Viimastel päevadel on olnud mingeid imelikke juhtumisi nii rongide kui taksodega seoses. Või noh, osad on olnud imelikud ja teised lihtsalt vihaleajavad.
Esiteks rongid. On iga-aastane teema, et lume ja pakase tulekuga on osa Helsingi lähiliikluse rongidest rivist väljas ning ülejäänud hilinevad. Hommikuti on seega põnev jaamale lähenedes pakkumisi teha, kas sel päeval on normaalne liiklus või siis mitte.
No kolmapäeval igatahes ei olnud. Hommikune rong oli kõvasti hiljaks jäänud ning seega tuli end tuubil täis vagunisse sisse pressida. No aga mul pole hullu midagi, ma olen Tallinna bussides ja trollides karastunud. Aga vat kohalikel pole olnud piisavalt praktikat. Seega peatustes on probleem sellega, et väljuda soovivad inimesed ei saa rongilt maha. Esiteks on nad suhteliselt viisakad st ei hüppa selga nagu Tallinnas turukotiga mamslid. Teiseks ukse ees seisvad inimesed ei taipa seda, et peaks hetkeks väljuma ning teised mööda laskma. Passivad teistel ees, üritavad heal juhul end vastu seina litsuda ja võimalikult väikse ja õhukesena välja näha. Arusaamatu!
Noh, aga vot samal päeval peale tööd oli rongihäppening vol 2. Lahkusin töölt spetsiaalselt varakult, et sulgpalli jõuda. Olin arvestanud sellega, et rongid graafikust maas. Aga vat seda, mis toimus, ei osanud ikkagi oodata.
Esiteks jooksutati rahvast perroonilt teisele ja siis veel kolmandale, vahepeal anti ikka lootust, et rong tuleb. Rahvast kogunes pidevalt juurde ning kell tiksus.. ja mina hakkasin vaikselt hiljaks jääma. Lõpuks suunati meid perroonile neli, kus ees ootas kaks vagunit. KAKS. Kogu selle inimmassi jaoks. Tavaliselt on sel kellajal väljuvatel rongidel umbes 7-8 vagunit, kui ma ei eksi.
Noh, ma ikkagi pressisin end peale nagu ka mitmed teised. Nagu näiteks paar idiootset purjus noormeest. Üks neist pidas sobilikuks pidevalt karjuda "ANARHIA, ANARHIA!" Ning "TAPELGE INIMESED, JEE!". Inimesed talle eriti tähelepanu ei pööranud ning lootust ikkagi oli, et varsti saame minema. No tutkit, uksed ei läinud kinni. Või kui läksid, siis keegi väljastpoolt pressis nuppu ja lootis rongi peale saada ning uksed avanesid uuesti. Varsti oli situatsioon selline, et rongis olevad inimesed möirgasid "Uks kinni! Ei mahu enam peale! Välja kõik kes ei mahu!" Sellest sai innustust varemmainitud noormees, kes jälle ANARHIA! karjuma pistis.
Lõpuks hakkas loomavagun liikuma, aga sama situatsioon kordus paaris järgmises peatuses, kus uued massid üritasid end peale pressida. Rahvas rongis röökis "Ei mahu enam peale!" ja purjus killumees oli linti vahetanud ja käskis nüüd kõigil sõbralikud olla ja naeratada. Johhaidii ma ütlen, milline horror-sõit. Ekstreem. Järgmisel päeval ma läksin metrooga tööle.
Aga taksodest. Ma ei saa aru, mis ohvri nägu ma olen, et taksojuhtidel on kombeks mulle igasugu jutte rääkida. Oma elust ja naabrite elust ja blaablaa blaa blaa. Tahaks öelda, et vabandage väga, mind vapsee ei huvita, aga no äkki viskavad mind välja või midagi..
Näiteks eelmisel nädalal sattus mind kliendikohtumisele viiv taksojuht hoogu ja jorises kümme minutit sellest, kuidas tema naabrinaine Elisabeth Rehn (soome poliitik) on teinud endises Jugoslaavias palju head. Ning kuidas seesama naine oma koduõuel katkiste kummikutega ringi käib. Excuse me eksole, mind ei huvita, et sul on kuulsad naabrid. Ma olen just ärganud, pole kohvi joonud ja mul on ees paaritunnine prese, mida ma tahaks natuke veel mõtteis läbi käia.
Novot aga eile sattus mulle veel imelikum taksojuht. Tulin õhtul töökoha ürituselt, natuke veini tarbinud ja mõtlesin kojusõidul niisama aknast välja vahtida ning sisemiselt uuesti naerda töökaaslaste räägitud juttude peale (näiteks kuidas üks kolleeg Stockholmi hotellis keset ööd paljalt ringi hiilis). Äkki ütleb taksojuht kõva häälega "kuuskümmend seitse". Mina selle peale, et nagu misasja? "67% soomlastest pooldab abielu," jätkab ta selle peale. Noh, ma viisakalt tõdesin, et päris palju jah, võrreldes sellega, kui mitmed on vabaabielus. See oli viga. SUUR viga. Oleks pidanud ainult vait olema. Sest järgmiste paarikümne minuti juures ma enam suud lahti teha ei saanud.
Ma tean nimelt mu eilsest taksojuhist nüüd seda, et ta on 30 aastat abielus olnud. Tema abikaasal on dementsus. Abikaasa lapsed üritavad nende abielu lahku ajada, sest pärandus on mängus. Ma tean veel üht-teist tema abikaasa ravimitest, üldisest olekust, vanadekodudest, tema vanemate surmast ja nii edasi. Piinlik oli. Kuidas sa ütled, et oumaigaad, liiga palju isiklikke detaile!!! Mida sa teed, kui teine puistab südant, et abikaasa söögiisu kasvas tagasi normaalseks, kui teatud ravimite kasutamine lõpetati. Või et mismoodi nad teleka ees õhtut veedavad ja nii edasi.
Arvestasin mõttes järele jäänud vahemaad ning pööritasin sisemiselt silmi. Väliselt ei julgenud. Ja mõtlesin, kas ta räägib järgmisele kliendile ka sama juttu? Või vahetab teemat?
