Pealkirjas ei pea ma silmas mitte neid teatud oranžide käepidemetega kääre, vaid hoopis Fiskarsi küla. Aga enne kui selleni jõuan, pean kõigepealt tõdema, et mul on puhkus! Juba päris mitmendat päeva, alates jaanipäevast. Esialgu läks aeg lihtsalt lebotamise peale, ei tahtnud midagi planeerida ega kohustusi võtta, seda on tööl piisavalt olnud. Aga vaikselt hakkas muidugi nö elu tagasi tulema. Esmaspäeval võtsin ette akende pesu ja ripakile jäänud aiatööd. Öeldakse, et ei ole mõtet puhkusel mingisuguseid suurpuhastusi vms teha, aga mulle lausa meeldis. Officile vastukaaluks on mõnus midagi oma kätega teha ja kohe ka tulemust näha. Kontorirotile ikka kulub pisut füüsilist tööd ära.
Teisipäeval suundusin poodlema (või ostlema, huvitavad sõnad eks :)), tuttavlikumalt shoppama ja allahindlustega tutvuma. Olen tegelikult suhteliselt koba shoppaja, tavaliselt ma midagi mõistlikku aledest ei leia. Ka seekord jäi tulemuseks lihtsalt paar suvetoppi.
Lõpuks jõuangi jutuga pealkirja juurde - ehk siis meie kolmapäeval tehtud väikese retkeni. Sihtkohaks olid Billnäsi ja Fiskarsi ajaloolised külad, kuid esimeses ei toimunud mingisugust aktiivset turismi- või muud tegevust ja meiegi visiit jäi äärmiselt lühikeseks. Tundsime end pooleldi eksinutena ja pooleldi sissetungijatena, kes valel ajal kohale sattunud. Noh, tegelikult Billnäsis on ilmselt ka äärmiselt meeldiv suveürituste ajal.
Aga täpsemalt veel Fiskarsist, tuntud "rauakülast". Alguse sai see juba 17. sajandil, kui sinna jõe äärde valukoda ehitati. Raua ja rauast esemete tootmine sai hoogu sisse ning sealt on tõepoolest ka pärit postituse alguses mainitud tuntud kääridefirma.
Tänapäeval on Fiskars käsitööliste ja kunstnike keskus, aga ka märkimisväärne turismisihtkoht. Ajaloolised ehitised ja miljöö, käsitööliste töökojad, näitused, disainipoed, imearmsad kohvikud - seda kõike võib Fiskarsis vaadata ja kogeda. Täpsemat infot võib leida Fiskars village -kodulehelt.
Meie veetsime Fiskarsis igati meeldiva päeva.
Vaade jõe äärest
Uurisime ehitisi ja loodust, põikasime sisse sepikotta, paberivalmistaja ja klaasipuhuja juurde. Erinevad kohalike kunstnike disaintooteid pakkuvad poekesed olid samuti huvitavad, eriti ideede mõttes - seal on alati midagi erilist, armast või kummalist esile pandud.
Keraamikaahi
Sama ehitis - endine veski - mitmest suunast pildistatuna:
Jalutamise ja uurimise vahepeal tegime kohvi- ja koogipausi šokolaadikohvikus Petris Chocolate Room. Täielik idüll! Istusin puude jahedas varjus, vanaaegse hõnguga laua ääres, mugisin mudcake'i vahukoorega ja rüüpasin lattet peale.
Ka loodusehuvilise jaoks on Fiskars põnev kant. Seal on muuhulgas loodusrada, kus võib tutvuda 27 erineva puuliigiga. Meie sattusime paraku ainult esimest, harilikku leppa nägema. Igasuguseid veelinde ja putukaid sagis seal ka ringi, mõned pildid neistki.
Pääsusaba
Igatahes soovitan kõigil soojalt Fiskarsit külastada. Mõnus suvine sihtkoht, kus paar-kolm tunnikest märkamatult möödub. Helsingist on sinna umbes sada kilomeetrit; ja Fiskars asub Raaseporis Karjaa lähedal.
neljapäev, 30. juuni 2011
pühapäev, 19. juuni 2011
Amsterdam - vaated kõrgustest ja jalutuskäik linnas
Oma viimast õhtut Amsterdamis mõtlesime tähistada Dami väljakul oleva tivoli vaaterattasõiduga. Karusell ise oli juba mitu korda pildile jäänud, aga nüüd plaanisime pisut teist vaatenurka kasutada.
Siit see algab!
Ilm oli ilus ja õhtupäike kuldne - ja muidugi pildistamise mõttes soodne valgus.
Tõusime kõrgemale ja meie kõrval oli ka üks suhteliselt jube karussell :)
Amsterdami katused, esimesel pildil esiplaanil kuningaloss.
Jäin sõidu ja vaadetega väga rahule. Kuigi esialgu linna tulles imestasin konservatiivselt, miks ajaloohõngulisel Dami väljakul peab selliseid kommertsatraktsioone olema, siis pärast karussellisõitu olin juba teist meelt.
Õhtust sõime sel päeval kanali ääres istudes ja jalgu kõlgutades - hankisime kondiitriärist maitsvad täidetud sandwichid ja veepudelid ja vahtisime möödujaid. Kuigi ma üldiselt restoranitoidust ära ei ütle, siis vahel on meeldiv ka midagi muud proovida. Eriti kuna Amsterdami saiapoekesed ja kondiitriärid oma rikkaliku valikuga igaüht neelatama pistsid.
Järgmisel päeval pakkisime kohvrid ja jätsime need päevaks hotelli pakihoidu. Meie lend väljus alles õhtul, nii et võisime veel terve päeva linna uurida. Kõigepealt jalutasime piki Kalverstraati Begijnhofi. Tegemist on salapärase siseõuega, mille ajalugu ulatub keskajani. Majade omanikud on alati olnud naised ja tegemist on olnud niiöelda kloostrisarnase varjupaigaga - vaid selle vahega, et elanikud polnud nunnad, neil oli rohkem vabadusi ja alati võimalus Begijnhofist lahkuda. Siiani on majad eraomanduses ja neis elavad vaid naised. Turistidel on võimalik nende sisehoovi külastada iga päev 9-17, kuid peale seda väravad suletakse ning elanikud võivad rahulikult oma elu edasi elada. Hoovis paluti privaatsuse säilitamiseks mitte pildistada ja loomulikult nii ka tegime. Ent interneti avarustest võib leida hoovi kodulehe, kus on piisavalt pilte üleval.
Edasise päeva saatsime mööda kanalite ääres jalutades - kuidas siis muidu. Põikasime sisse kirikutesse ja suveniiripoodidesse, uurisime Singeli lilleturgu ja nautisime Jordaani kanalite rahu.
Singeli lilleturg:
Jõulupood, ükski turismi sihtkoht selleta ju hakkama ei saa:
Kanaliäärsed jalakad ja nende lendavad viljad:
Muide kanalikruiisil selgus üks huvitav fakt - jalakaid istutatakse kanalite äärde seetõttu, et nende juured kasvavad otse allapoole, mitte kõrvale. Mõistlik valik.
Zuiderkerki torn:
De Waag:
Hetk puhkust jalgadele kanali ääres istudes - ja jälle need jalakad "sajavad"
Mitte kõik jalgrattad pole Amsterdamis enam sõidukõlbulikud:
Sint Nicolaaskerk raudteejaama lähedal:
Jordaan:
Selle hooaja trendid:
Cave canem ehk beware of the dog :)
Westerkerki torn:
Ja lõpetuseks:
Viimase päeva piltidest linnas tuli selline segane album - kõrvuti on nii uut kui vana, loodust kui ka arhitektuuri, kirikud ja graffiti. Aga mulle tundub, et selline ongi Amsterdam, kus kõrvuti eksisteerivad vastandid ja lastega pered söövad rõõmsalt tänavakohvikus punaste laternatega vaateakende kõrval.
Siit see algab!
Ilm oli ilus ja õhtupäike kuldne - ja muidugi pildistamise mõttes soodne valgus.
Tõusime kõrgemale ja meie kõrval oli ka üks suhteliselt jube karussell :)
Amsterdami katused, esimesel pildil esiplaanil kuningaloss.
Jäin sõidu ja vaadetega väga rahule. Kuigi esialgu linna tulles imestasin konservatiivselt, miks ajaloohõngulisel Dami väljakul peab selliseid kommertsatraktsioone olema, siis pärast karussellisõitu olin juba teist meelt.
Õhtust sõime sel päeval kanali ääres istudes ja jalgu kõlgutades - hankisime kondiitriärist maitsvad täidetud sandwichid ja veepudelid ja vahtisime möödujaid. Kuigi ma üldiselt restoranitoidust ära ei ütle, siis vahel on meeldiv ka midagi muud proovida. Eriti kuna Amsterdami saiapoekesed ja kondiitriärid oma rikkaliku valikuga igaüht neelatama pistsid.
Järgmisel päeval pakkisime kohvrid ja jätsime need päevaks hotelli pakihoidu. Meie lend väljus alles õhtul, nii et võisime veel terve päeva linna uurida. Kõigepealt jalutasime piki Kalverstraati Begijnhofi. Tegemist on salapärase siseõuega, mille ajalugu ulatub keskajani. Majade omanikud on alati olnud naised ja tegemist on olnud niiöelda kloostrisarnase varjupaigaga - vaid selle vahega, et elanikud polnud nunnad, neil oli rohkem vabadusi ja alati võimalus Begijnhofist lahkuda. Siiani on majad eraomanduses ja neis elavad vaid naised. Turistidel on võimalik nende sisehoovi külastada iga päev 9-17, kuid peale seda väravad suletakse ning elanikud võivad rahulikult oma elu edasi elada. Hoovis paluti privaatsuse säilitamiseks mitte pildistada ja loomulikult nii ka tegime. Ent interneti avarustest võib leida hoovi kodulehe, kus on piisavalt pilte üleval.
Edasise päeva saatsime mööda kanalite ääres jalutades - kuidas siis muidu. Põikasime sisse kirikutesse ja suveniiripoodidesse, uurisime Singeli lilleturgu ja nautisime Jordaani kanalite rahu.
Singeli lilleturg:
Jõulupood, ükski turismi sihtkoht selleta ju hakkama ei saa:
Kanaliäärsed jalakad ja nende lendavad viljad:
Muide kanalikruiisil selgus üks huvitav fakt - jalakaid istutatakse kanalite äärde seetõttu, et nende juured kasvavad otse allapoole, mitte kõrvale. Mõistlik valik.
Zuiderkerki torn:
De Waag:
Hetk puhkust jalgadele kanali ääres istudes - ja jälle need jalakad "sajavad"
Mitte kõik jalgrattad pole Amsterdamis enam sõidukõlbulikud:
Sint Nicolaaskerk raudteejaama lähedal:
Jordaan:
Selle hooaja trendid:
Cave canem ehk beware of the dog :)
Westerkerki torn:
Ja lõpetuseks:
Viimase päeva piltidest linnas tuli selline segane album - kõrvuti on nii uut kui vana, loodust kui ka arhitektuuri, kirikud ja graffiti. Aga mulle tundub, et selline ongi Amsterdam, kus kõrvuti eksisteerivad vastandid ja lastega pered söövad rõõmsalt tänavakohvikus punaste laternatega vaateakende kõrval.
teisipäev, 14. juuni 2011
Ajaoptimist
Kas teate, mis või kes on ajaoptimist? Mina näiteks olen.
Ajaoptimist on inimene, kes kujutab ette, et jõuab päevas teha viis asja, aga tegelikult on reaalsusest kaugel - ehk siis saab valmis vaid üks või kaks tööd. Graafik oleks realistlik võibolla siis, kui ajaoptimist võiks istuda suletud kabiinis ja omaette tööd teha. Aga nagu me kõik teame, on tööl kolleegid, kliendid, kohtumised ja koosolekud, mis kõik aega söövad.
Niimoodi kirjutatakse Talouselämäs - ühes soome ajakirjas. Artiklit soovitas mulle emapuhkusel olev hea kolleeg, kes isegi kodus lapsega tegeledes näeb endas ajaoptimisti omadusi. Teisisõnu, ajaoptimism ei piirdu alati ainult tööga.
Ajaoptimistil on tööde kuhjudes kolm varianti - tööd hilinevad; optimist teeb pikki päevi või siis kurnab kolleege, paludes neil osa töödest ära teha ja kannab oma stressi niimoodi teistele ka edasi. Mul on tõeliselt piinlik oma tiimikaaslaste ees, aga nii ta paraku läheb, nemad peavad vahel minu võimatute graafikute osas viimasel hetkel aitama. Samas see toimib ka teistpidi - see aitab teisi, kel just kõige hullem koormus pole. Ja tööde delegeerimine ja võrdne jagamine on tegelikult igati mõistlik.
Aga kõigele lisaks oletab ajaoptimist, et ka kõik teised saavad töödega ilgelt kiirelt hakkama (millega ajaoptimist tegelikult reaalsuses poleks võibolla ise ka hakkama saanud..).
Nüüd kui mul on puhkuseni veel ainult seitse päeva järel, ei jõua ma enne suve eriti enam ajarealismi harjutada. Aga luban endale kaks asja - esiteks täidan oma viimaste tööpäevade üksikud vabad kohad kalendris broneeringuga "tööaeg", et keegi mulle enam ühtegi koosolekut ei lajataks; ja teiseks, sügisel hakkan uue hooga oma ajaoptimismi vähendama.
Ajaoptimist on inimene, kes kujutab ette, et jõuab päevas teha viis asja, aga tegelikult on reaalsusest kaugel - ehk siis saab valmis vaid üks või kaks tööd. Graafik oleks realistlik võibolla siis, kui ajaoptimist võiks istuda suletud kabiinis ja omaette tööd teha. Aga nagu me kõik teame, on tööl kolleegid, kliendid, kohtumised ja koosolekud, mis kõik aega söövad.
Niimoodi kirjutatakse Talouselämäs - ühes soome ajakirjas. Artiklit soovitas mulle emapuhkusel olev hea kolleeg, kes isegi kodus lapsega tegeledes näeb endas ajaoptimisti omadusi. Teisisõnu, ajaoptimism ei piirdu alati ainult tööga.
Ajaoptimistil on tööde kuhjudes kolm varianti - tööd hilinevad; optimist teeb pikki päevi või siis kurnab kolleege, paludes neil osa töödest ära teha ja kannab oma stressi niimoodi teistele ka edasi. Mul on tõeliselt piinlik oma tiimikaaslaste ees, aga nii ta paraku läheb, nemad peavad vahel minu võimatute graafikute osas viimasel hetkel aitama. Samas see toimib ka teistpidi - see aitab teisi, kel just kõige hullem koormus pole. Ja tööde delegeerimine ja võrdne jagamine on tegelikult igati mõistlik.
Aga kõigele lisaks oletab ajaoptimist, et ka kõik teised saavad töödega ilgelt kiirelt hakkama (millega ajaoptimist tegelikult reaalsuses poleks võibolla ise ka hakkama saanud..).
Nüüd kui mul on puhkuseni veel ainult seitse päeva järel, ei jõua ma enne suve eriti enam ajarealismi harjutada. Aga luban endale kaks asja - esiteks täidan oma viimaste tööpäevade üksikud vabad kohad kalendris broneeringuga "tööaeg", et keegi mulle enam ühtegi koosolekut ei lajataks; ja teiseks, sügisel hakkan uue hooga oma ajaoptimismi vähendama.
pühapäev, 5. juuni 2011
Amsterdam - kanalikruiis ja Vondelpark
Võiks nüüd tasapisi Amsterdami postitustega ühele poole saada, eriti kuna reisist on juba üle kuu aja möödas.
Laupäeva olime veetnud Keukenhofis (millest ka kolm viimast reisipostitust), pühapäeval aga plaanisime Amsterdami ennast lähemalt uurida. Üks hea viis seda teha on soetada ühepäevane hop-on-hop-off kanalikruiisi pilet. Jalutasimegi kohe hommikul Dami väljakult üsna Anne Franki maja lähedale Prinsengrachtile, kust hankisime Canalbusi piletid. Sihtisime rohelise liini peale, mis meid Rijksmuseumi ette viis.
Hommikune kuningapalee
Siin me olime..
Magna Plaza - ehitis kuningalossi taga, endine postkontor, nüüd ostukeskus
Kanaliäärne
Kruiisil muide saime kuulda ka huvitavaid infopalukesi - näiteks selgus Amsterdami viltuste majade mõistatus. Kui te kunagi püüate kanali ääres võetud piltidel perspektiivi korrigeerida, siis see on täiesti võimatu - iga maja on omas suunas viltu. Põhjus olevat see, et majade fassaadid on ettepoole kaldu ehitatud, et majad suuremad paistaks.
Westerkerki torn
Kohalikud kaunistasid vahel oma jalgrattaid kunstlilledega
Kasse võis linnas päris palju näha. Mitte hulkumas, vaid akendest ja ustest välja piilumas. Ühel hommikul oli ka hotelli söögisaalis kass, ilmselt köögi põliselukas.
Muuseumiväljakul oli juba meeletult turiste - nii Rijksmuseumi kui ka Van Goghi muuseumisse olid lausa järjekorrad. Eelmisel Amsterdami reisil sai neist viimast ka külastatud ja mulle jäi sellest väga hea mulje. Seekord aga otsustasime ilusa ilma puhul pigem värskes õhus aega veeta ja suundusime Vondelparki poole. See on muide üks lahmakas park, mille suurust ei tasu alahinnata. Pargis on mitmeid veesilmi, puusalusid, jalgratta- ja jooksuradu, muruplatse ja ka inimesi seda kõike nautimas. Mulle jättis siiski kõige võimsama mulje pargi loodus - igasuguseid linde tatsas ja lendas seal julgelt ringi!
Vondelpargi sissekäigu juures
Kõigepealt vuhises parki jalutades üle meie peade midagi rohelist ja pika sabaga, mis muidugi lähemal uurimisel papagoiks osutus. Neid helerohelisi linde oli pargis kohe hulgi, tiirutasid kõik lennates ringi ja peitusid kavalasti oma kaitsevärvusega puude okstele lehtede vahele. Järgmiseks silmasime teisel pool veesilma ehtsat hallhaigrut. Jalutas teine rahulikult kaldal ja piidles inimesi, keda oli muruplatsidel ikka korralikult - kes päikest võtmas, kes piknikul. Peagi lendas hallhaigru juurde ka kaaslane, ja juba vuhisesid nad lennates meist lausa paari meetri kauguselt mööda. Uskumatu, millised inimestega harjunud linnud. Haigruid lendas pargis lausa mitmeid, sellele lisaks tatsas ringi musta silmaümbrusega vaaraohanesid, laukasid, toonekurgi ja muid linnukesi. Isegi kormoranid olid pargis, mina olin neid esialgu merelindudeks pidanud, aga ju siis ka tiigid kõlbavad..?
Vaaraohani
Ilmselt emane (või noorem) isend, peas ei ole musta jutti
Tibukesed!
Kormoran, kes üritas ilmselt teisel oksal istuvale emasele häälitsedes muljet avaldada
Istub nagu topis
Polly wants a cracker!
Lindude kortermaja?
Tait ehk tiigikana
Pargis oli ka mõnusaid kohvikuid, kus oli mugav jalga puhata ja nõnda veetsimegi Vondelpargis julgelt pool päeva. Pärast jalutasime taas Canalbusi peale ja lasime end raudteejaama kanti sõidutada. Centraalist kõmpisime alla Zeedijki peale, kust igasugu etnilisi söögipaiku leida võib. Nii käisime meiegi paar korda pisikeses jaapani kiirtoidukohas nuudleid ja sushit vitsutamas. Söögikohtade hinnad olid muidu üsna samasugused kui Soomes, aga see väike aasia-jaapani koht oli suhteliselt soodukas.
Vaateid kanalikruiisilt:
Ja tänavatelt:
Kanepitemaatika.. sellest ei pääsenud kesklinnas ei üle ega ümber
Enne päeva õhtusse veeremist suundusime veel ühele Canalbusi tuurile - et ikka päevapiletist viimast välja võtta. Hop-on-hop-off marsruudid olid erinevad, minu mäletamist järgi oli erinevaid kanaleid pidi kulgevaid retki umbes 5 erinevat ja nii võtsimegi neist nüüd ette oranzi liini, mis viis esialgu merelahe suunas, kus oli nii uudisehitisi, teaduskeskus Nemo, meresõidumuuseum ja uus kontserdimaja.
Pooleli olev uudisehitis
Meremuuseum
Nemo
Majad - paistavad vähem või rohkem viltused
Kahjuks oli päeva viimasel sõidul olev paat niivõrd rahvast täis, et pildistamisest ei tulnud eriti midagi välja. Oli nö kuum ja halb, ja üritasin oma teksadega võimalikult vähe pingi külge kleepuda. Viimaks suundus Canalbus tagasi kanalitesse ja peagi saimegi taas hotelli poole jalutada. Õhtu lõpuks külastasime veel Dami väljakul olnud tivolit, aga sellest veel järgmises, viimases postituses.
Laupäeva olime veetnud Keukenhofis (millest ka kolm viimast reisipostitust), pühapäeval aga plaanisime Amsterdami ennast lähemalt uurida. Üks hea viis seda teha on soetada ühepäevane hop-on-hop-off kanalikruiisi pilet. Jalutasimegi kohe hommikul Dami väljakult üsna Anne Franki maja lähedale Prinsengrachtile, kust hankisime Canalbusi piletid. Sihtisime rohelise liini peale, mis meid Rijksmuseumi ette viis.
Hommikune kuningapalee
Siin me olime..
Magna Plaza - ehitis kuningalossi taga, endine postkontor, nüüd ostukeskus
Kanaliäärne
Kruiisil muide saime kuulda ka huvitavaid infopalukesi - näiteks selgus Amsterdami viltuste majade mõistatus. Kui te kunagi püüate kanali ääres võetud piltidel perspektiivi korrigeerida, siis see on täiesti võimatu - iga maja on omas suunas viltu. Põhjus olevat see, et majade fassaadid on ettepoole kaldu ehitatud, et majad suuremad paistaks.
Westerkerki torn
Kohalikud kaunistasid vahel oma jalgrattaid kunstlilledega
Kasse võis linnas päris palju näha. Mitte hulkumas, vaid akendest ja ustest välja piilumas. Ühel hommikul oli ka hotelli söögisaalis kass, ilmselt köögi põliselukas.
Muuseumiväljakul oli juba meeletult turiste - nii Rijksmuseumi kui ka Van Goghi muuseumisse olid lausa järjekorrad. Eelmisel Amsterdami reisil sai neist viimast ka külastatud ja mulle jäi sellest väga hea mulje. Seekord aga otsustasime ilusa ilma puhul pigem värskes õhus aega veeta ja suundusime Vondelparki poole. See on muide üks lahmakas park, mille suurust ei tasu alahinnata. Pargis on mitmeid veesilmi, puusalusid, jalgratta- ja jooksuradu, muruplatse ja ka inimesi seda kõike nautimas. Mulle jättis siiski kõige võimsama mulje pargi loodus - igasuguseid linde tatsas ja lendas seal julgelt ringi!
Vondelpargi sissekäigu juures
Kõigepealt vuhises parki jalutades üle meie peade midagi rohelist ja pika sabaga, mis muidugi lähemal uurimisel papagoiks osutus. Neid helerohelisi linde oli pargis kohe hulgi, tiirutasid kõik lennates ringi ja peitusid kavalasti oma kaitsevärvusega puude okstele lehtede vahele. Järgmiseks silmasime teisel pool veesilma ehtsat hallhaigrut. Jalutas teine rahulikult kaldal ja piidles inimesi, keda oli muruplatsidel ikka korralikult - kes päikest võtmas, kes piknikul. Peagi lendas hallhaigru juurde ka kaaslane, ja juba vuhisesid nad lennates meist lausa paari meetri kauguselt mööda. Uskumatu, millised inimestega harjunud linnud. Haigruid lendas pargis lausa mitmeid, sellele lisaks tatsas ringi musta silmaümbrusega vaaraohanesid, laukasid, toonekurgi ja muid linnukesi. Isegi kormoranid olid pargis, mina olin neid esialgu merelindudeks pidanud, aga ju siis ka tiigid kõlbavad..?
Vaaraohani
Ilmselt emane (või noorem) isend, peas ei ole musta jutti
Tibukesed!
Kormoran, kes üritas ilmselt teisel oksal istuvale emasele häälitsedes muljet avaldada
Istub nagu topis
Polly wants a cracker!
Lindude kortermaja?
Tait ehk tiigikana
Pargis oli ka mõnusaid kohvikuid, kus oli mugav jalga puhata ja nõnda veetsimegi Vondelpargis julgelt pool päeva. Pärast jalutasime taas Canalbusi peale ja lasime end raudteejaama kanti sõidutada. Centraalist kõmpisime alla Zeedijki peale, kust igasugu etnilisi söögipaiku leida võib. Nii käisime meiegi paar korda pisikeses jaapani kiirtoidukohas nuudleid ja sushit vitsutamas. Söögikohtade hinnad olid muidu üsna samasugused kui Soomes, aga see väike aasia-jaapani koht oli suhteliselt soodukas.
Vaateid kanalikruiisilt:
Ja tänavatelt:
Kanepitemaatika.. sellest ei pääsenud kesklinnas ei üle ega ümber
Enne päeva õhtusse veeremist suundusime veel ühele Canalbusi tuurile - et ikka päevapiletist viimast välja võtta. Hop-on-hop-off marsruudid olid erinevad, minu mäletamist järgi oli erinevaid kanaleid pidi kulgevaid retki umbes 5 erinevat ja nii võtsimegi neist nüüd ette oranzi liini, mis viis esialgu merelahe suunas, kus oli nii uudisehitisi, teaduskeskus Nemo, meresõidumuuseum ja uus kontserdimaja.
Pooleli olev uudisehitis
Meremuuseum
Nemo
Majad - paistavad vähem või rohkem viltused
Kahjuks oli päeva viimasel sõidul olev paat niivõrd rahvast täis, et pildistamisest ei tulnud eriti midagi välja. Oli nö kuum ja halb, ja üritasin oma teksadega võimalikult vähe pingi külge kleepuda. Viimaks suundus Canalbus tagasi kanalitesse ja peagi saimegi taas hotelli poole jalutada. Õhtu lõpuks külastasime veel Dami väljakul olnud tivolit, aga sellest veel järgmises, viimases postituses.
Tellimine:
Postitused (Atom)