esmaspäev, 14. juuli 2008

Šotimaa vol 2

Järgmisel hommikul võtsime ette tee Edinburghi kesklinna. Nii kui B&B-st välja astusime, hakkas vett tibutama ja vihmasadu jätkus suurema osa päevast. Muidugi ei saanud me end sellest häirida lasta ja suundusime Edinburghi kindlust kaema. Sama olid ka mõned muud turistid mõelnud teha. Kuna olin kuskilt kuulnud, et Edinburghi linnusest palju huvitavam on Stirlingi oma, siis lossi sisse me ei hakanud minema, pealegi taheti selle eest head turistihinda saada.

Raha pidime siiski välja käima, nimelt olime optimistlikult võtnud reisile kaasa vaid ühe vihmavarju. Kindluse kõrval olevast suveniiripoest ostsime kiirelt teise, koleda ruudulise mustriga. Edasi jätkasime oma teed kindluse juurest Royal Mile -nimelist tänavat pidi allapoole. Šoti miil pidi olema veel pikem kui inglise oma, umbes kaks kilomeetrit. Tänaval oli igasuguseid huvitavaid maju ja kirikuid, paraku mu piiratud silmaring ei võimalda neist midagi täpsemalt kirjutada. Me pikaks ajaks seisma ja uurima ka ei jäänud, kogu aeg mõtlesime vaikselt, et äkki saaks kuhugi kohvikusse sisse põigata kuivama ja sooja teed-kohvi jooma.

Šotlased muidugi tegid bisnest igal võimalusel. Minuarust üks huvitavamaid nähtavusi on jõulukauplus oma kirjude vaateakendega. Aki siinkohal tahab alati meelde tuletada, et õige jõuluvana elab Lapimaal, mitte kuskil põhjapoolusel nagu ameeriklaste meelest :)

Kuningliku Miili lõpus oli Holyroodhouse ehk kuninganna residents Šotimaal. Selle kõrval kõrgus eilsest postitusest tuttav uduse tipuga vulkaanilist päritolu mägi, Arthur's Seat. No muidugi pidime sinna üles ronima. Kõrgust oli tal vaid 251m merepinnast, ent me ei valinud isegi päris kõrgeimat tippu. Rajal üles vedeles igal pool mingeid ilgeid nälkjaid, vuhh. Vaade ülevalt oli päris ilus, kuigi ilm muidugi oli vihmane ja udune.

Pärast seda ronimist tudisesid jalad mõnuga ja kerge kakao maitses hea. Kuna päeva oli veel pikalt järel ja vihma ainult tibutas, mitte ei kallanud, tahtsin mina veel kuninglikku botaanikaaeda külastada. Nagu ikka, nii kui jõudsime bussi pealt maha ja aia väravatest sisse, hakkas padukat tulema. Ega midagi, jalutasime botaanikaaias edasi tuima näoga, polnud enam ju mõtet ka tagasi minna. Isegi kaarnad (või mingid varese moodi linnud noh) olid täiega vettinud.

Järgmisel päeval läksime oma rendiautole järgi ja saime nädalaks kasutusse väikse, aga tubli Nissan Micra (tegelikult ei olnud eriti tubli, gaasi vajutades ei kiirendanud üldse :D, aga noh ega meil eriti kiire polnud õnneks). Rendilepingu jaoks oli vaja lauatelefoni numbrit, me muidugi teatasime, et meil sellist kodus pole. Sõbralik töötaja küsis uuesti, et äkki töönumber siis? Ehee, me juba naersime pisut imelikult, et ka töönumber on ainult mobiil, land of Nokia noh, lauatelefoni meil kummalgi pole. Lõpuks andsime talle Aki vanemate koduse numbri, kuigi polnud kindlad selles, kas see enam ka kasutuses on. Ent kui lepingusse on numbrit vaja, siis selle nad peavad ka saama!

Üleüldse brittide lauatelefoni usaldamine paistis olevat suur, see nimelt pidavat siduma sind mingi teatud aadressi juurde, mis tähendab, et sa pole enam mingi hämar tüüp. Nii näiteks tuleb alati eraisikult autot ostes küsida tema lauatelefoni numbrit (ehk siis landline, nagu nemad seda kutsuvad). Nii õpetas meile BBC saade. Nojah, Aki näiteks on viimase paari aasta sees kolinud kaks korda, aga mobla number on koguaeg sama olnud.

Igatahes auto me saime ja meie suund viis Stirlingu suunas. Sõit läks muidu kogu reisil hästi, kui mainimata jätta need paar-kolm-viis korda, kui Aki üritas valele sõidurajale keerata ja mina kõrvalistujana väikseid südamerabandusi sain hüüdes "keera sinna, sinna!!" Muidu polnud hullu midagi, aga alati kui tuli kiirelt kuhugi keerata ja Aki ei jõudnud asja üle mõelda, siis instinktiivselt valis ta parempoolsele liiklusele kohase sõiduraja.

Stirlingi linnus oli kena, muud ei oskagi palju selle kohta kosta. Kunagi oli see nii üla- kui alamaa teede ristumiskohas ja seda vallutati mitmeid kordi. Ilmselt kord olid peal šotlased, kord inglased. Aga ärge minu ajalootundmist tõe pähe võtke.

Edasi jätkus meie tee Perthi, millest pisut põhja pool asus Scone Palace, šoti kuningate kroonimiskoht. Palee ümbruskonnas siiberdasid ringi uhked paabulinnud, üks oli lausa albiino (või kas tõesti on olemas valgeid paabulinde?). Palee läheduses on ka rahvusvaheliselt tuntud labürindidisaineri kujundatud täht, mille keskel on purskkaev. Rahvusvaheline my ass ma ütlen, nii kui labürinti sisse saime, hakkas jälle padukat tulema. Purskkaevuni me ei jõudnud, tiirutasime meeleheitel põõsaste vahel ringi (jumala naljakas oli tegelt) ja mul olid teksad pärast üle põlve märjad.

Õnneks pääsesime sealt jubedusest välja ja lippasime padukas autosse ja lahkusime kiirelt lossi juurest. Natuke kaugemal paistiski juba päike ja alustasime oma sõitu ülamaale. Maastikud olid ilusad, ent tulemas oli veelgi paremaid. Õhtul jõudsime oma sihtkohta Invernessi, armsasse väikelinna, millest läbi voolab Nessi jõgi (mis viib Loch Nessi).

Juttu on tulnud räigelt palju ja ma olen alles kolmanda päeva lõpus.. Homme jätkan.

Kommentaare ei ole: