Nädalavahetustel on ikka kombeks kiirelt mööda lennata - mulle tundub, et olen seda juba väga mitmes blogipostituses tõdenud. Seekord olen jõudnud nii üht kui teist teha, aga oleks võinud veelgi rohkem. Näiteks koristada. See on ikka huvitav, kuidas kunagi koristamisele aega ei leidu :)
Laupäev algas nii, et ärkasin enda üllatuseks alles kell üksteist. See tähendab 12 tundi und jutti. Ja mul on ikkagi kombeks üldiselt nädalavahetustel ärgata umbes kaheksa paiku. Aga mis siis ikka, ilmselt oli ka raske nädal seljataga.
Eile ma üritasin Operatsiooni Magamistuba edasi viia. Ehitustarvete poest olid aga just vajaliku suurusega riiulilauad otsa saanud - magamistoa kapi kingariiul ei edenenud üldse. See-eest visiit Ikeasse andis paar head ideed. Mul on nüüd üks võimalik lahendus mu öökapidilemmale. See ei ole küll päris tasuta.. mistõttu ma seda veel ei teostanud :)
Igava seina probleem edeneb samuti. Kui kõik hästi läheb, tuleb sinna kaks suurt pilti. Digifotodest ilmutatud, 50x70cm. Kapi peale paar väikest korvikest ja mingi vaas (kassikindel!) ning asi on korras. Huu, sõrmed juba sügelevad!
Trennimisest tahtsin ka rääkida. Täna hommikul käisin jälle kümne paiku lonkimas, see on juba kolmas trenn sel nädalal. Tahaks aktiivsust tõsta neljani, st üks sulgpall ja kolm sörkimist. Tulemused on siiani olnud positiivsed - kohe alguses kadusid kaks kilo nagu niuhti. Kolmas on hetkel veel selline on-off, nii et ma veel midagi lubama ei hakka, enne kui see päriselt kadunud on. Aga kuidagi tundub, et peeglist vaadates ei ole enam asi nii hull kui enne :)
Vorm nagu oleks ka ikkagi parem. Kõige selgemini on seda tunda sulgpallis, kus pikad pallirallid ei võta enam hinge kinni ja keelt vestile. Tuleb lihtsalt selline mõnus hoog ja higi lahmab.
Kõndimises-sörkimises tahaks aga paremat tulemust. Hetkel on nii, et olen teinud rohkem trenni kui Aki, aga täna jooksmas käies suutis ta ikkagi minust pikemaid vahemaid joosta. Enne pulsikella piiksumist ma mõtlen. Ehk siis mul viskab pulsi kiirelt üles ja minuarust ma taastun ka aeglasemalt kui Aki. No okei, võib-olla meestel on esiteks mingid paremad füüsilised eeldused või midagi. Teiseks ma pole elu sees kunagi jooksnud (välja arvatud kooli ajal kord aastas Mustamäe metsas hing paelaga kaelas 2km..), Akil on aga olemas sõjaväest aastane jooksu- ja muu vastupidavustrenni kogemus. Et äkki ikka midagi tal kopsud ja süda veel sellest mäletavad..? (Suur treeninguteooria :)) Oli mis ta oli, kindel on see, et mulle ei meeldi jääda viimaseks! Järgmisel nädalal tõstan panuseid! Plaanin teha vähemalt ühe trenni nädalas kõrgema pulsiga, et mingit arengut ka oleks. Aitab sellest lonkimisest. Praegused sörkimised on kõik päris kerged. Okei, võtab higi lahti ja natuke hingamise kiiremaks, aga lihtne on. Liigagi lihtne ehk. No pain, no gain!
Ma järgmine nädal tulen kindlasti siia blogisse kiruma oma innukust. Oi ma juba vaimusilmas näen, kuidas ma leemendan seal metsarajal.
Tänased trennid sooritatud, käisime veel kinos. Jääaeg 3D oli ekraanil ja no minuarust mitte midagi erilist see ei pakkunud. Mõned naljakad kohad, paar mõnusat 3D efekti, aga edaspidi lähen ikkagi 2D filme vaatama. Saalist saadud peavalu mõjutab mu otsust ka päris palju.
Jõudsat töönädalat kõigile!
2 kommentaari:
Ootame põnevusega:)
Mulle küll Jääeag meeldis, käisime ka 3D's.
Mul võibolla mõjus ka see, et need 3D prillid olid omade prillide peal ja natuke pigistasid nina. Ja siis muidugi see peavalu, mis umbes peale tunniajalist vaatamist hakkas vaikselt võimust võtma.
Postita kommentaar