia. Just siis, kui me Harimäele saabusime, hakati teid sulgema ja mõningaid ralli- ja politsei- ja turvaautosid tiirutas teedel ringi. Pisut kahtlesime, kas tasub sellisel päeval Otepääle minna, aga otsustasime ikkagi proovida. Kõigepealt aga Harimäest - kõrgelt vaateplatvormilt avaneb ilus vaade ümbruskonna metsadele ja niitudele. Vaatetornist möödub ka Kekkose rada.





Otepääl jälgisime rallimeeleolu ja täitsime kõhtu kohaliku kebabiga. Paraku olid taldrikutäied suhteliselt väikesed ja hinnad päris kirved võrreldes varasemate päevade toidukohtadega. Aga kõht sai (peaaegu) täis ja ka linnas väike jalutuskäik tehtud. Otepäält välja sõites nägime tee ääres värskelt niidetud heinamaad, kus oli julgelt paarkümmend toonekurge. Kuna seni reisil ühtegi korralikku toonekurepilti polnud saanud, siis pidime muidugi selle kohustusliku asja ära tegema. Mis muud kui parkisime auto tee äärde ja läksime seda imet kaema.

Meie lähenedes tõusid osa lindudest lendu ja nende tiirutamine kõrgel pea kohal oli midagi sürreaalset - jah ma olen vareseparvi näinud, aga selline mass toonekurgi? Uskumatu. Hitchcockile oleks inspiratsiooni jagunud.

Osa lindudest peab põllul jahti:












Reisilt jäid seekord toomata röövlinnupildid - ainus kord kui lausa kahte põllu kohal tiirutavat röövlindu nägime, oli autoga mööda teed vuhisedes ning sel korral polnud võimalust peatuda. Kahju, oi kui kahju. Aga eks jääb siis midagi ka järgmiseks korraks.