Meie sihtkohaks oli Saariselkä, väike küla ja suusakeskus 25 kilomeetri kaugusel Ivalo lennujaamast. Rovaniemist jääb see umbes paarsada kilomeetrit põhja poole. Kohapeal olime kolm päeva.
Esimesel päeval peale saabumist läksime kõrval asuvat mäetippu (ehk siis Iisakkipää tundrut ehk tunturit) vallutama. Kohale viis kuuekilomeetrine matkarada, mis oli mõeldud räätsamatkajatele, aga kandis päris hästi ka ilma räätsadeta. Muidugi kitsalt rajalt kõrvale astudes oli võimalik põlvini lumme vajuda.
Vaated oli lummavad, eriti kui päike pilve tagant välja tuli. Muudkui pildistasin.
Mida kõrgemale tõusime, seda lumisemaks ümbruskond muutus:
Tõusime metsapiirist kõrgemale:
Viimased meetrid tipuni:
Tipus oli tuuline ja peale piltide tegemist lippasime kiirelt teiselt poolt tundrut alla. Tunne oli pisut tontlik, sest ümberringi oli näha ainult valget lund. Rada oli siin pehme ja lumine - ja põlvini hange vajumise proovisime ikka paar korda ära.
Aga ei läinudki kaua kui jõudsime tagasi suusaradade ja metsavööndini. Millised vaated!
Peale seda retke oli kaameras üle kahesaja kaadri, näol püsiv naeratus ja lihastes mõnus rammestus.
Järgmisel päeval käisime paaritunnisel huskysafaril. Kõipealt saime lühikese koolituse koerarakendi juhtimises ja siis läks sõiduks. Kuus koera tõmbasid kahekohalist kelku - üks meist istus põdranahal ja klõpsis pilte ning teine juhtis kelku taga jalastel seistes. Tõusudel pidi koertele abiks olema teise jalaga hoogu juurde tõugates või isegi taga joostes. Poole tee peal vahetasime kohti.
Koerad oli professionaalsed - teadsid, mida teha tuleb ja neid oli lihtsalt lust jälgida.
Huskyd ootavad kärsitult minekut:
Ja läksime!
Meie ees oli pisut aeglasem rakend, kellele me pidevalt järgi jõudsime. Vahepeal pidime seega pidurdama ja ootama, et vahemaa pikeneks. Koerad vaatasid peatudes taha nagu imestades, mis nüüd siis lahti. Osa koertest viskus lumme püherdama.
Meie rakendi huskyd. Ei näe üldse eriti karvased välja, eks? :)
Järelkasv:
Peale matka ajasime korraldajatega juttu. Nende huskyd on peamiselt siberi ja alaska huskyde segu. Sinisilmseid koeri pidi olema vaid umbes 20 protsenti huskydest, aga just neid valitakse tüüpiliselt piltidele ja filmidesse.
Järgmisel päeval käisime Ski Saariselkä suusakeskuses mäesuusatamist proovimas. Minu kogemus piirdub vaid paari korraga ja viimasest laskumisest on vähemalt kuus aastat möödunud, nii et pidin esmalt laste mäel tunnikese pöördeid harjutama.
Esimene laskumine laste nõlval oli väga õudne ja mägi tundus hirmus järsk, aga tasapisi hakkasid pöörded välja tulema.
Sellel videol tulen veel jalad ikka väga harkis alla :D Ja kiirus paistab hirmus aeglane, aga no endal on selline tunne, et meeletu vuhinaga tuled :D
Lõpuks julgesime toolilifitga tundru tippu sõita ja pikemate nõlvadega mõõtu võtta. See oli suurepärane!
Vahepeal tegime kohvikus väikse eine ja kuuma joogi ning jätkasime taas.
Restoran-kohvik tundru tipus:
Tõenäoliselt sellepärast oligi nii hea puhkus, et tegime ebatüüpilisi asju. Positiivseid elamusi tuli kamaluga. Vaikselt olen isegi hakanud mõtlema, et võiks ehk millalgi uuesti talvepuhkusele sõita.. :)
