kolmapäev, 29. aprill 2009

Loodus tungib tuppa, vol 2: seekord mitte sipelgad

Appi!

Meie panipaigas on lind! Mingi rästas on riiulile pesa teinud ja istub seal täiesti vaikselt ja liikumata. Mina kolistasin hommikul panipaigas edasi-tagasi, tõstsin jõululaterna maja eest sisse (jah, alles nüüd.. ja jõululambikesed korjasin ka kokku) teisele riiulile ja möödusin linnust ainult mõnekümne sentimeetri kauguselt.

Müttasin vahepeal õues ringi, pühkisin ja pesin terrassilaudu. Siis läksin jälle panipaika oksakääre otsima, et eelmise aasta kuivanud lillerisud ära koristada. Oi kurat, kuidas ma ehmatasin! Riiulilt vaatab vast midagi karvast ... esialgu mõtlesin, et mingi hiir või taoline (peast käis läbi ka suur karvane tarantel.. ma ei tea miks) ja kargasin instinktiivselt väikse karjatusega kaugemale. Samal ajal jõudis ajudesse kohale ka see, et tegemist oli linnuga. Tõmbasin hinge ja piilusin uuesti panipaika - rästas oli sinna päris korraliku pesa ehitanud ja istus mind silmanurgast piieldes. Nojah, täna enam oksakääre ei otsi.

Ma ei tea, mis nüüd siis edasi teha. Pesa sinna ka ei saa jätta, kuna panipaik on peale talve tihedas kasutuses. Linnu eemalepeletamine tundub jällegi nii julm. Võime ju üritada pesa kuhugi põõsasse tõsta, aga tõenäoliselt lind vist hülgaks selle?

Ma tean küll, miks see nii läks. Kui mingi aeg tagasi metsviinapuuvääte tagasi lõikasin, siis leidus tihedate kuivanud väätide vahelt linnupesa, mille pidin ära viskama. See on universumi tagasilöök! No tegelt ma juba guugeldasin ja rästad pidid iga suvi uued pesad ehitama ning mõned rästaliigid isegi suve jooksul 2-3 korda munema.

Kogemusi, soovitusi, ideid?

2 kommentaari:

Lauri ütles ...

sul ju kassid on? pole rästast - pole probleemi :)

aga jah, ilmselt pead südame kõvaks tegema ja rästamunadest omleti valmistama, kus sa ikka pääsed.

Maris ütles ...

Meie kassid ... no ütleme, et ma ei ole üldse kindel, kes sellest vastasseisust võitjana väljuks.