Tihastest, oravast ja kividest

Möödunud töönädalal ei paistnud lõppu tulevat. Keskendumine on kadunud, sest mõtted on jõulupühade ja paari vaba päeva juures. Kõige rohkem ootangi pühadelt seda, et saaks lihtsalt kodus olla ilma mingite kohustuste, ootuste, deadline'ide ja tegemata tööde nimekirjadeta.





Puhkust mul ei ole, aga õnneks on olemas nädalavahetused. Umbes nagu mina laupäeva hommikul:



Nagu piltidelt näha, sain eile mahti lindude söögimaja pildistada.

Tihane leidis maapähkli:



Orav mõtleb mingit plaani välja:









Täna oli ligemale kümme kraadi sooja, nii et remondi asemel tegime õues aega parajaks ja veeretasime kive ühest kohast teise. Kuna kevadel läheb kasvuhoone ehitamiseks, tuleb kivid eest ära vedida - kiviktaimlasse muidugi. Sikutasime neli suurt kivi ühest kohast teise, rohkem ei jaksanud. Selg oli märg ja käed värisesid, aga vähemalt kevadel on neli kivi vähem!

Kivimürakad oma uues kohas. 





Uskumatu tegelikult, et jõulude eel on võimalik aias mütata.

Ilusat neljandat adventi!

Tuuletallaja

Meie kandis on end sisse seadnud tuuletallajad. Peamiselt võib näha ainult üht lindu korraga, aga kord tiirutas neid pisut kaugemal asuva metsatuka kohal lausa kolm. Tihti näen neist üht põllu kohal jahti pidamas või elektriliinil istumas.

Ühel kodukontoripäeval nägin lindu järjekordselt maja ette elektriliinile lendamas. Töö jäi hetkeks sinnapaika - võtsin kähku kaamera näppu ja üritasin vaikselt rõdule hiilida. Nii kui ma ust avasin, tõusis tuuletallaja lendu ja vuhises maja taha. Nonii, mõtlesin, sinna ta läks. Käisin igaks juhuks veel teisest aknast vaatamas ja märkasin, et pistrik on maandunud õuele kuuse otsa.
Mis seal ikka, proovisin uuesti. Tagauks avanes ilmselt vaiksemalt, sest sain terrassile hiilida ilma et pistrik oleks minust välja teinud. Lõpuks õnnestus mul veel mitu meetrit talle lähemale jalutada ja paar suhteliselt mõistlikku võtet teha.

Kiivitaja ja rukkirääk

Viimasel ajal on meil üle tee niidult kostnud regulaarset kriiksumist. Tavaliselt algab see hilja õhtul, aga vahel lastakse meil ka päeval seda imepärast üleskeeratud mänguasja meloodiat kuulata.
Paremini ei oskagi seda kirjeldada, ja kuna oma kõrv on kuningas, siis siin on link Loodusheli leheküljele, kus heli kenasti olemas.

Sõber rukkirääk teeb seda häält - no kuidas ta jaksab? Õnneks jääb magamistuba teisele poole maja, nii et vähemalt und see omapärane linnulaul ei häiri.

Ühel päeval kuulsime ka teistsugust linnukisa. Esmalt ei saanud arugi, mis toimub. Siis nägin, et sealsamas niidu kohal tegi laperdavaid tiire mingisugune lind. Teleobjektiivi abiks võttes oli näha kiivitajat. Peagi märkasime ka teist samasugust. Ilmselt teevad juba paane soojale maale kolimiseks.

Ühe pildi sain kiirustades tehtud:

Tagasi kodus

Olemegi suvilast tagasi. Kassidele pai tehtud ja aed üle vaadatud. Kuidas siis oli? Ütleme nii, et puuke (no kellele on neid elukaid vaja, võeh!) ja vihma oleks võinud vähem olla. Paaril õhtul sai suvilas sauna terrassil tekki mähituna istutud ja sellist pilti imetletud:






Õnneks Mikkelis aedu uurides ja Savonlinnas ooperit nautides oli tiba parem ilm - mitte küll eriliselt soe, aga vähemalt ei sadanud. Pealegi seltskond oli hea ja vaatamisväärsused samuti! Vaatangi peagi roadtripi pildid üle ja kirjutan neist ka lähemalt.

Lõpetuseks aga pilt linnust, kelle osavat sukeldumist ja müstilisi hüüdeid oli meil suvilas au jälgida. Järvekaur:

Peenraid pole kunagi liiga palju

Viimased kaks nädalat on kuhugi täiesti kadunud. Tööl on olnud superkiire ja tegemist jagunud õhtutessegi.
Täna sain üle pika aja esimest korda pisut rahulikumalt hingata ja to-do-nimekirjast eelmiste nädalate tulekahjudele jalgu jäänud töödele keskenduda. Lisaks otsustasin, et kuna olukord on vähemalt hetkeks rahunenud, siis kasutan juhust ja võtan neljapäeva vabaks. See on meil siin nagunii pooleldi mõttetu päev, sest reedel peetakse jaanipäeva.
Olen endaga ausalt öeldes päris rahul, et selle hea mõtte peale tulin :) Puhkuseni on veel nii palju aega, nii et olgu see siis selline minibreak, et lihtsam oodata oleks.

Aga mis neist töödest ikka. Liigun siiski kähku põhiteema ehk aiajuttude juurde. Eelmisest aiateemalisest blogipostitusest ongi juba kaks nädalat möödas.

Peenraid on meil siin selle ajaga juurde siginenud. Pojengipeenar laienes pisut paremale: ja sealt leidsid koha aedhortensia 'Pink Lady', floksid 'Laura' ja 'White Admiral' ning miniatuursed keskmised kellukad (no milline nimi on taimele antud! :)). Ruumi jäi ülegi ja kuna ma lubasin, et enne uusi taimi ei osta, kui kõik olemasolevad on maha pandud, siis torkasin sinna ka üheaastased päevalilled. Eelkasvatasin viit erinevat sorti, nii kõrgemaid kui madalamaid. Tõenäoliselt panen neile selleks suveks seltsiks veel saialilled ja peiulilled.



Peenra viimistlemine on veel pooleli, nagu pildilt näha. Keskele tulevad laudade asemele kividest astmed ning midagi tuleks ka äärte osas välja mõelda..

Valmis sai ka "liivapeenar": üleliigsed juured sai välja sorteeritud ning natuke mulda juurde kärutatud. Peenrasse istutasin seemneist kasvatatud lilla vägiheina ning tšiili mõõla taimed (jälle sellised imelised nimed - google ja Eestikeelsete taimenimede andmebaas on nende leidmisel heaks abiks). Seemnekasvatusest idanes ka üksainus makedoonia äiatar, mis samuti peenrast endale koha leidis. Lisaks panin maha vereva kurereha alamliigi Striatumi taimed.



Sellessegi peenrasse jäi veel ruumi üle, nii et mõtlemisainet ja planeerimist jätkub :) Seniks aga kui uute minitaimede kasvamist ootan, imetlen eelmisel aastal istutatud taimede õitsemist. Siin on suur tähtputk 'Ruby Cloud':





Ja see on kas hiidlauk või siis aflatuni lauk - panin mõlemaid maha, aga enam ei tea, kes on mis:



 Ka looduslikud lilled pakuvad silmailu:



Ja peenrakastid rohetavad! Peamiselt on kasvanud oad ja herned:





Siin on aga minu saialillekasvatus ... Need on eelmisel aastal ise end maha külvanud ja nüüd kasvavad jõudsalt. Piparmünt ja suvikõrvits - aiamaakasti "päriselanikud" ei mahu varsti enam ära. Seega tuleb saialilled üsna peagi varem mainitud peenrasse päevalillede kõrvale siirdada.



Lisaks suurele rohelusele on õu täis ka linnulaulu ja säutsumist. Pesakaste on meil sel aastal neli ning paistab, et lausa kahes neist on must-kärbsenäpi pesa. Teiste kohta ei oska hetkel midagi kosta - tuleb neidki vaikselt jälgida. 
Pildile jäi must-kärbsenäpp:



Musträstal on põsed mutukaid täis:





Rähnid on õues samuti tihedad külalised. Nii musträhn kui ka suur-kirjurähn käivad kände toksimas. Kevadel näiteks oli see känd veel terve, nüüd on päris pilbasteks pistetud:





Sellised lood siinpool sood. Tuleks nüüd ometi juba soojemad suveilmad!

Tere teleobjektiiv, pole ammu näinud

Olen varemgi korduvalt maininud, et pildistamine on soiku jäänud. Kolimine ja remont olid peasüüdlased. Esimesel suvel peale kolimist sai veel ümbruskonnas kaameraga ringi jalutatud ja aias linnukesi kaadrisse püütud, aga tihedama remondi ajal ei olnud mahti sellega tegeleda. Nii ta jäigi. Võõrandusin ise ka kaamerast ja aina keerulisem oli kuskilt otsast pihta hakata. Alati leidus põhjuseid, miks pole mõtet pildistama minna: polnud hea ilm, polnud midagi pildistada jne.
Peegelkaamerat kasutasin harva, vahel reisidel ja väljasõitudel - vist maikuus Londonis ja suvel Tammisaaris.
Remonti pole me enam tükk aega teinud, aga fotoaparaat seisab ikka riiulis. Uue telefoni kaamera on niivõrd kasutuskõlbulik, et sellega saab igapäevased blogipildid võetud ja nii ei leiagi nagu põhjust enam kaamergaa tutvust teha.

Täna tegin aga esimese sammu pildistamise suunas - otsisin välja teleobjektiivi, panin soojalt riidesse ja istusin terrassinurgale linnusööklat pildistama. Esmalt ehmatasin kõik linnud minema ja mõtlesin, et nii ma siin siis üksi kohmetan, aga mõned julgemad tulid vaikselt tagasi. Lund sadas, linnud olid peidus põõsa sees ja ilm oli suhteliselt pilvine. Aga tuju oli hea! Kui mõni linnuke õigel oksal peatus, klõpsutasin pilte, muidu ootasin ja kuulasin linnulaulu. Lumesadu läks tihedamaks ja mälukaart sai täis (ei saa aru, miks ma pole Londoni pilte ära kustutanud..), nii et selleks korraks lõppes pildistamine üsna ruttu. Aga mulle tundub, et see ei jää viimaseks korraks.

Paar võtet ka söögimaja külalistest:





Talvike otsib maast kaera. Teistele see eriti ei kõlba.





Põhjatihane:

Lihavõtete tegemised

Järjekordsel nädalavahetusel taban end mõttelt, et oleks vaja rohkem vabu päevi, et kõik remondi-, koristus- ja aiatööd tehtud saaks. Ja sama hooga mõtlen, et lihased on rebimisest üle kere sedavõrd kanged, et pisike kontoris istumise paus ei teeks paha.

Blogimisega olen ka pisut hilinenud, nimelt see siin on alles lihavõtete jutt.

Käisime üle pika-pika aja Viikkis linde uurimas. Esimesena jäi siiski pildile loom:



Linde oli ka. Kiivitaja on uhkes sulerüüs:




Metsarajal kohtasime talvikesi, pildile jäi neist üks:





Ka linavästrikud on kohal:



Teeäärses ojas olid konnad ninad välja pistnud. Kui mööda kõndisime, kuulsime ainult sulps! ja sulps!, kui nad end põhja üritasid ära peita. Ühele sain siiski pihta:



Oli vahva selline vaba päev võtta ja värskes õhus ringi mütata. Mis sest, et kaamerat ma ei oska enam üldse käsitleda ja silm pole ka absoluutselt pildistamisega harjunud. Sellest hoolimata oli tore!



Terve posu linnuvaatlejaid oli ka kohal, uurisid, kas Eesti poolt tuleb soojade tuultega mingeid huvitavaid liike:




Samal päeval käisime ka teistsuguseid linde vahtimas, kogemata sattusime õigel ajal kohale, kui lennukid teatud suunast Helsinki-Vantaale maandusid. Finnair läheneb:



Ja Flybe pisem, propelleritega lennuk:



Publikut oli lennumasinatel palju. Üks oli selline:



No milline megajänes! Teine pilt ka, kui ma samal ajal naersin ja üritasin jänksi pildistada, kohe näha, et fookusest väljas:




Tegelikult pole vaja eriti kaugele minna, et loodust jälgida. Meie õuel silkavad jälle jänesed, üks tuli päris akna alla peesitama ja varbavahesid puhastama. Istus seal rahumeeli, kui meie imestades aknast välja vaatasime. Pilti ma ei taibanud teha. Aga metskitsed sain kuidagimoodi pildile. Muidugi esmalt nad jalutasid kohe üle tee põllu ääres, aga ilmselt nägid mind aknast ja panid üle põllu kimama. Selle aja peale jõudsin mina ka ülemise korrusele ja haarasin fotoka:



Kodused elukad on samuti kevade saabumisega väga rahul - päikesepaistet on rohkem ja seda polegi tegelikult palju vaja, et pikali heita ja peesitada:



Üks sõber käis meil teise korruse aknast sisse vaatamas:



See ei ole meie kass ja täpsustan veelkord, et tegemist on teise korruse rõduga :) Mööda garaaži katust on sinna küll võimalik ronida. Jääb ainult üle mõistatada, kas sõber Oranž käib meil tihti külas.

Aga kas miskit produktiivset oleme ka teinud? Nii sel kui eelmisel nädalavahetusel tegelesin muuhulgas multši tekitamisega ehk siis lasin oksapurustajast oksi läbi. Kui oma väiksest metsatukast kuuski harvendasime, siis pisemad oksad jätsime kuivama. Nüüd oli sobiv hetk neist lahti saada, sest tahtsin istutuskastide ümber korralikku okaspuumultši. Lisaks on maja taga kallakul, kus varem mets oli, hunnikute viisi langetatud puude pisemaid ja ka suuremaid oksi, mis ongi hea sealt tulevase terrassi eest ära korjata.



See pilt on eelmisest nädalavahetusest, nüüd olen multšiga vist kolmanda kastini jõudnud.

Aga teate, õues on praegu nii ilus! Linnud laulavad võidu, ülased õitsevad ja isegi esimesed võililled on õide puhkenud. Eelmises kodus üritasin võililledega võidelda, aga siin pole mõtet. Ja tegelikult on see päris ilus, kui muru on kollaseid õisi täis :) Võib-olla juba nädala-paari pärast!