teisipäev, 15. juuli 2008

Šotimaa vol 3

Jätkan sealt, kus eile pooleli jäin. Peale ööd ülimalt mugavas B&B-s Invernessis suundusime päevaks ümbruskonda uurima. Meie esimene sihtkoht oli Loch Ness. Järv oli maaliline, hommikul veel sadas kergelt ja järve kohal oli madalaid pilvi. Ostsime kaldal olevast hotellist piletid tunniajalisele kruiisile ja õnnekombel sattusime Deep Scani pardale, kus kapteniks vahva habe, kes järvel juba aastaid tiirutanud. Ta oli mõnusalt sarkastiline Loch Nessi monsteri ja selle otsimise suhtes ja rääkis järvest värvikalt.
Loch Ness pidi olema 37km pikk ja kõige laiemas kohas 2,3km lai ning sügavust lausa 230m. Järve põhi on kaldast eemale minnes täiesti tasane (nagu skanneri ekraanilt näha), vesi on külm, ent ei jäätu isegi talvel. Kalu seal eriti ei pidanud olema. Jutud monsterist on muidugi jama, ent kapten tõdes, et kuna Nessi jõgi on ühenduses ookeaniga, on võimalus, et sealt ujuvad vahel lõhede järel järve hülged. Samuti tunnustas ta seda, et kunagi Loch Nessi koletisest tehtud võltsfoto oli hea lavastus, seda ju ei taibatud lausa kuuekümne aasta jooksul. Ent kapteni sõnul on kohalikud näinud kaua enne seda kurikuulsat fotot järvel aeg-ajalt suurt küüru. Kõik on kirjeldanud nähtut samalaadselt. Ent peale foto ilmumist hakkasid inimesed (mitte küll kohalikud) nägema erineva suurusega päid ja küüre ja koletisi :)
Kapten tegi ka meile ühe jäljenduse võimalikust "monsterist", jälgige, nii mitu küüru!

Järve kaldal oli ka Urquharti linnuse varemed, mulle meeldis see juba hirmsasti oma nime pärast, hääldati seda minuarust nagu "öörkhaart" :)

Pärast põhjalikku infopaketti Loch Nessi kruiisil ei osanudki me enam midagi suurt ette võtta. Läksime seega Clava Cairnsi otsima, pronksiaegset matmispaika. Peab ju ikka mingeid müstilisi kivihunnikuid kaema, eriti kuna Stonehenge seekord reisimarsruudist kaugele-kaugele jäi.
Kividest oli tehtud kaks suurt ringikujulist matmispaika, mis olid keskelt tühjad ja millest ühte võis sisse jalutada. Kuulasime pisut pealt ühe giidi juttu, kes seletas midagi stiilis, et kui inimestel läheb mingil ajal hästi, siis meeldib neile suuri asju ehitada, mis ilmselt peaks selgitama ka nende matmispaikade sündi.

Veel külastasime sel päeval Culloden Moori võitlusvälja, mis sisuliselt oli üks suur heinamaa, kuhu olid püsti torgatud sinised ja punased lipud märkimaks vaenupoolte liine. Heinamaale oli ka püstitatud suur visitor centre ja parkimisplats turistide püüdmiseks ja see oli neil läbi läinud, ka meie olime muidugi ühed ohvrid. Pikaks ajaks me siiski sinna ei jäänud.

Järgmisel päeval jätkasime oma reisi Isle of Skye suunas, mööda Loch Nessi kallast. Ümbrus muutus järjest võimsamaks, mina istusin kõrvalistmel suu lahti ja vahtisin mägesid, orge, pilvi, jõgesid. Enne Kyle of Lochalshi sillani jõudmist peatusime veel veetleva Eilean Donani linnuse juures. Loss asetses saarel, kuhu viis massiivne kivisild.
Ent peagi olimegi sillal ja siis Isle of Skyel. Kuigi ma seda ei suutnud uskuda, muutus maastik veel kaunimaks ja ürgsemaks. Leidisme kenasti üles ka oma B&B, mis asetses väikses Uigi külas, kust lahkusid praamid Välis-Hebriididele. Hängisime kohas nimega "Pub at the Pier", kust sai head siidrit (seda ikka britid oskavad teha) ning nälga kustutava burgeri (with chips, of course).

Kohalikke vaatamisväärsusi palju peale pubi, väikse joa, kohaliku bensujaama, kai ja pruulikoja polnud. Ostsime bensujaama poest topsisuppi ja kohaliku leedrimarjaveini, mis maksis rohkem kui kõik nö head veinid ja maitse oli hmm.. huvitav. Siiski vein oli hulga parem kui topsisupp, seda peab tunnistama.

Paar viimast reisipäeva veel jäänud.. eks homme juba päästan teid piinast ja saan sellega ühele poole ja siis võiks ka vahelduseks millestki muust kirjutada :)

Kommentaare ei ole: