Horvaatia 2015: Tagasi Spliti

On aeg Horvaatia reisipostitustele punkt panna, muidu need jäävadki venima. Viimane osa - siit ta tuleb.

Peale teist päeva matkamist Plitvice rahvuspargis oli ainus kavatsus naaseda meie majutuspaika ning lihtsalt väsinud jalgu puhata. Pargist lahkudes märkasime, et ilm kiskus tuuliseks. Külalistemajja jõudes oli esimene mõte telefonid ja kaamerad laadima panna, aga millegipärast ükski pistik ei töödanud. Tuba oli samuti pisut rõske (nagu meie reisi ajal tegelikult kõik majutuskohad olid olnud), sest radiaatorid ei töötanud. Lisaks avastasime, et vannitoas ei tule vett - pump ei käivitu.
Seega elektrit ei olnud. Mõtlesime, et võib-olla on korgid millegipärast väljas. Läksime omanikelt täpsemalt uurima. Tuli välja, et kogu rahvuspargis polnud elektrit. Üritasime perenaisega sel teemal rääkida pooleldi saksa-, pooleldi inglise keeles, aga pisut jäime jänni. Näiteks ei saanud ma täpselt aru, kas eelmine elektrikatkestus oli toimunud kaks päeva tagasi või oli kestnud kaks päeva. Lootsime, et mitte viimane variant.

Tulime tagasi tuppa, vajusime voodisse jalgu sirgeks laskma ja kuulasime tuulte ulumist. Romantika missugune.

Peagi kuulsime koputust uksel - perenaine tõi teed ja kooki. Nii armsast žestist läks tuju hoobilt paremaks. Hoolitsemine ei lõppenud siiski sellega - tunni pärast saime mekkida perenaise keedetud rammusat kanasuppi. Kuum supp maitses peale pikka päeva (ja pisut jahedat õhtut) õige hea. Tänasime hea roa ja külalislahkuse eest - nii südamlikku võõrustamist poleks osanud üldse oodata.

Kõige tipp oli muidugi see, et järgmisel hommikul lahkudes ei soostunud perenaine meie toitmise eest ühtki lisapenni vastu võtmast. Ja elekter - see tuli õhtul peale kaheksat tagasi :) Meeldejääv koht igatahes.

Järgmisel hommikul vurasime Plitvicest tagasi reisi algpunkti ehk Splitti. Esimest korda reisi jooksul tibutas vihma, aga see eriti ei häirinud, sest sõidu nahka läks meil nagunii umbes kolm tundi. Splitis saime jälle tunda horvaatide ettevõtlikkust ning külalislahkust. Meie viimaseks ööbimiskohaks oli kahe noore mehe majutusettevõte: nad olid renoveerinud vanalinna kõrval asuva maja ühe korruse ning teinud sinna 5-6 stiilset hotellituba. Olime saabumisaja ette teatanud ning meid võttis vastu üks noormeestest. Ta haaras sõbraliku jutu saatel meie kohvrid (mõlemad!!) ja hakkas treppidest neljandale korrusele üles silkama. Protestisime küll viisakalt, et jaksame omi kohvreid kanda, aga tema viskas lihtsalt nalja, et see on hea trenn ja et ta on sellega harjunud. Mis ma ikka ütlen, hea teenindus!

Üleval võttis meid vastu teine noormees, kes checkis meid sisse ja arveldas arved. Temaga jutustasime seejärel vist julgelt pool tundi: Splitist, meie reisist, tema ettevõttest, elust ning maailma asjadest. Väga vahetu suhtumisega ja hea huumoriga tüüp oli. Ta uuris põgusalt, millised reisijad oleme ning seejärel soovitas just meile sobivaid tegevusi, söögikohti ja kohvikuid viimasel õhtul Splitis. Need kõik läksid hästi täppi!

Vaated Spliti katedraali kellatornist, kuhu viimasel õhtul ronisime:










Peale kellatorni ronimist käisime veel kõhtu täitmas ning pisut kohvikus istumas. Siis oli aeg kompsud kokku pakkida ja magama kerida - varahommikul viis lennuk meid tagasi Helsingisse.

Kokkuvõttes - suurepärane reis, ägedad maastikud, vahetud inimesed. Horvaatia saared ning Dubrovnik jäid seekord vahele, aga ju siis tuleb millalgi uuesti plaani võtta.

Lõpetuseks ka meie majutuskohad, mida kõiki julgen soovitada (lingid viivad booking.comi, kustkaudu need ka broneerisin):

Split, Hotel Slavija (esimese öö hotell)
Split, La Porta Luxury Rooms (noorte meeste poolt renoveeritud korrus hotellitubadega otse vanalinna kõrval)
Šibenik, Pansion Sibenik (palju treppe :))
Zadar, Anita City Apartments and Rooms
Plitvice, Pansion Breza

Horvaatia 2015: Plitvice, teine päev

Teine päev Plitvice rahvuspargis algas kenasti. Olime rahulikus võõrastemajas end hästi välja puhanud. Praadisime hommikusöögiks mune, keetsime kohvi ja plaanisime marsruuti. Kuna meie ööbimiskoht asus umbes kilomeetri kaugusel pargi kolmandast sissepääsust (mitteametlik sissepääs, piletimüüki seal polnud), polnud seekord vaja autosse ronida - jalutasime lihtsalt kohale.

Teel avanesid meile juba sellised kaunid vaated:



Kaardi pealt vaadates oli meie sissepääs tähistatud märgiga P3 paremal üleval:



Plaan oli liikuda praamiga punkist P3 punkti P2 (kus eelmisel päeval tiiru lõpetasime) ning seejärel suunduda rongiga punktist St2 punkti St1. Seal mõtlesime laskuda alla kanjonisse, ületada järved ning lõpetada päev taas punktis P3. Mõeldud-tehtud.

Kõigepealt aga tegime tiiru kanjoni kaldal ning käisime vaatamas juga, millele meie ööbimiskoha perenaine viitas sõnadega "big waterfall".

Vaated kanjoni kaldalt alla järvedele ning nendevahelistele koskedele olid kaunid:



Ja vesi oli teadagi imelist värvi:



Teisel pool kanjonit kulges kaljuseina all laudtee, kus parasjagu jalutasid paar inimest - pildil on nad tibatillukesed:



Lõpuks jõudsime "big waterfallini" ja tõdesime, et see on oma nime väärt:



Järgmiseks kõmpisime tuldud teed tagasi ja liikusime praamisadamasse, kust seilasime elektri jõul toimiva praamiga pargi keskmesse - samasse kohta, kus eelmise päeva tuuri olime lõpetanud. Kuna päeva oli tublisti järel, otsustasime pisut eelmise päeva maastikke puhanud silmade ja meeltega uuesti uurida. Võtsime seekord natuke erineva marsruudi ja tiirutasime järvede vahel ringi.

Piltidele jäid taas tuttavad kosed ja laudteed:
















Vahelduseks ka mõned lähivõtted:







Lõuna paiku olime tagasi pargi keskmes punktis P2, kust siirdusime peasissekäigu juurde söögipoolist otsima. Ainus sooja toitu pakkuv koht oli restoran Poljana, mis hiilgas sovjetliku sisustuse ning roogadega. Mina sõin õlis praetud kartuleid ja porgandeid lahja kanakintsuga, Aki võttis vist mingi šnitsli. Ei olnud meie reisi tipphetki.

Ka selles sööklas olid kassid, kes peesitasid terrassi kõrval kivimüüril:



Järgmiseks võtsime ette marsruudi, kust avanesid minumeelest pargi parimad vaated. Ehk siis vurasime "rongiga" peasissepääsu juurest jaama nimega St1, jalutasime sealt alla kanjonisse ning tegime all järvede kaldal ja kaljuseinte vahel kulgeval laudteel tiiru. Lõpuks ületasime järve ning jõudsime tagasi päeva algpunkti.

Mööda kanjoni äärt alla jalutades võis imetleda järvevahelisi karstialasid ja koski parima nurga alt:







Seekord vaatasime big waterfalli teisest suunast, järve teiselt poolt:





Kõrge kose jalamile viis laudtee, mis oli kohati üleujutatud:





Kose lähedalt enam mõistlikku pilti ei saanud - vett pritsis ümberringi ja valgus polnud ka just parim. Võimas oli muidugi. Jätkasime kose juurest teed edasi, kuni jõudsime keelumärgini - laudtee oli remonditööde tõttu suletud. Imestasime pisut, sest ülevalt nägime inimesi seal jalutamas ning remondist polnud mingit märki. Kaalutlesime variante. Kuna see oli meie ööbimiskohta jõudmiseks lühim tee (tagasi minnes oleksime pidanud suure tiiru tegema), otsustasime uurida, mis värk selle remondiga on. Loomulikult polnud me ainsad :) Juhmid turistid eks, ei usu välja pandud märke.

Vaated olid sel teeotsal loomulikult ilusad:



Pisike koobas:



Remonditöödeni jõudsime ka. Laudtee laudu oli uuendatud ning ühes kohas olid need täiesti puudu. Ent sealgi oli tugipuude peale pandud lahtiseid laudu, nii et nende ületamine ei olnud eriti suur probleem.





Kohati oli tee pind ära uhutud:



Nii jõudsimegi tagasi algusse. Õnneks olime varunud Plitvice rahvuspargi külastamiseks kaks päeva, sest esimese päeva väsimuse ja paha tujuga oleks palju nägemata ja kogemata jäänud.

Minu jaoks kaunim marsruut oli see, mis algas sissepääsu nr 1 juurest (ja peasissekäik oli üleval kaardil tähistatud märgiga nr 2) ja kulges mööda kanjoni äärt alla järve äärde, sealt suure koseni ning siis üle järve praamisadamasse (P3). Sealt tasub võtta praam punkti P2 ja teha vähemalt pisike tiir sealsete järvede ümber.
Pargi külastamiseks tasub varuda kaasa vett ja üht-teist söödavat, et siis vahepeal mõnusalt pingil või metsa vahel jalgu puhata ja looduse ilu nautida.

Kui me õhtul kella viie paiku pargist majutuskoha suunas lahkusime, oli tõusnud päris kõva tuul. All kanjonis seda muidugi nii palju tunda ei olnud. Mis edasi sai ja kuidas me tagasi Spliti jõudsime - sellest veel viimases reisipostituses.

Horvaatia 2015: Plitvice, esimene päev

Aitab hetkeks aiajuttudest - tuleme tagasi Horvaatia juurde.

Peale Paklenicat võtsime suuna Plitvice rahvuspargi poole, mis on vast üks tuntuim Horvaatia vaatamisväärsustest. Varusime pargi külastuseks lausa kaks päeva, et ei peaks hullult jooksma. Tõsi küll, esimesest päevast osa läks sõitmise peale - Zadarist tulles kulus sõidule umbes poolteist tundi.

Ilmselt olime ka eelmise päeva mägironimisest väsinud ja autos loksumine ei aidanud sellele kaasa. Plitvice parki jõudes olid mõlemil karvad turris ja kuidas me ka ei üritanud positiivselt suhtuda, mitte miski ei sujunud sel päeval suurepäraselt. Paha siga, mitu viga. Park iseenesest oli suurepärane - ja õnneks oli meil sellega tutvumiseks veel teine päev, mil olime paremini välja puhanud.

Pargi sissepääsu juures oli metsaalune täis kauneid priimulaid:



Ning puud õitevahus (kuigi lehti veel eriti ei olnud, mis sest, et sooja juba paarkümmend kraadi):


 
Esimesel päeval suundusime rongiga punktist "St2" punkti "St4" vasakul üleval ning jalutasime sealt siis allapoole. Rongid vurasid pargis ringi tasuta ja vähendasid natuke jalavaeva.



Üleval ootas meid ees laudtee, mis viis Plitvice järvede karstialale.



Karstiala "ime" seisnes selles, et vesi voolas kõrgemal asuvatest järvedest madalamatesse, moodustases koski ja jugasid.







Järvede vesi oli erksinine. Imetlesin seda kümneid ja kümneid kordi ning proovisin ka pildile saada. Lausa õhkama võttis.





Kõigele lisaks oli vesi läbipaistev. Oksad ja kalad - kõik oli näha.



Suuremad ja väiksemad kosed ning sinised järved - no imeline ju. Aga meie olime väsinud ja ootasime ainult, et saaks ometi tiiru peale tehtud, et siis kuhugi maha istuda ja puhata. Täiesti rikutud turistid!









Looduse kunstiteos, väänlevad juured:



Osa marsruudist oli vee all. Ilmselt kevadisel ajal on vett rohkelt. Marsruute oli aga mitmeid, nii et midagi väga nägemata ei jäänud.





Kõrgeim kosk:



Järvede vahel kulgev laudtee:



Pärastlõunaks olime Plitvice esimese tuuri läbinud ja ootasime paadisadamas praami, mis meid algpunkti viiks. Paadisadamas olid päris korraliku suurusega kalad:



Otsustasime, et pole mõtet rohkem poolväsinuna ringi tiirutada ja võtsime suuna ööbimiskoha poole. Olime broneerinud majutuse Plitvice külas. Koht oli täielik maaelu idüll: põllul olid lambad, õuel kanad ning pererahvas askeldas ringi.



Tuli välja, et olime võõrastemajas ainsad külalised. See meid ei häirinud, seadsime end mugavalt sisse, käisime poes toidukraami järel ning peale lühikest jalutuskäiku ümbruskonnas tõmbusime teki alla raamatut lugema. Perenaine käis veel järgmiseks hommikuks meile kanamune toomas, oma õuelt loomulikult - ja näitas, kus köök on, et seal võiksime ise hommikusööki valmistada. See oli väga tore žest, mida ei osanudki oodata. Päeva lõpuks oli seega tuju hea ja peale magusat und olime valmis teiseks päevaks Plitvices - mis saigi esimesest hulga parem!