Motivatsiooninurgake

Üle pika aja leidsin midagi mõtlemapanevat ja innustavat. Tavaliselt täidan oma ajud tööl presentatsioonide ja kodus teleka ja internetiga, nii et mõtetel pole aega ega võimalust millestki inspireeruda ega vabalt lennata. Seekord jõudis mõte minuni olukorras, kus ma olin "sunnitud" kuulama (st ei võinud ajusid nullida mingit reality-showd vaadates vms) ehk siis ühel motivatsioonikoolitusel.

Esialgu olin ma muidugi seda meelt, et johhaidii mis koolitus, nagunii pinget ei paku. (Ma olen märganud, et hästi lihtne on tegelikult kõigesse negatiivselt suhtuda.) Ent suur oli mu üllatus, kui märkasin, et olin lausa paar tundi keskendunult koolitaja juttu kuulanud. Mõtteainet oli seal mõndagi, ent huvitavaim oli minu jaoks Randy Pauschi lugu.

Randy oli ülikooli professor, kel diagnoositi 46-aastaselt kõhunäärmevähk ning anti 3-6 kuud eluaega. Ütlen kohe ära, et märgatavalt pikemalt ta tõesti ei elanud. Peale diagnoosi pidas ta ülikoolis "Viimase loengu", milles rääkis lapsepõlveunistuste saavutamisest reipalt ja lõbusalt. Üle tunni kestev loeng leidub Youtube'ist kvaliteetse videona ning suhteliselt lihtsas inglise keeles räägituna.

Kaheksa kuud peale diagnoosi tegi Pausch üllatusesinemise üliõpilaste lõpetamisel. Seda videot võib vaadata siit. Soovitan soojalt, sel videol on pikkust vaid umbes seitse minutit.

Minule kõige sümpaatsemana jäi sellest kõnest meelde järgmine mõte: "It is not the things we do in life that we regret on our death bed. It is the things we do not. Because I assure you I've done a lot of really stupid things, and none of them bother me."

Ma arvan, et tal on õigus. Suhteliselt harva olen kahetsenud midagi, mida olen valesti teinud, vähemalt mitte pikemas perspektiivis (võib ka muidugi olla, et ma ei ole vigu üldse teinud.. ehehe). Pigem ikka tunnen puudust nendest asjadest, mida veel teinud pole. Samas siinkohal võiks esile tõsta ka ühe teise mõtte, mis tuli ka koolitusel mingis vormis esile: elu toimub praegu. Sõnastus on kohmetu, ent tähendus peitub selles, et see parem elu ei alga siis kui kooli lõpetad, töökoha leiad, abiellud, lapsi sünnitad, rikkaks saad või midagi muud taolist - vaid elu ongi just praegu. See ei tähenda, et ei peaks edasi pürgima, vaid pigem et edasi pürgides ei tohiks unustada tänast hetke. Niimoodi olen püüdnud ka ise elada.

Ma olen tõlgendanud seda mitut moodi. Näiteks et mõttetus või masendavas töökohas ei tasu pikalt passida, sest see on ajaraisk. Või et kuigi ma tahan hamstrina raha koguda ja kunagi tulevikus rikkurina elada, siis sellegipoolest luban endale vahel süümepiinadeta oma teenitud palga nautimist. Või et kuigi mul ei ole veel veinikeldriga maja Toskaanas, kus viis kassi päikesepaistes ringi patseerivad ja mina võrkkiiges veini libistades jalgu kõlgutan, pole elul siiski üldse viga. Eriti kuna kevad on tulekul. (Õnnestus see ka siia postitusse kuidagi sisse tuua ;))

Kokkuvõtteks - päris kummaline oli üle pika aja oma ajusid kasutada, tõesti. Ülikoolis sai ikka hallollust liigutatud ja igasuguste asjade üle mõtiskletud, ent viimasel ajal eriti mitte. Ja kuigi need siingi postituses väljatoodud tõed on peaaegu et klišeed, pakuvad nad loodetavasti kellelegi veel midagi uut. Ja nüüd kõik tegema midagi sellist, mida juba pikalt oleks tahtnud teha, aga pole miskipärast alustanud/jõudnud/viitsinud! :)