Talvelinnud

Viimaks ometi tuli selline päev, millest olen siin blogiski mitu korda unistanud - päike säras taevas ja minul oli vaba päev. Valgust näis eile olevat rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku. Selline ilm muidugi ei tule jaanuarikuus ilma pakaseta, külma oli kuskil -15C kandis. Tegelikult mõistliku riietusega saab jäätumist päris tõhusalt vältida, aga see eeldab ka liikvelolekut, mitte kaameraga tardunult paigal seismist. Sellises situatsioonis on umbes viie minutiga nii varbad kui ka sõrmed täiesti jääs. Ei ole sellist asja, et istud tundide kaupa kuskil paigal ja ootad linde. Pead tegema täpset rünnakut - lind, koht ja hetk peavad olema valmis vaadatud. Siis lähed fotokaga kohale, olenevalt jäätumise astmest pildistad 5-15 minutit ja lippad tagasi autosse soojenema.

Mul oli selles mõttes vedanud, et reedel rääkis linnuhuvilisest töökaaslane ühest metsaääres asuvast lindude toidumajast, kus nii leevikesi kui ka muid haruldasemaid külalisi näha olnud. See oli eriliselt hea uudis, sest just leevikesi pole ma sada aastat näinud. Viimati Tartus õppides, kevadisel Toomemäel. Aga peale seda - no ei ühtegi mitte kuskil! Ja kõik muudkui räägivad, et nende tagaõuel vms on koguaeg linnumajas leevikesi näha. No tore-tore eks.

Niisiis suund viis meid kohe sinna Haltialas asuva lindude söögikoha juurde. Kaameraga hüplesime üle suusaradade ja peagi püüdsime söögimaja lähedal võimalikult vaiksed ja märkamatud olla. Et ka suured haruldused julgeksid kohale lennata. Aga neid ei tulnud ja tegelikult valgust oli ka puude all ikkagi väga minimaalselt. Aga mingisugused kaadrid sain ikka tehtud.







Pasknäär




Orav oli muidugi ka kohal


Peagi lasksime sealt jalga, sest jäätumise aste oli väga kõrgel ja varbad tegid valu. Matkapoest peaks ilmselt saama akudega soojendatavaid sokke, ma võiks selliste ostmist küll täitsa tõsiselt kaaluda.
Siiski head valgust ei saanud hukka lasta - soojenesime autos üles ja tegime teise rünnaku Vantaankoskele. Lootsin vesipappi näha ja sellega läks lausa õnneks.

Lumine Vantaa jõgi


Seal ta on!


Toiduotsingud










Vesipapi piltidega võib juba osaliselt rahule jääda, aga esimese satsi pildid - leevike ja pasknäär, on ikka ülimalt alavalgustatud. Midagi on pildikäsitlusega üritatud päästa, aga tulemusega ei saa siiski mingil juhul rahule jääda. See tähendab vaid seda, et järgmise ilusa ilmaga tuleb sama ssihtkoht uuesti üle vaadata.