Lagled Viikki põldudel

Pildikesi Viikkist eelmise postituse jätkuks. Seadsime ennast kaameratega põllu kõrvalt kulgevale teele ja jälgisime, kuidas lagled tasapisi lähemale paterdasid.











Kui mõnda aega põllul tatsavaid linde sai pildistatud, pidi loomulikult järgmiseks lennu- ja maandumisharjutused ette võtma.

Lehmad ja lagled

Ma vaikselt lootsin, et kui ma kick-offilt tagasi koju jõuan, on katus ja ventilatsioon juba valmis. Tutkit nad olid. Elektrimees oli käinud ja oma tööd ära teinud, aga ventilatsioonimehi polnud näha. Neljapäeval nad lihtsalt ei ilmunud kohale ja reedel olid naabri juures. Ja esmaspäeval lähevad samuti naabri juurde. Meiega pole nad edasisi plaane kokku leppinud, mis on muidugi väga huvitav, sest meie juurde nad iseseisvalt sisse ei tohi tulla. Ootame-vaatame, päris lõputult ei ole meil ka võimalust neid kodus oodata, mis sest, et kodust töötamine on üldiselt lubatud.

Kui nüüd see katuseteema kõrvale jätta, on nädalavahetus olnud tore. Laupäeva hommikul ärkasime varakult ja kimasime Viikki linnaosa põldudele, Vanhankaupunginlahti äärde. Sügisränne on juba hoos ja Viikki on üldiselt lindudele hea kogunemispaik, kus võib kõhtu täita ja puhata enne lõunasse lendamist.







Peale lehmade kohtasime põldudel valgepõsk-laglede parve. Piirdun hetkel vaid ühe tutvustava pildiga ja teen lagledest eraldi postituse, sest pilte on loomulikult kuhjaga!

Katus on varsti pea peal - sõna otseses mõttes

Nüüd ongi meil lagedes augud. Ja neist on torud läbi torgatud. Reedel peaks toimuma viimistlemine, ehk siis mingid ventilatsiooniluugid pannakse peale vist. Ma täpselt ei tea, ja seda ma ka ei mõista, et kas tõesti edaspidi meil ongi lausa igas toas ventilatsioon? Tulemuseks on kindlasti äärmiselt värske siseõhk.

Muide meil on suhteliselt rahvusvaheline crew katust panemas. Eestlane, venelane ja kaks ukrainlast. Kuigi ma olen täiesti kindel, et ühel hommikul kuulsin aknast kaht meest sulaselges eesti keeles rääkimas, nii et ilmselt on neid eestlasi siin rohkemgi. Ventilatsioonimehed on jällegi soomlased; ja neist üks oskab vene keelt. Eks nad siis kuidagi pursivad omavahel.
Aga meie naabrinaise pärast oli natuke häbi. Olevat täna päeval õues remondimeestele röökinud, et miks nad vee kinni keerasid. Ja kui talle keegi ei vastanud (no ei ole ju soome keel suus eks), siis pahandas veel edasi, et nii ülbelt siin peavad remondimehed end üleval, keegi ei vasta talle ega midagi. No ja tegelikult kui natuke mõelda, siis vähemalt minuarust ükski veetoru kunagi katuse kaudu ei käi, nii et esimese asjana ma katusepanijaid selles ei süüdistaks. Ja loomulikult ei olnudki nende viga, meie tänaval oli mingisugune pisike toruaccident olnud. Pumbaauto oli kohal - ja varsti oli ka vesi tagasi. Vot selline draama siin.

Hetkel kuden lihtsalt arvutis ja plaanin järgmiseks paari ajakirja sirvida, kuigi tegelikult ma peaksin seljakotti pakkima, kaamera akusid kontrollima ja varsti magama minema. Homme on nimelt varajane ärkamine ja pikk päev - sõidame firmaga sügishooaja kick-offile Hämeenlinna kanti ja peale tihedat tööpäeva jätkub õhtu söömise ja joomise tähe all. Ei leia eesti keeles sobivat vastet sõnale seurustelu, inglise keeles oleks ehk socializing? Aga just seda plaanime õhtul teha - juttu ajada, naerda ja muusika taktis jämmida. Ja reedel veel teise tööpäevaga jätkata.

Võib-olla ma nüüd üritaks tuvastada kapist mingisuguseid kõlbulikke riideid ja neid paar tükki seljakotti loopida.

P.S. Ma olen koguaeg mõelnud, et kuidas selle meie katuseremondi juurde saaks oh-kui-naljaka sõnamängu teha terminiga "katust pakkuda", aga vat ei tule mingit kildu. Pole siis mõtet vägisi punnitada.

Katusest ja kassidest

Mõtlesin blogimist jälle natuke käsile võtta. Kõik viimased postitused on reisidest või muudest pildistamistrippidest, aga eks ma teen ju muid asju ka. (Kuigi mitte palju..)

Praegu ootame põnevusega (või õudusega, ei tea täpselt) katuseremonti. Töömehed on juba meie majani jõudnud, naabril on vana katus juba maha rebitud ja uue aluskate tehtud. IV-mehed (st. ilmanvaihto = õhuvahetus = ventilatsioon) on aga graafikust täiesti maas. Kõrvalmajas olid käinud paar nädalat tagasi uusi ventilatsiooniauke puurimas ja noh, nüüd neil on siis kaunid augud tubades ja köögis, aga mingit muud progressi pole toimunud. Naaber oli oma kassid kuhugi mujale hoidja juurde toimetanud, sest need kippusid köögis ventilatsiooniauku ronima.. Tegelikult ma ei usu, et see meil probleemiks oleks, sest kassid ülemiste köögikappide peale ei pääse.

Aga meile tuleb see aukude puurimise värk homme. Akil on õnneks võimalus homme kodus olla, sest neid töömehi päris niisama siia müttama ei taha lasta. Peab ikka ise nii kassidel (et need välisuksest välja ei lippaks või puurimishäältest väga paanikas ei oleks) kui ka töömeestel natuke silma peal hoidma.
Kaks nädalat veel ja siis peaks nii katus kui ka ventilatsioon meie majas täiesti valmis olema. Eks näis. Plaan on selline, et siis kutsume maakleri korterit hindama. Ja teeme sellest olenevalt arvutusi ja otsustame, kas hakkame sügisel elukohta vahetama või peaks veel mõnda aega säästma. Sellest kuramuse katuseremondist muidugi tuleb ka korterile laenu kaela, nii et see müümisele (või täpsemalt öeldes heale müügihinnale) kaasa ei aita.

Muidu olen juba tööeluga ka peale puhkust harjuma hakanud. Esimesed nädalad olid nagu ikka suht vaevalised, aga nüüd on juba selline tüüpiline kerge healoomuline paanika peal ja hoog sees. Kummaline, et töötempo oleneb sellest, kui palju deadline'e sul kukil on ja kas kolleegid on samuti tööl või mitte.

Vaikselt hakkab tunduma, et sügis ongi käes. Oled tööl, vihma sajab, elad rutiini sisse jne. Tegelikult muidugi on mõnusalt sooja aega veel pisut järel. Eriti kassidel on praegu superhuvitavad päevad. Õhtuti läheb väljas juba pimedaks ja meile lendavad valguse peale tuppa igasugused ööliblikad ja sellised suured pikakoivalised sääse moodi putukad. Aga siin neid juba oodatakse ja teritatakse küüsi.. Hirmus tramburai käib nende püüdmiseks. Naukku tegutseb suhteliselt vaikselt ja nõtkelt, viuh-siuh ja ongi putukas käes. Kui Peemot aga jahti alustab, siis kostab köögist mütakaid ja küünte klõbinat. Vahel nad söövad oma saagi ära ka. Seda on suhteliselt jälk vaadata, putuka pikad jalad ulatuvad kassi suust välja.. öäk. Aga no olgu neil vahel jahimehe rõõmu ka :)

Räpina-Piusa-Võru-Sangaste-Otepää

Jätkan Lõuna-Eesti tuuri teemal. Järjekordsel hommikul suundusime Räpina suunas, et sealsele poldrile pilk peale visata. Olin internetist lugenud, et tegemist on linnuhuviliste paradiisiga, kus muidugi eriti rändeajal linde jälgida võib. Meie lähenesime poldrile Raigla küla kandist, sealt tuleb edasi Lämmijärve äärde sõita ja kohal ootab ees pisike parkla, väike liivarand ja linnutorn. Läbi poldri kulgeb jalgsi ja rattaga läbitav tee, ent meie piirdusime seekord vaid rannaäärse alaga.
Esimese asjana hakkasid silma rannaliival massidena peatuvad liblikad.

Suur-kapsaliblikas:






Pääsusaba:


Päevapaabusilm:


Kuskil roostikus kraaksus (või ruigas, või kriiskas.. ma ei teagi täpselt) samal ajal rukkirääk - lind, keda hääle järgi on lihtne ära tunda, ent oma silmaga näha äärmiselt keeruline. See-eest suitsupääsukesi võis hulgi vaadelda. Kõik nad tiirutasid ranna ääres, vahel üle vee lennates ja siis viuh! meist lähedalt mööda ja tagasi ranna poole.









Minumeelest tasub poldril või vähemalt ranna ääres ära käia ka siis, kui eriline linnuhuviline pole. Mulle väga meeldis ja vaikselt jäi küdema ka plaan rände ajal poldrile tagasi tulle ja siis tõesti seal ka pikemalt matkata.

Kuna juba Räpina lähedal olime, siis mõtlesime ka sealse Sillapää lossi üle vaadata. Tegemist oli õdusa mõisahoonega, mida ümbritseb kaunis dendropark.

Vaade mõisahoone eest:


Pargis kasvavad viinamarjad:


Räpina on ka tuntud oma aianduskooli poolest ning üldiselt võis korras hoitud aedu ja maju näha kõikjal Räpinas ja lähiümbruses. Ilus!
Edasi suundusime Piusa poole, plaaniga sealseid liivakoopaid külastada. Meie eelmisel Lõuna-Eesti tripil olid koopad varisemisohu tõttu suletud, ent nüüd oli muuseum avatud. Millegipärast mõtlesin, et koobaste käikudesse saab vabalt uitama minna, aga sellest oli asi kaugel. Külastajate jaoks oli pisike ala koobaste sissekäigu juures, kust võis üle piirdeaia natuke liivasambaid uurida. Giid rääkis, et kes teab kaua koopad veel olemas on, et koguaeg ikkagi natuke varisevad. Nii et täiesti mõistlik otsus mitte lasta inimesi vabalt sinna uitama.









Piusa liivakarjääris olid aga võimsad kaldapääsukeste kolooniad.







Kuuma ilma ja piisava värske õhu käes viibimise tõttu oli mul peale Piusat juba toss päris väljas, aga veel enne ööpaika naasmist käisime ära Võrus, mis tegelikult ka tee peale jäi. Täpsemalt olime Tamula rannal, Roosisaare silla juures.





Päev oli olnud pikk, kuid õhtul ja öösel sai jälle mõnusalt jalga sirutatud ja akusid laaditud ja järgmisel päeval jälle uued sihtkohad ette võetud. Hommikul läksime Sangaste lossi, kusjuures suutsime teel kaks korda õigest ristmikust mööda panna, täiesti uskumatu. Kuidagi õnnestus ikkagi kohale jõuda.
Loss oli väljast massiivne ja ilus, aga seest kahjuks väga nukker, sest suuremas osas lossis "ilutsesid" seitsmekümnendate stiilis nõukogude remondi tulemused.



Lossi taga oli kena metsapark, mida läbisid teerajad. See oli muide jälle üks hullemaid sääserünnaku kohti kogu reisil, esialgsest looduse ilmetlemisest sai kähku kiirkõnd, et metsast välja saada.



I believe I can fly!


Ühe peatuse metsas siiski tegin, kogemata kombel sattusin minu jaoks haruldase rähni peale - ühel puutüvel otsis toitu laanerähn, kollase pealaega lind. Paar kiiruga ja värisevate kätega võetud klõpsu, hulk sääskede kirumist ja tapmist ning siis jooksuga edasi. Kohe hirmus kahju oli, et ise targem ei olnud ja metsarajale pikki pükse ja pikkade käistega riideid selga ei tõmmanud.



Edasi otsustasime Otepääl ära käia, võttes suuna kõigepealt Harimäe vaatetornile. Mida me aga ära ei tabanud, oli see, et samal päeval toimus Otepääl ja selle ümbruses Rally Estonia. Just siis, kui me Harimäele saabusime, hakati teid sulgema ja mõningaid ralli- ja politsei- ja turvaautosid tiirutas teedel ringi. Pisut kahtlesime, kas tasub sellisel päeval Otepääle minna, aga otsustasime ikkagi proovida. Kõigepealt aga Harimäest - kõrgelt vaateplatvormilt avaneb ilus vaade ümbruskonna metsadele ja niitudele. Vaatetornist möödub ka Kekkose rada.





Otepääl jälgisime rallimeeleolu ja täitsime kõhtu kohaliku kebabiga. Paraku olid taldrikutäied suhteliselt väikesed ja hinnad päris kirved võrreldes varasemate päevade toidukohtadega. Aga kõht sai (peaaegu) täis ja ka linnas väike jalutuskäik tehtud. Otepäält välja sõites nägime tee ääres värskelt niidetud heinamaad, kus oli julgelt paarkümmend toonekurge. Kuna seni reisil ühtegi korralikku toonekurepilti polnud saanud, siis pidime muidugi selle kohustusliku asja ära tegema. Mis muud kui parkisime auto tee äärde ja läksime seda imet kaema.

Meie lähenedes tõusid osa lindudest lendu ja nende tiirutamine kõrgel pea kohal oli midagi sürreaalset - jah ma olen vareseparvi näinud, aga selline mass toonekurgi? Uskumatu. Hitchcockile oleks inspiratsiooni jagunud.

Osa lindudest peab põllul jahti:












Reisilt jäid seekord toomata röövlinnupildid - ainus kord kui lausa kahte põllu kohal tiirutavat röövlindu nägime, oli autoga mööda teed vuhisedes ning sel korral polnud võimalust peatuda. Kahju, oi kui kahju. Aga eks jääb siis midagi ka järgmiseks korraks.

Suomenoja

Töörütm hakkab varsti juba välja tulema: erinevalt esimesest puhkusejärgsest töönädalast pole ma sel nädalal veel õhtuti diivanile tukkuma jäänud. Kontorielu häirib mõnevõrra majas teostatav torude remont, mis vahetevahel täidab terve korruse suhteliselt ebameeldivate aroomidega. Aga no eks nina harjub kõigega..

Enne Lõuna-Eesti reisireportaazhi teist osa teen vahelduseks kõrvalepõike Suomenoja piltide juurde. See on koht Espoos, kus sai käidud päev enne Eestisse minekut. Tegemist on huvitava kohaga - põhimõtteliselt on seal suur heitveebassein, mis on kõrkjaid ja muid taimi täis kasvanud. Kõrval kõrgub ka elektrijaam, kuid sellest ei tule end häirida lasta. Alal on mitmekesine linnustik ning paar head kohta ka lindude lähemalt jälgimiseks.

Taamal paistab elektrijaam:


Kaldail kasvas mõnusalt tihedalt ohakaid ja takjaid, mis pakkusid huvi nii lindudele kui kimalastele:



Pruunselg-põõsalind



Kõrkja-roolind:




Ka vees oli nii üht kui teist sulelist. Ühel madala rohuga kaldal istusime hetkeks maha ja jälgisime pikemalt nii rannal end sugevaid sinikaelparte kui ka vees askeldavat tuttvardiperet.

Grooming:


Sünkroonpardid:


Tuttvart:




Ja karvapallikesed:













Kõrkjate vahel seikles ka noori lauke:



Ka muid pisilinde sattus kaamerasilma ette, nii et pildisaak oli liikide mõttes suhteliselt korralik. Ainult piltide kvaliteet jättis soovida, sest pilvise ilma tõttu pidin ISO kõrgemale kruttima ja müratase muidugi kohe tõusis.

Linavästrik:


Järgmise linnu määratlemisega oli mul tükk tegemist. Laulis julgelt ja reipalt meile suhteliselt lähedal, kuid mingeid erilisi tundemärke nagu poleks.. mis lind on selline ühtlaselt tume igalt poolt?



Suure mõtlemise peale otsustasin, et tegu on noore kuldnokaga. Mu rõõm oli suur, kui linnuhuvilisest kolleeg seda ka kinnitas.
Ja siin ta läheb!


Mõnel päikesepaistelisel varahommikul võiks veel Suomenojale linde kaema minna. Varsti hakkab ka lindude ränne või tegelikult vist kahlajatel on see juba alanud. Kui ainult valgust veel oleks!