Horvaatia 2015: Zadar

Zadaris peatusime kaks ööd, aga linnaga tutvumiseks meil iseenesest palju aega ei olnud. Zadar toimis pit-stopina Krka ja Paklenica rahvusparkide tuuridele.
Esimene mõte Zadari sisse sõites oli, et kus see vanalinn ometi on. Olime jällegi broneerinud ööbimise linna keskmesse, aga kuigi GPS näitas lähenemise märke, siis ümberringi paistis vaid kuuekümnendate kortermajade stiilis ehitisi. Aga nagu hiljem avastasime, on Zadari ajaloolised ehitised lihtsalt tiba paremini peidetud kui varem külastatud linnades.

Esimesel Zadari õhtul olime saabunud Krka rahvuspargist ja saanud ööbimiskoha korterivõtmed. Rendiauto parkimisega läks õnneks, mahtusime napilt ära meie apartmendi siseõuele. Autosid oli Zadaris nimelt selgelt rohkem kui parkimiskohti.
Siis aga suundusime otsejoones rannapromenaadile, kuhu meie majutusest oli ainult kiviga visata. Esimene mulje oli suhteliselt mittemidagiütlev. Polnud palme nagu Splitis ega linnamüüri nagu Trogiris.



Kasse loomulikult oli! Siin üks Zadari kohalik kassibande:



Rannapromenaadi lõpus olid ühed Zadari turismimagnetitest: mereorel ja tervitus päikesele. (Need on minu vabatõlge, inglise keeles leiate nende kohta infot otsingusõnadega sea organ ja sun salutation.) Mereorelist annavad märku vaid augud promenaadis ning loomulikult omapärane katkendlik hääl, mis tuleneb sellest, kui promenaadi all asuvatesse viledesse puhub tuul ja loksuvad lained.

"Tervitus päikesele" on installatsioon, mis koosneb ringikujuliselt laotud klaasplaatidest. Need koguvad päeval päikesepaneelidesse energiat ning peale loojangut veiklevad erinevates värvides.









"Tervitus päikesele" olevat suurepärane koht päikeseloojangu jälgimiseks. Ja tõesti, nii turiste kui kohalikke oli kogunenud päeva lõpul päikesetervituse klaasringi juurde. Meiegi käisime mõlemal Zadari õhtul sealkandis. Minu jaoks installatsioon iseenesest ei olnud eriliselt põnev, aga eks ma mõne pildi ikka tegin.





Teise õhtu loojang oli palju punakamat tooni ning "Tervitus päikesele" värvikirevam.







Kui rannas päikeseloojangutest küllalt saab, tasub tutvuda ka teiste Zadari vaatamisväärsustega. Neist silmatorkavamad on nii roomaaegsed varemed kui ka ümmargune püha Donatuse kirik.













Pean tunnistama, et minu teave Zadari kohta on puudulik. Veetsime linnas õhtud, olles suhteliselt rammestunud päeval matkaradadel ringi müttamisest. Peamine mõte Zadaris peale pikka värskes õhus veedetud päeva oli see, et kust küll midagi süüa saaks :) Nii jäidkii pikemad jalutuskäigud vanalinnas tegemata.
Kui aga Šibeniki vanalinn tundus kummituslikult tühjana, siis Zadaris oli piisavalt melu ja kohalikke elanikke vanalinna terrassidel istumas ja kohvitamas. Kohalikest "elanikest" veel lõpetuseks üks jutuke:

Teisel Zadari õhtul käisime õhtustamas apartmendi lähedal restoranis. Peale tellimist saime mahti ringi vaadata ja toho tonti! Kõrvalasuvast lillepeenrast pistis pea välja järjekordne Zadari kiisu:



Kõrvad olid tal lidus, tundus, et see oli tal mingi toidu nurumise moodus. Väga näljas ta vist polnud, paistis, et uni oli magusalt maitsenud:





Meie talle oma rooga ei jaganud ja ega teda eriti ei huvitanud ka. Kui aga olime lahkumas, toodi kõrvallauda suur mereandide kannik ja kassil läksid selle peale muidugi silmad särama - hakkas laua ümber keerlema ja tõmbas kõrvad jälle pea ligi :)

Horvaatia 2015: Krka rahvuspark, Roški slap

Olime hommikul läbinud Krka rahvuspargi Lozovaci sissepääsu juures oleva matkaraja. Aega oli üle, nii et sõitsime pool tundi põhja poole Roški koske uurima.

Pildil olevale Visovaci saarele tehakse laevaekskursioone:



Imeline rohelus: 


Tee kulges kohalike külade vahel. Silma hakkas see, et suur osa ehitistest oli lagunenud ja hüljatud. Ei oska öelda, kas põhjuseks oli 1991-1995 iseseisvussõda või lihtsalt urbaniseerumine. Teisalt mitmetes külades võis märgata vägagi aktiivset ehitustegevust. Tihti oli vana maja varemete kõrvale lihtsalt uus püstitatud. Ehitusstiil näis olevat lõunamaile kohane (soojenduse peale pole ju vaja samamoodi mõelda) - telliskividest seinad püsti ja asi ants. Vahel olid majade tellisest või betoonist välisseinad jäetud krohvimata - nii ei saanudki ma aru, milline maja oli veel pooleli ja milline valmis.

Turismiobjektide läheduses oli enamvähem igal majal püsti "Room-Zimmer-Available" -silt ja eriti Plitviče kandis oli märgata massiivselt uusehitisi: suuri maju ja kõrtse. Milline ettevõtlikkus! Kui ostjaid ehk siis turiste on, siis loomulikult tasub teenusi pakkuda ja sellega raha teenida.

Aga tagasi meie teekonna juurde. Vaade teelt kosele lähenedes:



Viimased paarsada meetrit Roški sissepääsu parklani oli põnevusttekitav - üle jõe viis ühe auto laiune käänuline tee. Kuna liiklus Horvaatia teedel oli meie külastuse ajal minimaalne (kui mitte lausa olematu), siis õnneks kedagi vastu ei tulnud. Saime hommikul hangitud piletiga parki sisse ja läksime matkaradadega tutvuma.

Esialgu võis all jõe ääres vaadelda pisemat koske (võrreldes hommikul nähtuga ei pakkunud see enam erilist pinget):



Järgmiseks oli võimalik jalutada ülemjooksu suunas ja teha kahekilomeetrine ring ümber jõe. Meile aga hakkas hoopis huvi pakkuma üks koobas. Pargi töötaja rääkis, et koopani viib matkarada, aga kohale jõudmiseks on vaja tõusta 500 trepiastet.
Mis see siis ära ei ole, eks, mõtlesime meie. Hakkasime ülespoole vudima.

Vaated olid mõnusad:



Sel pildil paistabki Roški karstiala ja paremal pool üle jõe viiv sild - see olekski vist olnud see kahekilomeetrine tiir:



Ronisime edasi ülespoole, juba võttis tõus vaikselt hinge kinni ja naha leemendama, aga va koobast ei paistnud kuskilt. Tasapisi hakkas jõudma kohale arusaam, et see vist oli vale teerada. Aga ei võinud ju teada - äkki me olime alles esimesed sada sammu läbinud ja koobas oli lihtsalt ülevalpool?

Maastikud olid igatahes kenad:





Kablutasime veel edasi, aga koopast polnud ei kippu ega kõppu. Tõdesime, et olime ilmselt valet rada pidi üles roninud. Muidugi on võimalik, et oleks pidanud veel edasi minema - see jääbki nüüd saladuseks :)
Ronimist ma ei kahetse, sest juba ainuüksi selle vaate pärast tasus see ära:



Laskusime tagasi alla ja tõttasime parkla poole. Meil oli kulunud rohkem aega kui olime arvestanud. Pidime olema Zadari ööbimiskohas kell viis, et võtmed kätte saada.
Suundusime otseteed üle mägede Zadari suunas. Ma olen siin paaril korral maininud, et Horvaatia teedel liiklust ei olnud. Nüüd aga sattusime lausa ummikusse. Teel tulid meile vastu sellised sõbrad:







"Ummikust" vabanenud, saime kiiremini liikuma ja jõudsime pisikese hilinemisega (ja peale väikest tiirutamist Zadaris) kohtumispaika. Meie apartment oli seekord esimesel korrusel ja trepikojas paistis korteri kõrval asuvast uksest kopitanud keldri moodi ruum.. Hmm, kuhu oleme sattunud, oli esimene mõte.

Kui korteri uksest sisse saime, ootas meid valge, puhas, stiilne korter - magamistoa, kööginurga ja duširuumiga. Kõik oli suurepärane! Meil ei olnud just sel hetkel piisavalt sularaha ööbimise eest maksmiseks (sest just sel päeval ei leidnud kuskilt automaati - muidu oli neid küll iga nurga peal), aga omanik sai sellest aru ja jalutas meiega 50 meetrit automaadini. Küsisin temalt ka nõu edasiste matkaplaanide kohta: kaalusin, kas käia Pagi saarel või Paklenica rahvuspargis. Saime hea soovituse kindlasti Paklenicaga tutvuda - ja nii me järgmisel päeval tegimegi.

Enne seda teen aga juttu Zadarist - kui jälle mahti saan.

Aias luurel

Reisijuttude vahele paar pildikest eile õhtult, kui käisin aias luuret tegemas.

Harilik püvilill kasvab silmnähtavalt!! Piltide vahe on viis päeva:





Igasugu tulpe on tulekul:



Siin samuti:



Pisikesed ja õrnad kirjud püvililled on ka maast tõusnud, kuigi õied ei ole veel avanenud. Sügisel maha pandud sibulad on seega enamjaolt vilja kandnud :)



Nende kohta täpselt ei teagi, millega tegemist. Näevad pigem nartsisside moodi välja, aga selles peenras peaks mul olema tulbid. Eks varsti on näha, millega tegu:



Naistenõges kasvab ja pisikesel tikril on ka juba lehed küljes:





Ja õu on igal pool tärkavaid ülaseid täis! Samuti on siniliiliaid ja eelmistel aastatel suvalistesse kohtadesse maha pandud tete-a-tete nartsisse.





Nüüd seangi ennast aiatööle. Puhkusereis ja peale seda kimbutanud tõbi on mind liiga kaua aiast eemal hoidnud. Isegi aiamaakaste pole veel korrastatud!

Horvaatia 2015: Krka rahvuspark, Lozovaci sissepääs

Esmaspäeva hommikul jätsime Šibeniki selja taha ja suundusime Krka rahvusparki. Pargi suurimad vaatamisväärsused on Krka jõe karstiala ja joad. Pargil on mitu sissepääsu, meie valisime hommikul välja Šibenikile lähima ehk Lozovaci. Sõitmist oli vaid paarkümmend minutit.

Pargi sissepääs oli tõeline turistikas - sööklad, kohvikud, üks silt suurem kui teine. Enamus neist oli, tõsi küll, veel suletud. Kui piletid hangitud, oli kaks varianti matkarajale liikumiseks - tasuta buss või u. 800 meetrit teerada. Otsustamise reipalt jalutamise kasuks. Vaatamisväärsuste mõttes sel erilist tolku ei olnud, sest rada kulges puude vahel. Seega oleks võinud südamerahuga bussiga sõita.



Peagi saime visata esimese pilgu Krka rohekassinise veega jõele. Osa puudest oli kevadises erkrohelises leherüüs ning osa nende vahel püsti nagu hallid luuavarred:



Teerada tõi meid bussiparklasse, kust sai peagi alguse jõe karstialale viiv laudtee.



Tee lookles sillerdava ja voolava vee peal, puude vahel. Ümberringi oli väiksemaid ja suuremaid koski ja jugasid, kus vesi ühest karstimoodustisest teise voolas.





Peagi saabusime esimesele vaateplatvormile, kust avanesid jõele lummavad vaated. Esialgu ma vahtisin neid lihtsalt tükk aega, siis pildistasin mitme nurga alt ja lõpuks jälle ainult vaatasin ja vaatasin. Ma ei tahtnud seda ühegi teise turistiga jagada. Vahepeal ootasin, et teised huvilised oma selfiekeppidega lahkuksid ja ma saaksin seda uskumatut vaadet veel rahulikult imetleda.





Peale vaateplatvormi kulges laudtee jälle puude vahel, ühest tiigikesest teiseni. Jõudsime järgmise vaateplatvormini, kus paistis tiba koske ning üle jõe viiv sild, milleni ka meie matkarada lõpuks meid tõi.



Enne silda oli suur puhkeplats laudade, kioskite ja tualetiga. Ostsime meiegi jäätised ja istusime jõe kaldale kose kohinat kuulama. Siis jätkasime tiiru, esmalt sillalt ühes ja teises suunas ülesvõtteid tehes.
Õhk on pritsmeid täis:





Teises suunas on kummaliselt rohetav jõevesi:



Jõe teisel kaldal hakkas matkarada tagasi alguspunkti poole suunduma, tõustes mööda kallast ülespoole. Ühel hetkel võis kiigata rahulikuma vooluga alamjooksu poole, kus liikusid laevad Krka rahvuspargi teistesse sihtkohtadesse.



Ja järgmiseks - kui veel küllalt polnud - võis imetleda koski.









Enne matkaraja algpunkti jõudmist oli puude varju peidetud jälle üks mõnus puhkeplats. See oli nii kutsuv, et sõlmisime hetkeks kingapaelad lahti ja sirutasime pingil jalgu. Mõnus värskes õhus kõndimisest tulenev rammestus hakkas tekkima.
Meil oli mõnevõrra aega, sest olime järgmises ööbimiskohas Zadari linnas leppinud öömaja perenaisega kohtumise kokku alles kell 17. Olles varakult oma päeva alustanud, oli meil veel mitu tundi aega ringi tiirutada. Olime nimelt arvestanud, et mööda mererannikut sõites kulub Zadari sõitmiseks poolteist tundi. Otsustasime järelejäänud aja jooksul pargi teise sissepääsu, Roški slapi nimelise kose juurde suunduda ning seal ringi vaadata. 

Puhkeplatsil rohetav puu:




Pudel suveniirikioski seinal:



Üles parklasse läksime seekord juba tasuta pargibussiga (optimeerisime jõuvarusid :)) ning võtsime enne edasi sõitmist veel väikse eine. Milline oli Roški slap, sellest järgmises postituses. Pilte ja muljeid on nii palju, et peab jälle pausi tegema - muidu ma kirjutaks seda juttu veel keset ööd.