Õues on mõnusalt soe. Kargasime juba kella üheksast välja terrassilaudu õlitama, kui kõik naabrid veel rahulikult eilsetest volbripidustustest end välja magasid. Ikkagi töörahva püha, ei ole siin mingit laisklemist. Esialgu oli natuke vilu, aga juba mõnekümne minutiga läks nii soojaks, et pidi fliisi maha ajama ja lühikeste käistega särgi väel töötama.
Mulle tundub, et võib-olla läksin oma lillepeenra kitkumisega liiale - suure vihaga tõmbasin sealt pooled leeklillede võrsetest välja. Need olid juba eelmisel suvel suureks mättaks paisunud ja ajasid üle peenraääre. Ma oleks muidugi ilmselt sügisel pidanud neid jagama, aga ma ei jõudnud või ei viitsinud või midagi taolist. Tõenäoliselt see viimane. Eks vaatab, mis neist suvel saab.
Eelmises postituses mainitud rästas ei passi enam panipaigas. Esialgu üritasime pesa lihtsalt kõrgemale riiulile tõsta, et meie lindusid ja nemad meid ei segaks. See kahjuks ei töötanud, lind ei läinud pesale hauduma, vaid tuli ikka endisele kohale tühjale riiulile istuma. Lõpuks siis asi lahenes kahjuks nii, et viisime pesa välja ja riputasime panipaiga uksele ette peletiseks suured valged inglitiivad (mälestus pikkujouludest paar aastat tagasi...), et lind ei julgeks tagasi tulla. Kurb lugu, viis kena rohekat muna olid ka pesas, aga enam neid keegi ei haudu.
Aga nüüd siirdun kohvrit pakkima, õhtupoolikul läheb lend Stockholmi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar